Phuket, päev 2 / Phi Phi saar, päev 1

Nonii. Ärkasime hommikul kella 9 ajal ja veeretasime ennast hotelli restorani hommikusöögile. Oi kui mõnus. Täitsa inimese tunne oli. Peale hommikusööki sulpsasid Markus ja Raiko hotelli basseini, ülejäänud vedelesime basseini ääres lamamistoolides ja nautisime sooja ja mõnusat ilma. Vot see oli täpselt see mida ma ühelt puhkuselt ootan. Siis löödi mu ilus unistus suure odava haamriga kildudeks, vinnasime seljakotid selga ja läksime omale transporti otsima mis meid teise saare otsa viiks. Kauplesime omale miskise tuk-tuki kes meid siis läbi saare sõidutas.

Põikasime hetkeks ka ühte kohta kus benjihüppeid teha saab aga sinna me ei läinud kuna need tahtsid seal rikkaks saada ja meie ei tahtnud et see meie kulul juhtuks. Jõudsime siis viperusteta liinipaadisadamasse, kust soetasime paadipiletid Phi-Phi saarele. Ronisime paadilaele kuuma päikese ja meretuule kätte.

Tuulega polnud väga vigagi, päikesepõletus aga oli väga kiire tulema - mida me siis omal nahal tundsime muidugi alles õhtul :) Saar ise on muidugi täiesti omaette vaatamisväärsus.

Ei oskagi kohe kuidagi kirjeldada. Loomulikult on siin hordide viisi turiste, teist samapalju või isegi rohkem kauplejaid. Müüakse absoluutselt kõike mis pähe võib tulla. Otsisime sellest segasummast omale hotellitoad, paigutasime seljakotid sinna ja läksime ise süüa otsima. Esimest korda reisi jooksul astusime söögiga ämbrisse. See mida nuudlite nime all serveeriti oli mingi kohutav võdisev ollus, mis ei allunud hästi hammaste survele ja tundus nagu elaks ta suus oma elu edasi. Maitset sellel ka ei olnud. Ühesõnaga, pettumus.

Meie aga ei lase nina norgu vaid kappame uljalt edasi. Peale sööki tormas Markus hotellituppa tagasi arvuti taha.. lapsed! Meie Tarmo, Jane ja Raikoga läksime randa otsima. Kuna me oleme ju saare peal, ei tohiks ranna leidmine väga keeruline olla, ega ju? Aga ei, ikka päris pikalt pidime kõndima enne kui müügiputkade labürindist välja saime. Rand ise oli täis restorane kus laudade-toolide vahel ja ka asemel olid lamamistoolid, madratsid ja muu lösutamiseks vajalik atribuutika. Jalutasime piki rannaäärt. Vesi oli üsna kaugel restoranidest, seega oli laialt ruumi jalutada.

Kõndisime maha üsna pika maa. Keerasime suvalisest kohast tagasi linna poole ja jõudsime sealt oma suureks üllatuseks oma hotelli kõrvaltänavasse. Säh siis pikka ranna otsimist, eks ole.

Käisime hotellitoas vaatamas ega Markusel midagi puudu pole. Ei olnud. Mõtlesin et jään ka tuppa aga kell oli nii vähe veel ja teised tahtsid edasi kolama minna, läksin siis kaasa. Algul oli juttu, et läheme istume kuskile restorani või kohta maha ja joome õlle või paar. Kõlas hästi minu arust. Selle asemel aga hakkasid hullud mööda treppi mäkke ronima. Ah jaa, meie hotell on üsna kõrgel mäe otsas ja siia juurde viib betoonist valatud kitsas trepp.

Teen homme valgel ajal mingi pildi ka äkki sellest trepist. Noh, ronisid need hullud siis sellisesse kohta nagu Viewpoint e. vaatepunkt, mis on 186m kõrgusel merepinnast! Seda ronimist oli kindasti vaja teha kottpimedas läbi dzungli, taskulampide asemel kaasas paar mobiili. Sõgedad tüübid! Pidin ju ka loomulikult selle tripi kaasa tegema. Vaatepunktis käidud, ronisime sealt jälle alla, käisin korra toas ja vahetasin riided ning läksime siis joogipoest läbi ja randa istuma. Ning oh imet, veetase oli vahepeal tõusnud peaaegu restoranideni ja jätkas muudkui tõusmist. Tundub, et tõusu kõrghetkel on osa restoranilaudu lausa vees. Päris lahe. Restoranides, mis asetsevad külg külje kõrval, käis igas ühes erinev muusika võimalikult valjult ning igal ühel erinev show. Tuleshow oli võimas! Istusime mingil palgitükil, leotasime varbaid (Raiko leotas neid lausa kaelast saadik, nagu ikka) ja vaatasime mis ümberringi toimub. Mõnus!

Joogid otsas, läksime poest läbi, võtsime hommikusöögid ühes ja ronisime oma hotelli puhkama. Seekordne hotell mugavusega otseselt ei hiilga, kraanist tuleb külma vett, akende ees klaase pole, on mingid ribikardinad, põrand kipub kohati läbi vajuma. Aga magada peaks vähemalt saama. Lähengi proovin selle magamise kohe järgi nüüd. Raiko ja Markus juba norskavad.