Äratus kell 5:15. Ärkasime Raiko telefoni äratuse peale, mille olime omale igaks juhuks pannud. Minu oma, mis pidi olema peamine ärataja, otsustas seekord mitte töötada nii nagu vaja. Ma ei saa aru miks ei või nutitelefonidel olla normaalset harilikku äratuskella vaid mingid nõmedad rakett-püssid mida tuleb iga kord õhtuti unise peaga seadistada ja konfigureerida. Minu äratus oli sätitud esmaspäevaks kell 5:15 ja tänaseks hommikuks kell 7:56. Mida iganes.
Jõime kiirelt kumbki tassi kohvi, toppisime omale võileivad hammaste vahele ja läksime istusime juba eile õhtul ette tellitud taksosse. Teel lennujaama helistasime veel Tarmole, et huvitav kas tuleb ka või magab ikka veel magusasti? Selgus, et nad just jõudsid lennujaama. Jõudsime meiegi, üllatuslikult oli enne turvakontrolli ebanormaalsest pikk järjekord. Tarmo ja Jane olid juba lõpusirgel, kõndisime kivinägudega nende juurde, nokkisime sõbralikult järjekorra hoidmise üle ja läksime turvakontrollist sipsti läbi.
Lennujaamas väga kaua ootama ei pidanudki, natuke saime istuda ja siis aeti juba lennukisse ja lendasime Riiga. Riias oli ilm tuuline ja külm. Tarmo rõõmustas meid ilmateatega, et Londonis lubas ka ainult tänaseks ilusat ilma, ülejäänud päevadel pidi sadama pisikesi poisse ja pussnuge ja temperatuuri olema 10 kraadi ringis. Nõme.
Riias otsisime oma värava üles, soetasime sealt lähedalt automaadist ühelatise Coca-Cola ja 80-santiimise shokolaadi ning hängisime tunnikese niisama värava juures. Ronisime lennule mis sõidutas meid Londoni suunas. Raiko, Tarmo ja Jane istusid kolmekesi reas, mina millegi pärast mõni rida tagapool üksinda. Ma ei tundud ennast millegi poolest halvasti, võtsin välja Kaia-Liisa käest laenatud raamatu "Kohtunik Di - Hiina järvemõrvad" ja lugesin selle täiesti südamerahus läbi. Väga mõnus raamat oli. Vahepeal kostitasin ennast hinnalise Air Balticu singi-juusti croissantiga ja tassikese lahustuva cappuchinoga.
Paar-kolm tundi hiljem maandusime õnnelikult London Gatwicki lennujaamas. Ilm oli päikesepaisteline, mõningaste pilvetupsudega, ning võrdlemisi soe. Soetasime omale Gatwick Express rongile edasi-tagasi piletid ja ronisime rongi.
Rongipileti müüja reklaamis rongi kui võrdlemisi kulukat kuid kiiret liikumisvahendit lennujaama ja linna vahel. Tavabuss pidi viima kohale kahe tunniga, rong vaid poole tunniga. Hind tavabussil oli üle 8£, kiirel rongil soodushinnaga (grupipilet, edasi-tagasi) suts alla 9£ inimese kohta. Loomulikult võtsime ju rongipiletid. Raiko vinnastas oma telefonis GPSi ja avastasime oma suureks üllatuseks et rong sõitis keskmiselt kiirusega umbes 125-130 km/h. Pole siis mingi ime, et ta kordades kiiremini kohale jõuab kui buss.. Aga rongisõit oli hämmastavalt sujuv ja vaikne ja mõnus. Ei saanud arugi kui pool tundi oli möödas ja olime jõudnud Victoria rongijaama.
Ronisime siis turistide kombel tänavale, voltisime lahti oma A1 suuruses linnakaardi ja hakkasime välja mõtlema mida järgmiseks teha. Kohalik kell oli alles umbes 11 hommikul. Jalutasime läbi Westminsteri katedraalist, väga vinge kirik oli muideks, sealt kõndisime edasi Big Beni, parlamendihoonet ja Westminster Abbeyt vaatama. Viimastesse sisse ei saanud ja ei näinud nagu olulist vajadust ka.
Istusime siis Big Beni lähedale muruplatsile ja sõime mõned võileivad ning puhkasime jalgu - otses mõttes, sokid jalast ja varbad murusse.
Tarmo oli kaasa teinud hunniku võileibu. Muuhulgas avastasime ühe võileiva, mille vahele oli ununenud või panna, lisanditest rääkimata. Selle kulul sai hea ports nalja tehtud. Sõime muruplatsil võileibu ja soojendasime ennast päikese käes. Tegin ka kohustusliku varbapildi Big Beni taustal ja leidsin ka viisi kuidas see feissbukki laadida.
Mingil hetkel hakkasid Westminster Abbey kellad mingit ilget lärmi lööma. Esialgu oli nagu päris huvitav kuulata aga kui kellamäng venis üle 15 minuti, hakkasid juba kõrvad valutama. Tõmbasime uttu sealt. Kellmäng aga muudkui kestis.. Päris kella kahjuks ei vaadanud, aga no kõva pool tundi kestis see kindlasti lõpuks. Tatsasime siis tiiru parlamendi hoone juures ja läksime edasi Trafalgari väljakule. Tegime seal kohustuslikud turistipildid.
Seejärel ronisime maa alla metroo peale, enne ostsime omale putkast Oyster-kaardid ehk laetavad ühistranspordikaardid.
Sõitsime hotelli poole. Läksime üks peatus varem maha, sest väike hirm oli, et meie hotell on kolmandas tsoonis aga meil on ainult esimese ja teise tsooni pilet. Saime umbes kilomeetri jalutada, mis iseenesest ei olnudki väga halb kuna tee peale jäi väike õlle- ja siidripood, millest võtsime omale meelelahutajaid kaasa. Ilm oli ka mõnus, päikesepaisteline ja mitte väga palav.
Regasime end hotelli sisse. Respa onu vabandas ette ja taha et tal ei ole meile kõrvuti tube pakkuda, ütlesin et pole probleemi, me oskame kõndida kui vaja on. Anti siis toad number 330 ja L6A. Kõlas imelikult. Onu ütles, et see 330 on siitsamast trepist üles ja teist tuba ta näitab siis meile. Tegime ausa loosi, et kumb kumma toa saab. Tarmo valis omale pimemeetodil L6A, meile jäi 330. Meie leidsime oma toa katuseharja alt peale kitsast logisevast puutrepist üles ronimist.
Tuba oli umbes 7m2, sisaldas endas voodit, lauakest, telekat seinal ning akent. Eraldi ukse taga oli WC ja dushiruum. Mugavust nii, et tapab. Põrand oli tugevalt ukse poole kaldu - asjaolu, mis teeb maha kukkunud esemete kättesaamise väga mugavaks - kõik veereb ukse juurde. Aknast avanes imetabane vaade otse teise maja aknasse. Täiesti naljakas.
Käisime käppelt dushi all, panime puhtad riided selga ja keetsime omale ühed kohvid. Toas oli olemas isegi veekeetja ja tassid. Ja mina olin veel pool hommikut löödud seetõttu, et olin oma kuldaväärt keeduspiraali maha unustanud. Tuleb välja, et polnudki vaja. Maha jäi ka hea ports muid asju millest ma puudust tunnen, nendest teen pärast eraldi nimekirja.
Käisime ka Tarmo ja Jane toas. Tarmo tuli meile alla respa juurde vastu ja juhatas meid kohale. Ega ma teist korda ise vist kohale minna ei oskaks. Tuli minna läbi söökla tagauksest välja, läbi hoovi teise majja, siis vasakule, paremale, trepist üles, veel vasakule, veel trepist üles, sekka läbi mõne koridoriukse jne jne. Noh, peaasi, et nad ise ära ei eksi.
Kogunesime mõni aeg hiljem meie toas, sättisime edasist plaani paika natuke ja jõime kohvid. Siis läksime linnapeale. Uurisin muuhulgas respast järgi ka selle, et lähemal asuv metroopeatus kuulub ka siiski veel teise tsooni, seega ei pea enam kilomeetrit jalutama, saab paarisaja meetriga hakkama. Jee!
Teel metroojaama avastasime, et meile väga lähedal asub suur Tesco pood, Sainsbury's ning ka Marks&Spenceri toidupood. Väga lahe. Soetasime omale näksi ja juua ning sõitsime seejärel metrooga London Bridge peatusse ning asusime imetlema ja pilte klõpsutama sildadest ja vanadest majadest ja kirikutest ja asjadest.
Jalutasime mööda jõe äärt Tower Bridge poole. Nägime ära ka selle, kuidas sild üles tõsti ning üks purjekas läbi lasti. Päris äge. Läksime üle Tower Bridge teisele poole jõge, istusime seal natuke aega täitsa niisama ja läksime siis jälle metroo peale ning sõitsime tagasi hotelli juurde. Mõtlesime, et sööme seal hotelli lähedal mõnes kiirsööklas natuke õhtusööki aga need sööklad olid nii kohutavalt tillukesed ja koledad, et lõime käega. Ostsime omale Sainsburyst näkse ja külma makaronisalatit ning jooke kaasa ja läksime hotelli nosima. Kell oli juba ka päris palju, saime kõhu täis ning läksime laiali ja ära magama.
Päev 2
Äratuse oli pandud kella 8:45. Umbes tund aega varem otsustasime, et no ei pigista ühtegi und enam välja. Ärkasime üles, tegime omale lahustuvad kohvid ja mõnulesime toas mingi tunnikese. Siis helistasin Tarmole, et kas lähme sööma? Tuli välja, et nad on juba all söömas. Pätid! Läksime ka.
Söökla oli PAKSULT rahvast täis, hommikusöök sisaldas endas õhukesi röstsaiaviile või ja/või moosiga, kohvi, apelsini või õunamahla ning mingeid maitsestamata hommikusöögikrõbinaid piimaga. Nosisime omale söögid sisse, võtsime toast omale õueriided ja ühe seljakoti kaasa ning läksime metroo peale.
Sõitsime kolm peatust linnapoole, jalutasime Europcari ja võtsime oma varasemalt broneeritud rendiauto. Rool täitsa valel pool ja käiguvahetus manuaalne. Nalja kui palju! Lükkasime Raiko tanki e. rooli ja sättisime ennast sõitma. Raikol on telefonis väga popp GPS, mis saab oma signaali satelliitidelt mitte Google Mapsist nagu kõik tavalised telefoni-GPS'id. Sellegipoolest oli tükk tegemist, et linnast välja saada. Hommikul kell 11 juba ummikud. Või noh, Tallinna mõistes ummikud - kohalike arust vist täiesti tavaline liiklus. Saime lõpuks kiirteele ja sõit sujus kenasti.
Sõime kõhud salatitest punni (päris suur salat oli, sisaldas porgandit, kurki, hiina kapsast, maisi, makarone, krevette ning majonees ja maksis ainult 2.80£) ja jätkasime sõitu, seekord roolis Tarmo. Pisut peale eelpool mainitud bensiinijaama saime suure vihmasajuga pihta. Kui enne oli õuetemperatuur auto andmetel 11 kraadi, siis see kukkus vihmasajuga väga kiiresti 4 kraadi peale. Üldiselt ilm õues ei ole üldse selline soe ja mõnus nagu eile.
Oujee, jõudsime kiviklibula juurde (Stonehenge nimetatakse). Väljas puhus täiesti jubedalt tugev ja jäine tuul. Tegime kiirel kõnnil kividele tiiru peale, samal ajal audio-guide kuulates. Klõpsisime ilusaid turistipilte ka. Siis ronisime tagasi oma sooja rendiautosse ja hakkasime tagasi Londoni poole sõitma.
Kuna meie ainuke korralikult töötav GPS oli Raiko telefonis ja telefonil hakkas aku lõpema, kirjutasin üles kuidas Windsori lossi juurde saab: A303, M3, A332, kohal. Nüüd tuleb sada ja peale kilomeetrit jälle maanteel mõõta. Mõnus, vähemalt tuul ei puhu siin autos ;)
Teel Windsori poole saime õnneks teeäärsest bensukast omale Raiko telefonile sobiva autolaadija soetatud ning jätkasime reisi rahulikuma südamega. Lasin isegi silma kinni paarikümneks minutiks või nii.
Jõudsime Windsori linna, otsisime üsna pikalt omale parkimiskohta, leidsime sellise päris lossi lähedalt. Selgus, et parkimiskohtade olemasolu oli tõenäoliselt suuresti tingitud sellest, et turistide sissepääs lossi oli selleks päevaks juba lõpenud. Klõpsutasime lossi kõrval mõned kohustuslikud turistikad ning ronisime siis tagasi autosse ja vurasime Londoni poole.
Minu hirm, et jääme Londoni lähedal tipptunni ajal ummikusse oli, nagu selgus, täiesti alusetu. Liiklus oli sujuv, neljas kuni kaheksas reas liikusid autod kogu aeg vaikselt edasi, mingit pikemat seisakut kusagil ei olnud. Jõudsime suuremate viperusteta autorentlasse tagasi lausa pooletunnise ajavaruga (pidime auto tagastama hiljemalt kella 19:00-ks, jõudsime kohale umbes 18:30). Olime kõik sajaprotsendiliselt ühel meelel, et ilma Raiko telefoni GPS-ita ei oleks me oma tarkusega linna servast isegi aasta jooksul sinna Europcarini jõudnud.
Auto pidulikult üle antud, kiirustasime lähimasse poodi, et Raiko ja Tarmo saaksid oma närvide rahustuseks mõned õlled võtta. Valel pool teed ja valel pool rooliga autos sõitmine on täitsa närvesööv. Poe kõrvalt leidsime ka ühe vahva väikese kebabisöökla. Meie võtsime Raikoga omale lambakebabid friikartulitega. Minu oma oli väike.. ja minu arust oleks sellest meie pere kodus söönuks saanud. Raiko võttis keskmise, mida oli siis umbes poole rohkem. Tarmo ja Jane sõid kanakebabit.
Vitsutasime oma kõhud täiesti servani täis ja liikusime siis tagasi metroosse ja sõitsime kesklinna poole. Kebabit süües oli küpsenud plaan külastada British Museum'it kuna see olevat reedeti kella 20:30-ni lahti. Otsisime selle üles, tõepoolest oli lahti ning meil oli peaaegu terve tund aega varuks seda uudistada. Otsisime kohe kiiresti esimese ja meie jaoks kõige tähtsama ehk vana-Egiptuse väljapaneku üles. Paljukuuldud Rosetta kivi oli kohe esimene asi mida nägime. Lisaks osade sammaste ülemised otsad, mille alumisi otsi olime näinud Egiptuses aastaid tagasi, ning palju, palju muud millest olime kuulnud, lugenud ja saateid näinud. Jõudsime ära näha tõenäoliselt mikroosakese muuseumi vaatamisväärsustest kui juba meid välja aeti, sest sulgemise aeg oli käes. Jube kurb. Siia tuleb kunagi tagasi tulla!
Edasi nägi plaan ette pimedas ilusasti valgustatud Toweri silla vaatamist. Õhtu oli ilus, selge ja külm nagu maiteamis. Mõtlesime, et mis see siis ikka ära ei ole, hakkame vaikselt jala minema. Mingil hetkel leidsime ennast kuskilt keset Soho linnaosa, mis oli paksult rahvast täis ja jube lärmakas. Pime oli ka juba. Siis avastasime, et liigume ju täiesti valele poole. Lõime käega ja otsisime lihtsalt lähima metroopeatuse. Nii on palju lihtsam.
Sõitsime Toweri juurde. Vaatasime natuke seda silda siis, oli tõesti ilus.
Seejärel pugesime jälle maa alla metroosse ja sõitsime tagasi oma hotelli juurde. Külastasime ka hotelli lähedal asuvat Sainsbury's toidupoodi ja ostsime omale hommikusöögikõrvaseks viilutatud sinki ja juustu ning jogurtit ja banaani.
Hotellis ronisime oma tubadesse ära ja keerasime otsekohe magama, sest kell oli juba mingi pool kaksteist. Otsustasime, et läheme sööma kell 9 hommikul.
Päev 3
Ärkasime kella 8:00 paiku, kuna naabrid olid vist otsustanud läbi ukse välja kolida ja uks osutas märgatavat ning valjuhäälset vastupanu. Tegime omale lahustuvad kohvid ning vaatasime rahulikult telekat. Kella 9 ajal läksime alla sööma ning peale seda kulutasime veel mõned kümned minutid niisama toas istudes ja telekat vaadates.
Täna oli meil "muuseumipäev", sestap seadsime sammud metroosse ja sõitsime Tower of Londonit vaatama. Seal oli ikka väga palju vaadata. Kõndisime ja vahtisime suud ammuli kuni avastasime oma suureks üllatuseks, et kell oli märkamatult juba 14:45 saanud.
Peale sööki hargnesime kahekaupa laiali ning leppisime kokku, et kohtume samas kohas tunni aja pärast. Tatsasime Raikoga mööda poode ning leidsime lõpuks, et seda sama saasta saaks Eestist palju odavamalt osta.
Saime peale turutiiru taas Tarmo ja Janega kokku, ronisime tagasi metroosse ning otsustasime hoopis hotelli sõita. Hotelli lähedalt poest võtsime hommikuks jälle sinki ja juustu ning läksime viskasime hotellis natsaks ennast pikali. Täitsa arvestatav väsimus oli peal.
Mõni aeg hiljem, kella 20 paiku üritasime hotelli arvutis omale homseks check-inid ära teha. Muidu polekski nagu häda olnud aga printimiseks oli vaja kasutada printeriga ühendatud arvutit ning nii selle arvuti kui ka printeri kasutamise eest panime kokku magama päris arvestatava rahasumma. Nelja paberilehe printimine läks maksma 2£, kümme minutit arvutikasutust 1£, sealjuures internet ei laadinud lahti .pdf faili ega avanud Gmaili lehekülge. Toppisime arvutisse kokku vist 4£. Seejärel kurtsime oma häda respa mehele, kes lubas lahkelt oma arvutist boarding-passid välja printida. Saimegi prinditud nigu nipsti.
Kell oli juba peaaegu 21, seega otsustasime linnapeale enam mitte sõita vaid jalutasime niisama umbes viiekilomeetrise ringi ümber oma hotelli ning vaatasime kohalike elanike akendest sisse ning kommenteerisime nende autosid. Kah tore tegevus.
Seejärel oli kell juba nii palju, et oligi aeg minna ära puhkama. Läksime hotelli ja oma tubadesse laiali. Vaatasime natuke veel telekat ja mina blogisin. Siis tuli uni peale nagu must pilv. Head ööd!
Päev 4
Hommikul oli äratus sätitud kella 8:15 peale, kell 6:45 aga hakkasid mingid inimesed koridori peal uksi paugutama ja valju ning selge häälega suhtlema. Vastikud sellised! Peale seda oli uni kuidagi pinnapealne ja üldse mitte nii äge. Ärkasime siis üles peale kella kaheksat, jõime kohvi, sõin ära oma eelmisel päeval ostetud jogurti, taustaks vaatasime telekast mingit aiandussaadet. Õpetati kõrgpeenras kartulite kasvatamist ja loodusliku ujumisbasseini rajamist ja hooldamist. Siis läksime alla sööklasse hommikusööki sööma. Meil olid omad singid-juustud jälle kaasas, kõrvalt laudade tagant heideti meie poole kadedaid pilke. Kuidas inimesed, kes juba mitmendat hommikut seal söövad, selle peale ei tule, et võiks ju ise omale poest miskit saiapealset soetatada kui hotell seda ei paku.
Sõime kõhud mõnusasti punni. Võtsime omale pool tundi aega, et kotid pakkida ja hotellist välja kirjutada. Kell 10 lahkusime pidulikult hotellist, laadisime oma Oyster-kaartide peale veel mõned rahad ja läksime metroosse. Seoses Oyster-kaardiga veel üks kummaline lugu: nii Raiko, Tarmo kui Jane kaartidel oli eelmise õhtu seisuga 0.40£ ettemaksu, minul aga 2.10£ võlgu. Mitte ei saa aru mismoodi see võlgnevus tekkis, kuna sõitnud oleme kõik samapalju. Noh, tühja temaga.
Sõitsime metrooga South Kensingtoni peatusse, kust väljudes ootas meid Natural History Museum ehk Loodusloomuuseum. Mina olin siin muuseumis korra juba käinud aga teised olid esimest korda. Tatsasime ringi ja tegime "wow" ja klõpsisime pilte teha. Väga äge koht on, kahju, et polnud rohkem aega ringi kõndida. Graafik aga tagus jalaga selga. Saime olulisemad asjad enam-vähem vaadatud ning jooksime seejärel taas metroosse.
Jalutasime sealsamas lähedal asuvat Buckinghami paleed vaatama. Sinna sisse kahjuks ei saa enne kui Augustis, kui kuninganna läheb mingisse teise kohta mõneks kuuks.. ma ei mäleta kuhu. Aga noh, vaatasime ringi, tegime pilte, väga ilus maja ja aed ning purskkaev olid.
Seejärel oli jälle tahtmine midagi põske pista, jalutasime Victoria raudeejaama poole tagasi, poolel teel astusime sisse ühe söögikohta, kus tellisime omale siis traditsioonilise "fish and chips"-eine, mis oli päris jurakas. Söögi tegemine võttis neil vast mingi 15 minutit aega, teise 15 minutiga kühveldasime selle kõik omale sisse. Teenindus käis aga väga kiirelt, näiteks kukkus mul korra nuga maha, sain vaevalt kummardada, et seda üles võtta kui juba omanik oli mu kõrval, et seda minult ära võtta ning ettekandjaneiu ulatas juba uut nuga. Vabsee hästi.
Siis tõttasime Gatwick Expressi peale Victoria jaamas ning sõitsime Gatwicki lennujaama. Rong oli üllatavalt täis, osa inimesi seisis lausa püsti. Vurasime lennujaama, läbisime turvakontrolli ning saime üsna kähku lennukisse istuma.
Lend väljus umbes pool tundi hiljem kui planeeritud, olime pisut mures oma jätkulennu pärast. Minu arust võttis maandumine Riias terve igaviku. Lennukipiloot tegi ilusa ja hästi aeglase tiiru Riia lahe kohal. Kell tiksus muudkui omasoodu edasi.
Meie Riia-Tallinna lennu väljumisaeg oli 23:05, umbes kell 22:30 London-Riia lend maandus. Kuna olime lennuki tagumises otsas, võttis lennukist välja saamine omajagu aega, kuna iga viimane kui inimene enne meid kohmitses oma kohvrite ja riiete kallal ja võttis rahulikult oma aja, et lennukist välja promeneerida. Lennukist väljudes ootas meid buss, mille peale me ei mahtunud.. Tuli järgmine buss. Aeg muudkui tiksus. Rahvas jalutas. Tegime veel nalja, et alati kui on kiire, tuleb ette üks takistus teise järel. Tõepoolest, kui olime bussiga edukalt terminali saabunud, ootas meid uus järjekord turvakontrolli näol, kus nõukaaegsete viledaks kulunud kontorilaudade taga tülpinud näoga turvadaamid kandikuid aegluubis edasi liigutasid. Ma ei julgenud enam kella vaadata. Sealt läbi, jooksime edasi trepist üles, ümber nurga, piki koridori.... ja siis õnnistati meid uue rahvasummaga, seekord passikontrolli ääres. Neljast passikontrolli putkast oli lahti kolm, milles üks onudest rääkis hoopis mobiiliga. Keset rahvasumma seisis AirBalticu firmatunnustega riietes noormees, raadiosaatja käes, ja seletas valjul häälel (inglise keeles); "Relax, kõik jõuavad lennule, me hoiame lennukeid kinni". Samal ajal hõiguti valjuhääldist terveid nimekirju inimesi, kellele oli viimane kutsung lennule. Mõnus lennujaamaloterii - jõuab, ei jõua. Imelugu, aga jõudsime! Kui hiljem, juba lennukis istudes, lennuk ennast õhkutõusuks paika sättis, vaatasime kella, see oli alles 23:13, seega olime peaaegu ilusti ajas. Ise ka ei uskunud, ausõna!
Tallinnas väljusime lennukist ja lennujaamast, istusime taksosse ja sõitsime otse koju ning kukkusime nägudega vastu patjasid. Head ööd!
Epiloog
Juba reisil olles selgus terve hulk asju, mille ma olin maha unustanud ning mille järgi ma puudust tundsin. Otsustasin, et kirjutan need siia üles, siis on järgmine kord reisile minnes hea spikerdada.
* Välja prinditud piletid ja broneeringud - paraku on nii, et mujal maailmas, sealhulgas Euroopas, ei peeta interneti olemasolu inimese põhiõiguseks..
* keeduspiraal - seekord läks hästi, et hotellis olid veekeetjad olemas, kuid parem ikka kui see kaasas oleks. Kunagi ju ei tea..
* elektripistiku jagaja - ometigi sai eelmisel reisil selgeks, et tegemist on asendamatu asjaga.
* sammulugeja - alati kõnnime mingi jubeda maa maha, sama hästi võiks siis juba teada kui palju seda on.
* juuksehari - no kuidas ma selle maha unustasin, tõesti ise ka ei tea
* küüneviil - no tõepoolest! Kohe kui seda pole, on seda vaja.
* sall - igale poole olen alati salli kaasa võtnud, mis nüüd juhtus, ei tea. Igatahes oli sall täiesti puudu! Tegelikult oleks pidanud ka kindad kaasa võtma. Ja kasuka.
Alles kolmandal päeval jagasime muideks ära, kuidas Inglismaa pistikuid kasutada. Tuleb kolmest august ülemine sisse vajutada millegiga, nt. plastikust kahvlivarrega, siis saab alumisse kahte auku peenikeste otstega laadija sisse pista ja töötabki!
Kui ma kunagi peaks veel Londonisse sattuma, tahan kindlasti käia ära Buckinghami palees sees, rohkem aega veeta British Museum'is ning võibolla ka Westminster Abbeys.
