Soojamaareis 2019 / 07.03 Ho Chi Minh City-Doha-Copenhagen-Tallinn

Äratus 5:00

kiire kohvi ja krõpad

asjd kaasa, check-out

taksoga lennujaama

check-in

passikontroll

turvakontroll

lend 1 - Doha

Soojamaareis 2019 / 06.03 Ho Chi Minh City

Äratus

hommikusöök

Loomaaeda

Palav

tagasi

kiire lõuna

raiko basseini

muuseumisse

peale muuseumi tagasi hotelli

elis ja raiko turule

ujuma

lastele pannkooki

lapsed pikutama ja meie turule (oli kinni) ja välja sööma

tagasi tuppa, pakkima, magama

Soojamaareis 2019 / 05.03 Mui Ne-Ho Chi Minh City

jube vara äratus

hommikusöök

Raiko randa ja basseini, meie toas

Pakkimine

Raiko poes

Ärasõit

Sõit

Peatus

Sõit

Kohal HCMC

Asjad tuppa, korraks poodi, topsinuudlid

Ujuma

Skytower

Pan & cake

Lapsed puhkama, me korra välja, tagasi ja magama

Lärm ja läbu kella 02ni

Soojamaareis 2019 / 04.03 Mui Ne

Ärkasime umbes 6:30.

Hommikul paistis merel mõõn olevat, silmasime isegi mingit liivaluidet toa rõdult. Ajasime rannariided selga, seekord kreemitasime ennast korralikult sisse ja panime lastele pikad riided. Randa jõudes oli luide kadunud ja jälle sama tavaline rand nagu ikka, väikeste lainetega. Romet julges nüüd ise ka juba lainetes hüpata ja mulistada, issi ainult turvas pisut. Elis sulistas natuke ja tuli siis kaldale liiva kaevama. Mina jälgisin kõike kaldalt. Naljakas, et Romet tahaks parema meelega rannas olla ja Elis eelistab pigem basseini. Lapsed on ikka nii erinevad. 

Soojamaareis 2019 / 03.03 Mui Ne

Ärkasime kella 7 paiku. Läksime hommikusöögile.

Hommikusöögist oleme suutnud rutiini kujundada. Lapsed söövad kumbki ühe omleti, kausi krõbinaid piimaga ja paar viilu puuvilja. Romet sööb lisaks muffini. Siis lähevad tuppa. Me Raikoga sööme ka omletti, kõrvale erinevaid lisandeid, need muutuvad igapäevaselt. Siis kui lapsed tuppa lähevad, joome meie kohvi ja sööme puuvilju või koogikesi või küpsiseid. Mõnus! Kiiret ju pole. 

Läksime peale sööki randa, lained olid kehvakesed, ei saanud eriti hüpata ega hullata seal. Olime mõne aja, siis läksime basseini. Basseinis on selline vahva mäng, et Romet viskab kive basseini äärelt vette ja Elis sukeldub neile järele. Proovisin ühendada salaja lõbutsemise õppetööga, lasin lugeda kokku mitu kivi visati ja mitu üles toodi.. aga ei võta need lapsed vedu, kord unustab üks lugeda, siis jälle teine. Ah, las jääda. Rometil hakkas juba igav vaikselt, mulle meenus, et siin resortis on ka laste liivakast-aedik. Käisime võtsime sealt omale ämbrikese ja kühvli ning läksime jälle randa liiva kaevama. Tegin Rometile augu. Selleks ajaks tulid ka Raiko ja Elis veel ühe ämbrikesega meile järgi ja usaldasin augu kaevamise töö Raikole. Auk kippus muudkui sisse varisema. Vett tuli ka alt üles. Saime sedasi päris piraka augu. Raiko rohkem ei viitsinud kaevata, läksid Rometiga merre. Mina tegin Rometile liivast kindluse koos valvetornidega. Elis ehitas ka midagi ja tassis merest vett kaldale. Kui sellest sai kõrini ja isud täis kaevatud, käisime ka meres ja liikusime jälle tagasi basseini äärde. 

Siis oli aeg süüa kiiresti kerge lõuna. Raiko käis pesumajas pesu järgi ja tõi poest paar topsi nuudleid ja muud nosimist. Sõime ära ja panime end riidesse. Kell 14 oli kokku lepitud ekskursioon siinsamas linnas asuvaid allikaid vaatama ja liivadüüne külastama. Ekskursiooni ostis Raiko hotelli vastuvõtust ja see maksis 600000 VND (24€). 

Meile tuli järgi meesterahvas vana maasturiga Виллис. Aknad pärani, turvavöösid polnud, ükski näidik armatuuril midagi ei näidanud.. aga edasi liikus. Sõitsime kõigepealt teise linna serva Fairy Springs-nimeliste allikate juurde, mis voolavad välja vahvat värvi liivakivist pinnavormidest. Aega anti 35 minutit ja näidati suund kätte. Jalutuskäik läks paljajalu mööda voolavat oja, ülesvoolu. Oja põhi oli liivane ja pehme. Väga ilus oli ja kahju et meile nii vähe aega anti, seal oleks võinud rohkemgi veeta. Lapsed said kumbki jäätise ka. Palav aeg oli.

Läksime tagasi auto juurde, mis viis meid paarsada meetrit (vist) edasi nn. kalurikülaga tutvuma. Tegelikult oli see nii, et auto pidas kinni lagunenud parkla servas, autojuht näitas käega mere poole ja ütles: “fishing village, go go, 5 minutes, same same”. Vaatasime merd, merel paadid. Nojah. Ju on siis. Nõustume, et igal pool on kalurikülad samasugused.

Palav oli ka.

Ronisime tagasi autosse. Seekord oli pikem sõit, meid viidi ~30km linnast välja valge liiva düünile. Seal samuti äri käis. Kes tahtsid, võisid jala liivadüünile ronida. Silmaga hinnates mingi 1-1,5km liivaväljal ülesmäge lauspäikese käes.. pole päris minu hein.. ja lastega kindlasti mitte. Tagasi oleks ka pidanud tulema. Aega anti 45 minutit. Teine variant oli osta omale ATV või džiibisõit üles mäkke. See maksis sama palju kui kogu see eksursioon hotellist ostes kokku maksis. Muidugi maksime ju, ninad vingus. 

Sõit mäkke oli kiire aga lahe. Düüni harjal vahtisime ringi, nagu ka ülejäänud sadakond turisti, klõpsisime pilte siia- ja sinnapoole. Isu täis, sõitsime alla tagasi. Ronisime jälle oma udupeende sõidukisse ja sõitsime tagasi Mui Ne-sse. Linna jõudnud, oli meil vaja ära näha veel ekskursiooni viimane punkt - punase liiva düünid. Juba auto juurde jooksis meile üks kohalik naisterahvas, kes pakkus mingi raha eest “kelgu” laenutamise võimalust. “Kelguks” nimetame tükki õhukest plastikut, mille ühte otsa on kinnitatud nöörist aas, kust liu laskmise ajal kinni saab hoida. Me ise polekski huvitatud olnud aga Romet teatas, et tal on seda vaja. Läksid siis issiga muudkui edasi ja edasi, kõrgemale ja kõrgemale, proovides muudkui liugu lasta. Ega see s*tt eriti ei libisenud, oleme ausad. Mõttetu käkk ja raha raiskamine. Aga lapsele meeldis. Kutsus muudkui issit, et “tule, lähme hullu panema!!!” :D

Saime sealt lõpuks tulema umbes pool tundi enne päikese loojumist. Vaatemängu (loojumise) ootuses oli end luite servale rivistanud terve armaada kolmjalgadel fotoaparaatidega varustatud Hiina turiste. Jätsime nad sinna kõõluma ja sõitsime tagasi hotelli. 

Hotellis ajasime ujumisriided selga ja ruttu randa :) Saime seal hämaras natuke mulistada ja peale randa jälle basseini. Sel õhtul oli Romet esikest ja ainukest korda basseinis nagu kala vees. Ei tahtnud kuidagi välja tulla. Panime talle kollased täispuhutud kätised käte ümber ja nendega ta siis sulistas usinasti ringi. Peale basseinitamist läksime jälle söögikohta otsima. Kuna Romet oli päris väsinud, pidi tema kaasa võtmiseks järeleandmisi tegema, lubasime, et saab friikartulit. Selleks läksime sinna restorani kus olime Mui Nes esimesel õhtul. Isegi friikarulid olid neil korralikud ja  maitsvad, mitte sellised kribud ja kõvad nagu nii mõneski teises kohas näha oli. Mina võtsin riisi mereandidega ja naljaka nimega mokteili - Pussy Foot. Raiko võttis tiigerkrevette ja ühe Mojito. Peale sööki haarasime lastele tänavalt plaadijäätised ja jalutasime tagasi hotelli. 

Lapsed läksid magama ka meie ka kohe peale neid.

Soojamaareis 2019 / 02.03 Mui Ne

Ärkasime kell 6:50. No ei oska kauem magada. Läksime hommikusöögile. Lapsed said varem söönud ja läksid tuppa ära. Me mõnulesime, jõime veel kohvi ja sõime puuvilju jms. Hommikusöögil kohtasime se reisil esimest korda eestlasi, jee!!! :) Kuus küpsemas eas inimest - neli naist ja kaks meest. Nemad olid tulnud Berger reiside korraldatud paketiga, see oli siin nende viimane peatus, neli päeva päikest ja basseini ning siis koju tagasi. 

Peale hommikusööki käisime rannas lainetes. Seekord oli neid vähem aga no ikka peksis korralikult :) Peale randa jälle basseini sulistama ja soolast vett maha leotama. 

Siis läksime tuppa vedelema, keskpäevasel ajal on ikka nii kuum päike, et parem mitte nina õue pista. Raiko käis otsimas kus pesu saaks pesta. Samas lähedal oli üks pesumaja, kes pesu kaalu järgi vastu võttis. 1,5 kg pesu pesemise eest taheti 50000 VND (1,92€) Oleks saanud ka hotellis pesta aga siis oleks pidanud kõik hilbud ükshaaval üles kirjutama ja tüki pealt maksma. Tundus liiga palju tööd. Muuhulgas tõi Raiko ka topsinuudleid, puuvilju ja küpsiseid. Tegime kerge lõuna. Siis läks Raiko massaaži otsima ja mina jäin lapsi valvama. Nad on sellised imelikud lapsed, et kui on selline lõunaune aegne aeg, siis kui neid viieks minutiks omapead jätad, siis nad juba kaklevad ja pisarad voolavad. Astusin korraks toast välja, et Maarjaga Skypes rääkida ja kui tagasi tulin oli juba full drama. Tõmbasin paksud kardinad ette ja käskisin vaikselt olla ja multikaid vaadata. Ideaalis oleks võinud ju magadagi aga kumbki polnud isegi sellist nägu, et neid magama oleks võinud saada. Elis leidis, et Wifi levib kõige paremini just dushiruumis. Tassis omale tooli dushikabiini ja istus seal. Noh, las siis istus, eks.

Raiko tuli massaažist tagasi. Küsisin, et kui palju maksis. Onu oli uksel küsinud, et kas ta on venelane. Raiko ütles et “no, no, no”. Vana ütles, et siis maksab 150000 VND (5,77€). Hinnakirjas oli tund aega 270000 VND (10,38€). Ja klientidest puudus neil ka ei paistnud olema..  Raiko sai lihtsalt mitte-venelaseks olemise allahindlust :D.

Panime “linnariided”  selga ja jalutasime hotellist teisele poole ehk linnast väljapoole. Sealpool pidi olema ka mingi liivarannake. Oligi. Lained olid rahulikumad, sest sinna oli ette paigaldatud ports lainemurdjaid. Tee meie hotellist randa oli hädapärast paarsada meetrit aga kõnnitee sinna oli täis hiinlaste piknikuplatse. Nad sõid otseses mõttes kõnnitee peal. Toit oli suurte karpidega kaasas ja nii nad seal siis lobisesid ja vitsutasid. Kogu kasutatud pakendite kuhi ja plastikust sööginõud ja -riistad jäid neist sinnasamasse maha, kui nad lõpetanud olid. Rannaalale sisenemise kohale oli moodustunud pop-up turg, mitmete “restoranidega”, valmis esimese politsei silmamise peale kompse haarama ja jooksu panema.

Jalutasime muulile, klõpsisime paar pilti ja tulime tagasi. Läksime hoopis oma randa, kus sodi ja räppa (ja inimesi) on vähem. Hullasime rannas, siis jälle tagasi basseini ja siis süüa otsima. Seekord käisime pisut lähemal. Toidud olid väga head, nagu ikka. Lapsed sõid oma riisi kanaga, Raiko võttis grillitud angerjat ja mina mingi Vietnami kalatoidu, mis osutus potikeses küpsetatud karamelliseeritud valgeks kalaks koos ingveri, sidrunheina ja mingi imetabase kastmega. Njämm! Peale restorani võtsime jälle plaadijäätist ning kõmpisime hotelli tagasi. Lapsed panime tuttu ja käisime ise vee korra linnapeal, sest päevitusjärgne geel hakkas otsa saama ja me kõik olime sinakasvalge turisti kombel hirmsasti ära kõrbenud. Poes sattusime inetu intsidendi peale kus üks vene keelt kõnelev meesterahvas müüjat mõnitas ja vene keelset teenindust nõudis.. No tõepoolest!? Pole ime, et kui teenindajad märkavad, et me omavahel mingis neile tundmatus keels suhtleme, muutub suhtumine meisse kõvasti paremaks.

Saime oma aaloegeeli ja jalutasime tagasi hotelli, seekord põikasime rannast läbi. Oli pime, taevas särasid tähed (Orioni tähtkuju oli kenasti pea kohal) ja merel särasid kalapaadid nagu pikk valge pärlikee. 

Jõudsime hotelli, lapsed juba magasid. Igavene tüütus, et laste magamistoas on meie ainuke rõdu, muidu oleks võinud seal istuda ja maailma parandada. Basseini ääres ka ei taha olla, seal on suitsetajaid täis kõik lamamistoolid. Läksime parem ära magama.

Soojamaareis 2019 / 01.03 Nha Trang-Mui Ne

Ärkasime kella 7:15 ajal. Käisime hommikusöögil, rahvast oli palju aga süüa oli ka veel täiesti piisavalt. 

Peale sööki läksime tuppa asju pakkima. Raiko käis väljas ja otsis meile auto, mis meid teise linna pidi viima. Kellajaks sai kokku lepitud kell 10:00. Tunnike oli veel aega. Saatsin Raiko lastega jalust ära - basseini ujuma. Ise pakkisin asjad enam vähem kokku ära. Kui basseinis ka käidud oli, võtsime oma kodinad ja läksime ennast välja kirjutama. Auto tuli 10 mintsa varem. Ronisime Hyundaisse ja hakkasime sõitma. Sõitsime oma umbkeelse autojuhiga umbes pool tunnikest. Selle aja jooksul tegi ta võileivapeatuse - ostis mingist putkast omale suure võileiva - ja sõi seda siis roolis lahtise suuga, matsutamine häiris isegi Elist. Samal ajal tüübi telefon helises lakkamatult, kõik kõned olid lühikesed aga neid oli palju. Siis, olles peaaegu linnast väljas, keeras tüüp auto ringi ja hakkas tagasi sõitma. Sõitsime tagasi hotellini ja edasigi veel mingi 5 km. Raiko küsis et kuhu me sõidame, tüüp seletas midagi kohalikus keeles ja vehkis kätega. Niipalju siis sellest. Teisel pool linna servas saime teada mis värk on. Autot vahetasime. Kolisime oma pambud Hyundaist Toyota Innove’sse ja hakkasime jälle sõitma. Selleks ajaks oli hotellist lahkumisest möödunud tund. Päris halb ikka. Ja meil oli ette makstud, ei saanud tüüpi otse istmikku ka saata.. ega poleks vist osanudki. Sõitsime jälle läbi terve linna ja seekord siis edasi maanteele. Poole tee peal kuskil tõmbas meie juht jälle tee äärde ja astus sõnagi lausumata välja suitsetama. Raiko kasutas juhust ja pissitas Rometi kuskil põõsa ääres igaks juhuks ära. Sõitsime edasi. Autovahetuse tagajärjel kujunes muidu 4 tunni pikkune sõit 5-tunniseks. Õnneks pidas Romet selle ilusti vastu. Vaatas tahvelarvutist videosid ja tundis ennast hästi. Vahepeal näksis kaasa võetud banaani.

Jõudsime Mui Ne’sse hotelli. Kirjutasime ennast sisse ja tõstsime oma padajanni tuppa. Esimest korda reisi jooksul oli meil kahetoaline hotellituba :) Ajasime ujumisriided selga ja läksime rannaga tutvuma. Ossaraks kus olid lained... see pidi olema lohesurffarite paradiis ja ilma naljata, meri ning taevas mustasid neist.

Rannast läksime hotelli basseini äärde ja pistsime ennast sinna sisse. Romet on meil pisike külmavares, tema kaua ei olnud, aga me Elisega mulistasime kohe mõnuga. Siis läksime tuppa, panime kuivad riided selga ja linnapeale söögikohti otsima. Neid oli palju. Jalutasime mingi kilomeetrikese ja jäime siis ühte ilusamasse restorani pidama. Elis ja Romet said riisi kanaga, mina nuudlisupi sealihaga ja Raiko taldrikutäie grillitud hiidkrevette. Võtsin omale ka ühe alkoholiga kokteili, nimega “PS, I Love You”, mis oli maitsev aga päris kange. Pähe ei hakanud küll kuskilt otsast. Siinkandis on vist alkoholi joomine puhas raiskamine. 

Peale sööki võtsime jälle lastele plaadijäätised ja jalutasime tagasi hotelli. Romet mängis veel toas natuke ja vaatas tahvelarvutist multikaid. Raiko ei viitsinud toas istuda vaid läks poodi puuvilju tooma. Sõime neid siis ka veel õhtul.

Veeretasime päeva õhtusse ja läksime ära magama.