Dubai 02.02-09.02 - Epiloog

Oleme kodus juba kaks ööd maganud, ikka mul mingitel hetkedel kõik kõigub nagu oleks laevas. Päris halb tunne. Aga see selleks.

Reis oli väga tore, täpselt selline nagu vaja - piisavalt magamist, piisavalt päikest, piisavalt tegutsemist. Küsitakse palju, kas tagasi ei taha? Peab ausalt tunnistama, et Dubaisse ei taha. Mitte niipea. Võibolla 10-15 aasta pärast. Ei oskagi öelda miks. Pole päris minu linn. Tunnen ennast seal nagu väike odav putukas, suurte pilvelõhkujate, luksusautode ja kallite poodide vahel.

Linn ise oli ilus - need kõrged pilvelõhkujad, igaüks oma nägu, tänavad olid puhtad, kogu aeg oli keegi kuskil midagi küürimas või mopiga pühkimas. Nalja pole, ühtegi igavlevat kohalikku me ei näinudki. Kõik tegid midagi või läksid kuhugi. Metroojaamad ja poed olid nii puhtad, et poleks olnud häbi põrandalt süüa  (muidugi, Deira turud peab siit nimekirjast välja jätma, see oli päris kole, võrreldes ülejäänud linnaga). Polnud kerjavaid inimesi ega hulkuvaid loomi. Kokku nägime vist viite või kuute hoolitsetud koera. Deiras seevastu kohtas ka kribukõhnasid haledalt mjäuguvaid kasse, mujal linnas mitte.

Ikkagi on hea tunne sees, et sai käidud ja nähtud :) Toreda seltskonnaga ja hea tujuga pole kuskil halb :)

Dubai 02.02-09.02 - päev 7 & 8

Äratus kella 8:30 paiku. Ronisime voodist välja ja läksime hommikusööki sööma. Sõime praemuna, praetud peekoni-sibula-seenesalatiga ja värske paprikaga ning röstsaia juustuga. Kogu selle hunniku peale jõin veel kaks tassi kohvi. Njämm!

Seejärel läks enamus seltskonda basseini äärde päikest veel viimast korda kuritarvitama, mina ja Anna pakkisime oma asjad kokku. Anna läks ka päikest vaatama. Ma vedelesin toas. Siis helistati, et kell 12 tullakse apartmenti üle võtma. Kutsusin enamus seltskonda veel tuppa asjade järgi ja koristama.. ootasime poole üheni kuni lõpuks tuligi mingi tüüp ja lubas lahkelt meil lahkuda. Ronisime, seljakotid seljas, basseini äärde jälle. Kiiret ju pole, lend läheb alles kell 4 öösel.

Võtsime päikest ja sulistasime basseinis kuni päike kõrvalmaja taha kadus. Siis ajasime seljakotid selga ja otsustasime minna kõigepealt metrooga otse lennujaama, teha check-ini ära, otsida mingi koha kuhu seljakotid jätta ja siis vaatame mis edasi saab. Mõeldud, tehtud!

Ostsime metroo päevapiletid, 22 dirhamit tükk, ja sõitsime teise linna otsa lennujaama. Check-ini teha ei saanud, öeldi, et alles kolm tundi enne väljalendu saab. Väljalend hilinevat 50 minutit. Otsisime kotihoidla ja jätsime seljakotid sinna (saabuvate lendude terminali allkorrusel, 20 dirhamit 12 tunni eest). Sõitsime kullaturgu otsima. Räägitakse, et pidavat äge olema. Oh jõledust! Kulda oli tõesti igat sorti ja värvi ja nii pikalt kui silm nägi.. aga see räpane turg ja pealetükkivad müüjad ja nälginud kassid.

Lugesime turu kiiresti nähtuks ja kadusime sealt kui tuul. Meie lemmikdubai on ikka puhas ja ilus ja korralikult konditsioneeritud. Sõitsime Dubai Malli jälle, sõime aasia toitu, kammisime poode, ostsime kingitusi, jõime kohvi, ühesõnaga lükkasime päeva õhtusse. Raiko ja Reijo olid ennist metroo pealt silmanud autosalongi, kus seisis Bugatti Veyron. Nemad läksid sinnakanti jalutama ja pilte tegema.

Saime päeva õhtusse ja läksime kella 23 ajal ühega viimastest metroodest lennujaama. Võtsime kotihoidlast oma seljakotid ning valmistusime mõõdukaks ootamiseks. Selgus, et lubatud 50 minuti asemel hilineb lend 2 tundi ja 25 minutit.

Istusime maha, mängisime kaarte, kell 1:00 lasti check-ini. Saime pardakaardid kätte, istusime veel mõne tunni ja mängisime kaarte. Siis läksime turvakontrollist läbi oma värava juurde ja istusime muudkui edasi. Kella poole kuue ajal hommikul vaatasime, et kõik soomlased on ümbertringi kadunud. Raiko läks igaks juhuks lennutablood vaatama, selgus, et meie väljalennu väravat oli muudetud. Kõndisime täpselt teise terminali otsa. Kontrolliti veel passe ja pileteid, istusime pisut veel ja saime siis lennukisse.

Lennukis sättisime ennast istuma - Raiko akna alla, mina keskele ja Reijo vahekäigu äärde, üle vahekäigu istusid Orc ja Anna kahekesi kolmel kohal. Õnneks oli lend võrdlemisi tühi. Tarmol ja Kikul ja Reijol tekkis võimalus üksi pikali visata kolmesele istmele ja südamerahus magada. Orc tuli Reijo asemele meie kõrvale istuma ja lasi Annal magada. Raiko pani ka silma kinni, me mängisime siis Orciga kahekesi kaarte - "küüsi" ja "poti mutti". Umbes poole lennu peal Orc ja Anna vahetasid.

Meie lennul juhtus olema üks eestlasest stjuuard kes oli siiralt rõõmus, et leidis eestlasi kellega lobiseda. Tuli meie juurde ja muudkui lobises ja lobises. Me ei nurisenud üldse. Mis meil ikka targemat teha. Rääkisime reisimisest ja lendamisest ja headest puhkusekohtadest.

Üritasime magada aga no ei oska ikka lennukis. Lõpuks sai kell niipalju ja maandusime Helsinkis. Maandumisel oli udu nii paks, et lennuki aknast ei näinud tiivaotsa. Maapind hakkas paistma alles napilt enne maandumisrada.

Tulime lennukist välja sombusesse ja niiskesse Soome... ja tahtsime kohe tagasi minna. Aga nii hästi ei lähe. Läksime lennujaama toidupoest läbi ja rongi peale. Rong on suurepärane leiutis. Tulime lennujaamast kesklinna ~25 minutit, raudteejaama eest sadamasse trammiga umbes 7 minutit.

Seljakotiga apartmendist ära tulemisest oli möödas 24 magamata tundi. Nüüd tuli veel vaid 2 tundi loksumist ära kannatada.

Loksumine kestis peaaegu igavesti. Peale tunnist sõitu keerasin ennast, kõrvatropid kõrvas, tugitooli magama. Ärkasin suts enne Tallinnat üles. Enesetunne oli kõvasti parem. Väljusime laevast, võtsime takso ja sõitsime koju. Reisi lõpp!

Dubai 03.02-09.02 - päev 6

Ärkasime kella 9:30 paiku sest uni läks ära. Tarmo ja Kiku olid varahommikul jalga lasknud, sest nad läksid Abu Dhabisse. Meie sõime praemuna seene-sibula-peekoniga ja paprika ning röstisaiaga, mida meile lahkelt valmistasid Reijo ja Orc. Jõime kohvi ja vedelesime diivanil. Kella 12 ajal läksime basseini äärde päikest võtma ja mulistama. Vesi tundus siiani katsututest kõige soojem, seega käisin isegi pisut ligunemas. Vedelesime tunnikese ja läksime jälle tuppa ära.

Raiko ja Reijo käisid poes ja tõid jäätist ja arbuusi. Maiustasime ja mängisime viiekesi ühe partii "sitaratast" (see on kaardimäng).

Siis ajasime õueriided selga ja otsustasime minna trammiga sõitma. Seekord linna poole.. et äkki leiab mõne vahva ranna kust parem on päikeseloojangut vaadata. Sõitsime lõpp-peatusse ja leidsimegi mingi ranna moodi asja. 

Rand oli võrdlemisi hõredalt rahvastatud, üksikud inimesed jalutasid ringi. Mõni karavanbuss oli end ära parkinud ja ühes neist tegi kohalike turistide suguvõsa süüa.

Lahkusime rannast. Polnud väga mõtet päikeseloojangut ootama jääda, see loojus samamoodi mingisse rajatisse nagu teiseski rannas.

Sõitsime trammiga oma peatusesse ja otsisime omale kanali äärest ühe  restorani. Seekord olime araabia restoranis, mina võtsin lambajala riisiga, Raiko võttis parti, Reijo ja Orc tellisid lihavaagna ja Anna tellis tuvi. Olime üsna sama meelt, et lammas oli tõenäoliselt kõige paremini tehtud, tuvi valmistas pisukese pettumuse, kuna sisaldas rohkelt täidist ja vähe liha. Samas maitses kõik suurepäraselt.

Peale sööki jalutasime toidupoest läbi ja apartmenti. Mängisime kaarte ja vaatasime telekat. Enne südaööd läksime ära magama. Head ööd!

Dubai 02.02-09.02 - päev 5

Seekord äratust ei hakanud panema. Mõtlesime, et ärkame siis kui ärkaame. Noh, meil läks uni ära suts enne kella 8:00.

Hakkasime vaikselt ringi sebima ja kolistama ja ajasime nii muuseas kõik teised ka üles. Reijo ärkas ja hakkas kolme panniga pannkooke praadima. Tegime kohvi ja sõime pannkooke maasikamoosi ja/või banaani- ja mangotükkidega. Super! Tervitused kokale!

Peale hommikusööki võtsime seljakotid selga ja sõitsime trammi ja monorailiga veeparki "Aqua Venture". 

Kitsipungad, nagu me oleme, ostsime  kamba peale ühe suure riidekapi kasutusõiguse.. no aga seda ju ei mõelnud, et riidekapp asub riietusruumis.. ja sinna meid kambaga ju ei lasta. Meite meespere läks ja riietas end ümber, peale ujumispükste jäi ainsaks aksessuaariks veekindel fotoaparaat. Ja nii nad läksid. Leppisime kokku kohtumise sealsamas kahe tunni pärast. Käisime Annaga riietumas, surusime jõuga kolm suurt seljakotti "suurde" riidekappi, võtsime omale sallid ümber ja joogivee ning muu varanduse käekottidega kaasa ja läksime ka ringi vaatama. 

Esimeses veega varustatud augus katsusime vett.. see oli meie mõistes ikka külm vesi. Otsustasime, et ei lähe kaubaks. Läksin esimesse ettejuhtuvasse müügiputkasse ja ostsin omale laia äärega kübara, et natukenegi oma eelmisel päeval ära põlenud nägu säästa. Otse päikese käes istuda ei saanud, sest see oli kohe esimesest hetkest põletav. Tegime rannas mõned pildid, jalutasime veepargi läbi, istusime siin ja seal poolvarjus ja täisvarjus. Logelesime niisama ja tegime aega parajaks. Sättisime end kohtumispaika minema ja põrkasime kokku meie lõõtsutava kuid entusiastliku meesperega. Lükkasime kohtumisaega kaks tundi edasi ja mees-seltskond lidus järgmise rõõmsa atraktsiooni juurde. Meie Annaga jätkasime logelemist. Võtsime ühest putkast omale maitsvad frapped ja tarvitasime neid.

Veeretasime veel aega edasi. Kokkulepitud kohtumisele ilmudes teatasid meie härrased, et neile sellest neljast oldud tunnist ikkagi väga ei piisa, teeks veel poolteist tundi. Oh well.. Seekord meelitati meid kaasa vaatama mismoodi kapslist alla lastakse. Ühesõnaga, trambid treppidest kõrgele-kõrgele, ronid mingisse kapslisse, mis seisab praktiliselt püstiasendis, siis vajutab onu nuppu, kapslil kaob põrand alt ja kukud nagu kivi torusse. Alt tuled välja. Ei kommentaari!

Läksime jala alla tagasi. Logelesime veel päikese käes, vaatasime, kuidas meie adrekasõltlased muudkui jälle treppide poole sibasid. Siis sai vist enam vähem isu neil täis, hakkasime väljapääsu poole nihkuma. Poisid jäid veel ühe atraktsiooni juures pidama, läksime riietuma ja asju kapist ära tooma.

Lahkusime veepargist, sõitsime oma elamise juurde. Käisime duši all ja läksime ühte söögikohta otsima, millele paar päeva varem silm oli peale jäänud. Seal oli all-you-can-eat-buffet ehk söö niipalju kui jaksad ja seda vaid 80 dirhami eest. Leidsime üles ja sõimegi kuni enam ei jaksanud. Suurepärane!

Sealt loivasime tagasi apartmenti,  mängisime saskut, vaatasime telekast Men In Black 3, mängisime veel saskut ja kerisime lõpuks ära magama. Head ööd!

Dubai 02.02-09.02 - päev 4

Raiko, Reijo, Anna ja Orc ärkasid kell 06:00, et minna kõrbesse buggy'dega sõitma.

Anna rääkis sellest ettevõtmisest nii:
Ärkasime kell kuus, sest meil pidi pick up olema vahemikus 6:30-7:00. Sõime keedumune ja röstisaia, jõime kohvi. Läksime õue autot ootama. Ootasime pisut, siis Orc helistas ja uuris kus autojuht on, pidi juba parkima. Me ei näinud kuskil kedagi. Helistasime uuesti, öeldi, et minge maja taha. Läksime maja taha. Mingi takso jäi kõrval seisma. Istusime sisse. Taksojuht hakkas sõitma, siis keeras meie poole ja küsis kuhu me sõidame. Me hakkasime muidugi kõva häälega naerma ja ronisime taksost välja. Olime saanud 10 meetrit taksoga tasuta sõita. Taksost väljudes juba viipas meile meie autojuht suure Toyota Landcruiseri juurest. Ronisime sisse, autos oli veel kaks buggysõitjat, isa (~50a) ja poeg (20a). Sõitsime umbes 50 minutit Al Faqa'a kõrbesse. Kohale jõudes, teatas autojuht, et tal läheb nüüd kaks minutit aega. Astus välja ja lasi kõigist neljast rehvist enamuse õhku välja. Raiko istus ees juhi kõrval, tema taga olid Reijo ja isa+poeg, viimases reas mina ja Orc. 

Sõit läks lahti. Arvestades juhi sõidustiili juba maanteel, oleks võinud aimata mis tulemas oli. Tüüp lendas autoga üle düünide nii, et ma ei saanud aru vahepeal kus on maa ja kus taevas. Kui poleks olnud turvavöösid, oleksin raudselt esiklaasis istunud. Lugesin ette kogu oma eestikeelsete roppuste tagavara ja ei kõhelnud mõnda eriti mahlakat ka kordamast. Seda raputamist pole võimalik kirjeldada. Sõitsime niiviisi umbes viis minutit. 

Seejärel jõudsime platsile, kus ootas meid viis buggyt ja saateauto ning kolm tüüpi. Üks jagas kiirelt instruktsioone ja käskis alla kirjutada igasugu paberitele - sõiduohutusreeglitele ja vastutusest vabastamise paberile. Siis panime kiivrid pähe, kinnitasime turvavööd, loeti veel sõnad peale, et kahe buggy vahele võiks jääda vähemalt 100 meetrit ja kiirus võiks olla umbes 40 km/h. Siis hakkasime sõitma. Vahepeal pidime järgi ootama isa+poega, kes pidevalt kuhugi toppama jäid. Sõitsime mööda ka kaamelifarmist. 

Sõita oligi vaja nii nagu õpetatud, roolist oli vaja korralikult kinni hoida, auto ujus kogu aeg nagu lörtsi sees. Buggydel oli kuuekäiguline käigukast, aga lubati kasutada ainult esimest ja teist käiku. Sõitsime juhtauto järel hanereas, kõige lõpus oli veel saateauto. Need hoidsid omavahel raadiosidet. Raiko sai ennast ühe koha peal liiva kinni nii, et teda tõmmati autoga välja.

Vahepeal oli väike paus, kus meie poisid said lumelauaga düünist alla sõita.

Kokku võttis üritus aega umbes 45 minutit. Siis sõitsime jälle tagasi, autojuht lasi autol kummid jälle täis ja viskas meid apartmendi juurde ära.

Mina (Aivi) ärkasin kella 9 paiku. Tarmo ja Kiku olid omletti teinud ja mulle ka jätnud. Tegin omale tassi kohvi ja sõin hommikusööki. Üldse ei kiirustanud. Lugesin interneti läbi, vaatasin telekat, jõin kohvi. Tarmo ja Kiku läksid bassu äärde päikest võtma. Ma siis riietusin ka vastavalt ja lonkisin järgi. Teel bassu juurde tulid juba vastu meie kuulsusrikkad kõrbebagisõitjad. Läksin võtsin päikest. Raiko, Reijo ja Orc tulid mõne aja pärast järgi. Vedelesime seal kuni päike teise maja taha peitu läks.. kokku vast umbes 40 minutit. Siis läksime tuppa tagasi. Toas sain juba aru, et see 40 minutit päikest põletas näo ikka korralikult ära. Õnneks valus polnud aga punane oli küll.

Panime päevakava paika ja molutasime niisama. Akna all oli tõsine palvetund käimas, tänav oli kaetud palvemattidega ja palvetajad olid külg külje kõrval nii tihedalt, et sealt poleks kass ka läbi mahtunud. Piilusime seda kardina vahelt, rõdule uudistama minna ei pidanud sobivaks.

Siis läksime jalutama ja mõnd söögikohta otsima. Kõndisime mööda kanali äärt ülejärgmise sillani, läksime üle silla ja tulime teiselt poolt kanali äärt mööda tagasi. Sekka klõpsisime ümbruskonnast pilte. 

Jalutamine tegi kõhu mõnusasti tühjaks. Leidsime ühe toreda ladina restorani, kuhu tore sõbralik sisseviskaja meid sisse viskas. 

Mina tellisin grillitud lõhe quinoa salatiga, Raiko tellis banaanilehes küpsetatud meriahvena, Orc ja Reijo võtsid Milanese chickeni ehk paneeritud kanafilee ning Anna võttis seenerisotto. Kõrvale jõime Mocktaile ehk alkoholivabasid kokteile. Mul oli arbuusimojito. Söögid olid suurepärased. Sõime ennast ogaraks. Peale sööki kõndisime tagasi apartmenti. Vedelesime teleka ees ja ei teinud mitte midagi asjalikku. Õige puhkus! Jäime Annaga lausa magama diivanile. Ah jaa, diivanid! Meie apartmendis on üks kahene ja üks kolmene diivan. Kolmesel on kaks külgmist istekohta ja kahesel mõlemad kohad sellised, millel saab seljatoe alla lasta ja jalatoe üles tõsta lähevad praktiliselt täielikku horisontaali. Mõnuuuus!

Tegime kerge power-nap'i, siis tõttasime randa päikeseloojangut vaatama. Loojuski. Otse kahe kraana vahele. Pekki on keeratud selle ranna päikeseloojangud. Hea et me veel seal rannas asuvas Ritz-Carltoni hotellis ei peatunud, oleks pool raha tagasi küsinud ;)

Päike looja saadetud, otsustasime Annaga natuke poode kammida. Orc läks tagasi apartmenti, mõtles ka tunnikese tukkuda. Raiko ja Reijo tulid meiega kaasa, uhkeid autosid vaatama ja pildistama. See tänav, kus me poode kammisime, on miski kohalik peatänav. Sel kellaajal oli selline ummik, et üks Lamborghini, millest me randa minnes möödusime, oli jõudnud kõigest paarsada meetrit edasi selle poole tunniga. Vaatasime autosid ja käisime poodides. Poed on kallimad kui meil Eestis. Jalutasime tagasi. Mõtlesime, et võiks äkki varsti sushit süüa. Ajasime Orci ka õue jälle, käisime toidupoest läbi, ostsime hommikusöögikraami, viisime selle tuppa ära ja läksime lähedalasuvasse sushirestorani sööma. Sõime end silmini täis nuudlisuppe ja salatit ja muidugi sushit. Sealt jalutasime jälle tagasi apartmenti, mängisime natuke saskut ja kerisime siis ära magama. Head ööd!