Sunday, July 21, 2013

Eurotrip 2013 - päev 9 ja 10 - Slovakkia-Tsehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Ärkasime kell 06:00. Pakkisime laagri kokku, tegime hommikusöögi, lapsed käisid veel ujumas (sest sai ju ometigi!) ja lahkusime kämpingust kell 9:20. Otsustasime, et see päev saab olema autosõidupäev - sõidame nii kaugele kui jaksame, soovitavalt Lätini välja, siis telgime mõned tunnid ja jätkame sõitu hommikul vara kodu poole.

Vurasime läbi Tsehhist, kust Raiko ja Raino ostsid ühe väiksema poe Kozeli õllest tühjaks. Jätkasime reisi läbi Poola. Asjaolu, millega me ei osanud arvestada, oli see, et suveks oli nähtavasti kogu Poola riik ette võtnud teeremondi ning iga asula juures olid ummikud. Otsustasime, et mitte kunagi enam ei sõida Poolast läbi päevasel ajal. See oli täiesti kohutav. Jõudsime Leetu kell 03:00 öösel, selleks ajaks oli Raiko sõitnud järjest 18 tundi ja läbinud 1040 km, väikeste seljasirutuspausidega muidugi. Teises autos olid õnneks Reivo ja Grete vahepeal üksteist roolis välja vahetanud.

Selleks ajaks oli selge, et paariks tunniks pole mõtet Leedus magama sättida - õues oli 12 kraadi sooja, tuul oli väga tugev ja kiskus vihmale. Vahetasime autojuhte - mina sõitsin meie autoga ja Grete teise autoga - ning jätkasime läbi Leedu sõitu. Raiko magas kõrvalistmel. Otsustasime, et sõidame kuni Grete tibu süüa hakkab tahtma. Saime rahulikult sõita umbes kella viieni hommikul. Seejärel tegime ühe bensujaama parkimisplatsil umbes tunnise titasöötmise- ja tukkumisepausi, mille järel sõitsime jälle edasi. Õues läks juba valgemaks. Saime Leedus-Lätis muidugi korraliku paduvihmaga pihta ja ilm ei näidanud sugugi paranemise märke. Lõpuks Riia kandis tuli päike õnneks välja. Minul olid selleks ajaks silmad juba ninajuurele kokku jooksnud, vahetasime jälle juhte ja ma keerasin ennast tukkuma natukeseks. Ärkasin siis kui hakkasime Eesti piirile lähenema. Jee! lõpuks ometi kodukandis.

Tegime Häädemeestel bensiinijaamas väikese peatuse ja sõime hommikusööki (väga maitsev oli!). Pärnust võtsime veel head odavat Eesti kütust ja sõitsime ära koju Tallinnasse. Hoovi keerasime kell 13:00.

Loeme reisi igati õnnestunuks, kuigi minu jaoks oleks võinud paar päeva pikem olla. Üldjoontes jäid vist kõik väga rahule.

Eurotrip 2013 - päev 8 - Šveits-Lichtenstein-Austria-Saksamaa-Austria-Slovakkia

Äratus kell 6:00. Pakkisime oma telklaagri kokku rekordilise ajaga ~20 minutit ning panime Lichtensteini suunas punuma. Olime pähe võtnud, et joome seal kohvi ja sööme hommikusööki. Paraku osutus kogu riik nii väikeseks, et sealt ei leidnud isegi normaalselt bensukat kust mõistliku hinnaga kohvi saaks - sõrmkübara suuruse espressotassi eest küsiti €2,50. Ajasime ninad püsti ja sõitsime edasi Austria poole. Leidsime lõpuks Austriast kõrvuti seisvad McDonaldsi ja bensiinijaama. Sõime hommikusöögiks burgereid ja jõime kohvi (ma ei teadnudki, et enne kella 12 on mäkkides teine menüü - ainult hommikusöökidega - ei mingit juustuburgerit ega friikartuleid). Mõne aja veetsime veel bensuka juures asju paremini pakkides ja plaane tehes. Siis sõitsime edasi.

Sihtpunktiks seadsime Seegrotte kaevanduskoopa, kus on väidetavalt Euroopa suurim maa-alune järv. Järve pindala on umbes  60000 m2, sügavus kõigest 1,2m. Koopas on aastaringne temperatuur 9ºC. Saime koopas ekskursiooni ja väikese paadisõidu. Meie giidiks oli üks pikk kohalik noormees, kes selle peale, kui kuulis, et me oleme Eestist, ütles väga viisakalt "tere" ja lahkudes "aitähh ja head aega". Hämmastav.

Peale jahedat koobast sõitsime läbi veel ka lähedalasuvast lossist. Sinna sisse ei lastud, seega tegime tiiru ümber ja klõpsutasime niisama pilte teha. Kell oli juba üsna palju, seega alustasime oma tagasiteed, järgmiseks sihtpunktiks Slovakkia. Jõudsime kämpingusse õhtul päikeseloojangu aegu. Õues oli endiselt mingi 27 kraadi sooja, õhk oli kuum ja basseinis vesi soe. Suurem osa seltskonnast läks kohe kiirelt ujuma. Panime telgid püsti ja tegime süüa. Lõpuks vajusime ära magama - äratus tuleb varajane.

Saturday, July 20, 2013

Eurotrip 2013 - päev 7 - Šveits-Prantsusmaa-Šveits

Ärkasime kell 7:00. Väljas oli väga soe ja pisut vihmane. Panime telgid kokku ja autosse ning tegime omale mõnusalt hommikukohvi ja -sööki. Muuhulgas sõime ka eileõhtuse tatrapudru ära.

Käidi mõnusasti veel dushi all ja tehti niisama aega parajaks. Seejärel alustasime sõitu Mont Blanci poole. Sõit viis üle mägede. Tegime oma selle reisi senise kõrgusrekordi - 1500 meetrit merepinnast. Vahva!

Jõudsime linnakesse nimega Chamonix Mont-Blanc. Sellest linnast oleks saanud sõita üles kuulsat mäge vaatama aga kuna selle lõbu eest küsiti 50 eurot näo kohta, siis me otsustasime selle vahele jätta. Kõndisime niisama natuke ringi ja hakkasime siis tagasi sõitma sama teed pidi.

Tagasitee kulges kiirevoolulise mägijõega paralleelselt. Jõe olime isekeskis nimetanud piimajõeks, sest vesi oli valge nagu piim. Mingil hetkel jättis Reivo auto seisma ja teatas, et on aeg ujumiseks. Raiko arvas samuti. Nii nad siis läksidki. Veetemperatuur võis olla vast paar kraadi.. aga meie kalevipojad kastsid end ikka märjaks ära. Veevool oli nii kiire, et ega ilma kivist kinni hoidmata nalja polnud - tahtis vägisi ära viia. Meil, kes me kaldal seisime, oli igatahes väga lõbus.

Sõitsime tagasi üle mäe. Seejärel jätkus reis järgmise mäe otsa. See oli väga "vau!" mägi. Käisime ära 2545 meetri kõrgusel merepinnast, millega purustasime ühtlasi senise kõrgusrekordi. Tegime üleval pilte ja mängisime lumega. Temperatuur oli ebameeldivalt jahe - 13ºC. Siis hakkasime tagasi alla tulema. Läbisime vist paarkümmend külakest, mis väga omapärased ja vanad välja nägid. Ostsime lõpuks Altmatti külast mingit süüa ja siis üle Gotthard passi sõitsime ühte linna, kust sai sõita sellesama mäe alt läbi mööda mandri-Euroopa pikimat tunnelit ~16,9 kilomeetrit.

Tunnel läbitud, hakkasime sõitma Lichtensteini poole, ise samal ajal telkimiskohtade suhtes silmi lahti hoides. Käisime läbi mõnest järveäärsest kämpingukohast kuid üks oli täis ja teised liiga kallid. Kell oli juba palju ja väljas kiskus pimedaks. Jäime pidama ühe tillukese maanteeäärse kiriku juurde, mis seisis üksipäini keset põldu. Lugesime asikoha sobivaks, ajasime autod kiriku taha peitu ja lükkasime telgid püsti. Õhtusöögiks keetsime vett ja tegime kodust kaasa võetud topsinuudleid ja -kartuliputru. Sõime kõhud täis ja keerasime ära magama. Hommikul tuleb väga vara äratus.

Eurotrip 2013 - päev 6 - Luxembourg-Saksamaa-Prantsusmaa-Saksamaa-Šveits

Ärkasime kell 7:00, sest Helin tahtis palliga mängida ning väljendas seda umbes kümneminutilise valjuhäälse heliribaga. Tõusime üles, soojendasime olematu gaasitilga otsas omale natuke vett, et saaks mingid leiged kohvid teha. Pakkisime ja sebisime ringi pea kaks tundi ja sõitsime siis välja Prantsusmaa suunas. Ei läinudki nii hästi kui me algul arvasime, kõigepealt sattusime Saksamaale kiirteele. Sõitsime siis mööda seda ja jõudsime tõepoolest ka Prantsusmaale. Sealne kiirtee osutus tasuliseks, teeröövlid sellised!

Jõudsime oma esimese vaatamisväärsuseni, milleks oli Haut-Kœnigsbourg'i loss. Loss asub Stophanberchi mäe tipus 755 m merepinnast, parkimisala oli mõned sajad meetrid allpool. Auto näitas välistemperatuuriks ~ 35 kraadi. Võtsime veepudeli kaasa  ja rühkisime mäest üles.

Esimese asjana võtsime omale jäätised ja hävitasime need kibekiiresti. Soetasime omale lossipääsmed ja tegime suure tiiru. Nimetatud loss olevat olnud muuhulgas ka keiser Wilhelm II eluasemeks, seega oli see ilusti kaunistatud ja lagunenud osad taastatud. Väga teistmoodi jälle, võrreldes eelmise lossikülastusega.

Lossist tagasi parklasse jõudes näitas auto temperatuurinäidik 38 kraadi sooja. Tundus täiesti usutav. Tegime autos omale sõidu pealt kiirvõileivad ja sõime need ära. Samal ajal jätkus sõit edasi Šveitsi suunas. 

Tee viis loomulikult jälle läbi Saksamaa. Mingisse saksa linna jäime ummikusse. Ummikus istudes kuulasime kohalikke raadiojaamu - igal pool oli mingi möla ja lobisemine. Kui sattusime lõpuks muusika peale, avastasime oma suureks üllatuseks, et raadios mängib Dingo Autiotalo. Muidugi hõikasime selle kohe teise autosse läbi walkie-talkie. Nemad olid esialgu täitsa üllatunud, sest neil mängis autos täpselt sama asi parajasti... aga nemad ei kuula ju raadiot vaid iPodiga kaasa võetud laule. Siis jagasid ära - kuna bussis pole ühtegi USB auku, on neil ostetud sinna jublakas, mis sigaretisüütaja kaudu muundab iPodi muusika raadiolaineteks ja laseb selle siis läbi autokõlarite. Meie olime lihtsalt nende taga ja saime kuidagi nende sagedusele pihta. Nalja kui palju - raadio Tschucks FM sagedusel 108.0.

Saime lõpuks linnast välja ja seadsime suuna Mont Blanci poole läbi Šveitsi. Šveits õigustas oma kalli riigi mainet igati. Juba sisse sõites nõuti meilt kiirtee maksu 40 franki ehk ~35 eurot. Kell oli juba üsna palju, seega hakkasime rohkem silmi lahti hoidma kämpimiskohtade suhtes. Navigaator näitas meile sobivat kämpingukohta ühes väikeses linnas. Sõitsime sinna linna sisse ja avastasime, et teetööde tõttu on kõik teed kämpingusse tähistatud liiklusmärgiga "sissesõidu keeld". Manasime lollide turistide näod ette ja sõitsime sirge seljaga märgi alt läbi. Avastasime, et kämping on teisel pool jõge, millest üle viib ainult võrdlemisi kitsas sild. Meesterahvad läksid jala uurima kas kämpingus telgiruumi on, mis maksab ja kuidas sinna saab. Selgus, et ruumi on, maksab päris palju ja sinna saabki üle sellesama kitsa silla. Vivaro buss mahtus napilt läbi sõitma. Saime õnnelikult üle silla, registreerusime kämpingusse ja sättisime telgid ning söögiteo püsti. Lapsed ja mehed läksid jõge varbaga katsuma. Meie keetsime senikaua tatraputru.

Jõe ääres oskasid Reivo ja Raiko kahepeale kuidagi Reivo uue fotoka ära uputada. See sai autosse kuivama pandud. Väga kurb oli.

Sõime kõhud punni ja sättisime ennast ära magama. Ikkagi pikk päev seljataga.

Eurotrip 2013 - päev 5 - Holland-Belgia-Luxembourg

Ärkasime natuke peale kella 8. Üsna pea tuli kämpingutädi nägude kontrolli tegema. Õnneks näod sobisid. Ta ütles ka et ta üldiselt ei taha inimesi ilma neid nägemata sisse lasta.. et äkki on pärast "rändurid". Usun, et ta mõtles selle all mustlasi.

Tegime omale hommikukohvid ja sõime pannkooke moosiga (pannkoogid olid eile kaasa ostetud - 15tk pakis). Nämmu! Raiko tegi ka eileõhtuse supi soojaks ning see pisteti ka nahka. Sai vähemalt poti tühjaks tehtud ja puhtaks pestud.

Käisime Elkuga dushi all. Selline popp dush, et paned 1€ seinas asuvasse pilusse ja siis tuleb dushist umbes 5 minutit järjest vett. Saime end pestud. Kraanikausis pesin ka pisut Elku riideid.

Pakkisime oma elamised kokku, sõitsime respa juurde, kus maksime oma seltskonna ööbimise eest kokku 50 eurtsi, seejärel väljusime kämpingust ja läksime uuele Hollandist väljumise katsele.

Seekord läks õnneks - saime Belgiasse. Panime sihtkohaks Bouilloni linna ja hakkasime sõitma. Oma ~190 km sõidu jooksul tegime ühe väikese peatuse suuremas bensujaamas, kus Gretsu söötis oma titat ja meie söötsime oma "titasid" pehmete vahvlitega ning kasutasime vesikäimlat.

Kella kolme ajal jõudsime Bouilloni linna, kus külastasime kohalikku vana kindlust. Väga hästi säilinud ja väga autentne nägi välja. Veetsime seal lõbusad paar tundi.

Peale turistitamist käisime läbi lähedalasuvast poest. Ostsime näkse ja jäätist. Sealt sõitsime edasi järgmise lossi juurde, milleks oli siis Bourscheid Château ja mis asus vaid tühised 99 km eemal. Jõudsime sinna sutsuke peale kella 17:00, loss suleti turistidele kell 17:30. Ei hakanudki sinna sisse trügima kalli raha eest vaid tegime niisama väikese tiiru ja mõned pildid.

Järgmiseks seadsime navigeerimisseadmed meid Luxembourgi linna juhatama ning sõitsime sinna. Lux-bourgis oli plaan kohtuda P.J'ga ehk mu endise kalli kolleegi Piretiga, kes on pärit Kadrinast ja kes praegu juba aastaid Lux-bourgis töötab ja linna lähedal külas elab ning kes lubas lahkelt meile linnaekskursiooni korraldada.

Meie navigeerimisseade juhatas meid Pireti antud aadressi järgi millegipärast kuhugi hoopis teise linna otsa ning seda õhtuse tipptunni ajal. Sihtpunkti jõudsime peaaegu tunnise hilinemisega.

P.J. juba ootas meid rõõmsalt tee ääres. Tõstsime oma autost Elku teise autosse ja võtsime P.J. enda juurde. Kuna selgus, et kohalikele kommetele vastavalt suletakse viimani lahti olev toidupood umbes tunni pärast, põrutasime kõigepealt sinna ja ostsime omale õhtuks ning hommkuks söögid. Kuna kell oli juba üsna palju (ja ennist ummikus olles olime  suurt osa linnast juba näinud), seadsime end sõitma hoopis P.J. koduküla lähedal asuva kämpingu suunas.

Kämping asus Moseli jõe kaldal mõned kilomeetrid Schengenist. Teisel pool jõge oli Saksamaa. Viskasime reisijad ja telkimis- ning söögitegemistarbed maha ning läksime Raikoga P.J.-d koju viima. Mõtlesime, et meil on ilusti mingi poolteist tundi aega kuni kämpingu tõkkepuu kinni pannakse. Sõitsime ilusti rahulikult ja imetlesime kohalikku loodust. Käisime ka P.J. elukaaslase Nicolas'ega tutvumas. Lobisesime rõõmsalt juttu ajada kui Raino helistas, et meie tagavaragaasiballoon ei tööta reisipriimusega ja käbedalt on vaja uut ballooni. Jätsime P.J. ja Nicolas'ega head aega ja tormasime teel nähtud bensujaama. Selgus, et seal pole sellist gaasi, mida meil vaja. Põrutasime 8km eemale külla, kus oli ühe tee peal kuus eri erinevat bensiinijaama. Mitte üheski polnud vajaliku gaasi. Läksime sama targalt kämpingusse tagasi.

Raino suutis meie noormeestest naabritelt nelja 0,33l A'le Cocki purgiõlle eest gaasi laenata, mille peal keetsime omale potitäie kartuleid. Kaasavõetud kiirgrillil küpsetasime paneeritud kanapihve mozzarellaga ja grillvorste. Sõime kõhud mõnusalt täis ja keerasime ennast magama ära. Head ööd!

Eurotrip 2013 - päev 4 - Holland-Belgia

Ärkasime umbes kell 7:30 kohaliku aja järgi. Telgist nina välja pistes avastasime, et tibutab imepeenikest seenevihma. Pakkisime Raikoga oma telgi umbes kolme minutiga kokku ja ajasime ka lapsed üles. Ka teised reisisellid uimerdasid oma telkidest tasapisi välja. Korraldasime omale hommikusöögid ja kasutasime dushe. Tegime aega parajaks kuni kella kümneni, mil avati basseinimaja. Siis said kõik lapsed Reivo ja minuga ujuma minna.

Umbes tunnikese leotasime lapsi ja siis autodesse ning sõitma. Leidsime kuskilt külavahelt toidupoe ja ostsime omale söögid õhtuks ja järgmiseks hommikuks.

Sõit jätkus üle tammi Rotterdami poole. Tammi peal oli naljakas vaadata kuidas ühel pool tammi on meri kõrgem ja teisel pool madalam. Päevakavas oli Rotterdami loomaaed. Loomaaia juurde jõudsime kella 15 paiku ning veetsime seal lõbusad kolm tundi. Nentisin, et lastega suures loomaaias käies läheb kogu energia laste hetkeasukohtade fikseerimise peale. Päris kurnav ettevõtmine. Aga loomad olid väga nunnud. Minu erilised lemmikud olid kaelkirjakud, keda saime põhimõtteliselt nina peale patsutada, sest lahtine vaateplatvorm oli tehtud otse nende peade kõrgusele nende söögikoha juurde.

Kell 18 tuli turvamees ja andis mõista, et meil on aeg lahkuda. Arutlesime, et ju siis näitlejad ajavad omad loomakostüümid seljast ja lähevad koju ära. Jääkaru puurist oli näitleja nähtavasti juba lahkunud kuna puuris vedeles vaid liikumatu karvakuhi.. või siis oli mõmmil lihtsalt palav ja ta magas seal magusasti. Me ei läinud igaks juhuks kontrollima.

Naljakas oli ka korra eriliselt rääbakate piisonite aia ääres, kus mingi suurpere parajasti loomi uudistas ning Reivo ütles: "vaata kui koledad loomad", mille peale mina vastasin: "jaa, ja siis on seal veel need piisonid ka". :D

Peale loomaaeda olid kõigil jalad väsinud ja kõhud tühjad. Otsustasime põrutada Belgiasse ja seal omale kiiresti leida mõne vahva telkimiskoha kuskil looduses ja siis õhtusööki teha. Seniks hävitasime autos suure paki küpsiseid.

Telkimiskoha leidmine osutus üle ootuste keeruliseks. Tuleb välja, et euroopas ei leia naljalt vaba metsapinda kuhu autoga ligi saaks. Auto navigeerimisseade ei ole ka vastav meie vajadustele - kategooriate hulgast puuduvad näiteks telkimisplatsid. Võid otsida ametlikku (tasulist) kämpingut või siis puhkusega seotud kohta a'la golfiklubi või koerte jalutamise parki. Seal magamine läheks aga keeruliseks..

Sattusime oma otsingute käigus sellisesse linna nagu Brecht. Millegipärast jäime seal lõksu ming jalgrattaürituse taha ja tegime tervele linnale tiiru peale. Neil inimestel seal on vist kohutavalt igavad elud, sest kõik aiad on väääga hoolitsetud ja pügatud. Meil on kodus tükk tegemist, et oma hekki kaks korda aastas pügada.

Panime viimases hädas GPSi naviveerima lähima kämpingu suunas. Oma suureks üllatuseks ületasime jälle riigipiiri ning leidsime end taas Hollandist. Ei saa aru mismoodi see juhtus.
Asi lõppes sellega, et leidsime kella 22:30 paiku ühe tasulise kämpingu ja otsustasime sinna jääda. Respa oli muidugi suletud. Helistasin uksel leiduval telefoninumbril. Rääkisin vastu võtnud tädile jutu ära ja ta lubas meil seal ööbida. Ütles, et läheksime restorani ja ta pidi helistama sinna ning jutu ära rääkima. Kõik sujus kenasti ja restoranionu lasi meid tõkkepuust läbi ning juhatas telkimisplatsile.

Paigaldasime telgid ja panime söögi keema. Õhtusöögiks oli kanasupp külmutatud köögiviljadega. Supp sai väga hea. Elis ei jõudnud supi valmimist ära oodata, sõi kiiresti pudingi ja läks magama. Teised lapsed sõid pisut ja läksid ka järjest telkidesse ära. Ega me ise ka ei jaksanud enam midagi seal istuda vaid läksime samuti peagi magama.

Saturday, July 13, 2013

Eurotrip 2013 - päev 3 - Saksamaa-Holland

Sõidan taksos lennujaama. Taksojuht, tõsine eesti mees, võtab autost viimast. Pideva kiirendamise ja järsult pidurdamise peale suitsuhaisuses päikesest kuumaks köetud autos tekib korduvalt tahtmine taksojuhilt paberkotti paluda. Õnneks saab see katsumus peagi läbi ning jõuan õnnelikult lennujaama.

Lennujaam on paksult inimesi täis. Tallinna lennujaam ju tavaliselt pole.. millegipärast seisavad inimesed aga hoopis check-ini järjekorras ning turvareelingu ääres lehvitamas, nutuvõrud suu ümber. Marsin sirgelt turvakontrolli ning ka sealt peale põgusat läbivaatust edasi. Üle ootuste lühikese ajavahemiku jooksul olen jõudnud kodust lennu väravasse.

Saan vast pool tunnikest aega surnuks lüüa kui juba hõigatakse valjuhääldist, et hakatakse lennule laskma. Ryanair, kui Euroopa täpsemini graafikus lendav lennufirma, väljub seekord lausa 15 minutit varem kui ette nähtud.

Kaasreisijate enamus räägib miskipärast vene keeles. Taban end arutlemas endamisi kas Bremen ikka oli Saksamal või on mul midagi segamini läinud. Jään siiski oma geograafilistele teadmistele kindlaks.

Lennureis kestab umbes poolteist tundi, mille jooksul jõuan lõpetada pooleli oleva e-raamatu lugemise ja alustada uuega.

Lennuk maandub Bremenis kell 15:40 ehk pool tundi varem kui graafik ette näeb. Helistan Raikole, kes nihkub parajasti maanteel ummikus lennujaama poole. ETA (estimated time of arrival e. arvatav kohalejõudmise kellaaeg) GPS-i andmetel on 16:50. Õnneks on lennujaama ukse ees McDonaldsi kiirtoidusöökla. Võtan ühe hiigel-latte ja istun õues päikesevarju all. Küllap nad kunagi ikka kohale jõuavad.

Tunnike sai oodatud, helistasin üle, et kui kaugel rahvas on. Selgus, et nad olid just äsja ummikust läbi saanud ning tallavad usinasti gaasipedaali, veel 13km sõita. Tatsasin teenindusleti äärde ning soetasin omale ühe McJäätise karamellikastmega. Sättisin ennaat tagasi päikesevarju raamatut lugema ja maiustama. Sain vast pool peatükki loetud kui hõim saabus. Järgnes palju kallistamist ja rõõmu.

Veetsime veel umbes peaaegu tunnikese McSöökla juures lapsi pissitades ja burksi ning jäätist nosides. Pakkisime seejärel autod rahvast täis ja hakkasime Hollandi poole sõitma. Sealt otsime omale tänaseks kämpingukohad.

Esimene ja ühtlasi lähim kämpingukoht ei sobinud. Juba umbes kilomeeter enne sihtkohta liikusid tee peal väikeste karjakeste kaupa uimased hipinoored. Kämpinguni jõudes selgus, et täna leiab seal aset kohalik hipifestival. Pilt oli väga kirju ja õhk tundus kahtlaselt paks ja naljakas. Lahkusime sealt kiiresti.

Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi teise kämpingusse. Soetasime omale telgiplatsid võrdlemisi krõbeda hinnaga hinnaga ning püstitasime oma telklaagri. Kell oli juba üsna palju, seega ei jõudnud enam eriti telkimise hinnas sisalduvaid hüvesid nautida (nagu näiteks siseujula). Selle asemel keetsime omale vett ja sõime Eestist kaasa võetud topsinuudleid. Kes viitsis, käis dushi all, kes ei viitsinud, lõi niisama lulli.

Elku ja Arian läksid esimestena ära magama. Seejärel Maarja ja Helin. Ülejäänud istusime kottpimedas laua taga ja mängisime Unot. Uno kõrvale sai hulganisti nalju tehtud hipide kulul.

Väsisime mingil hetkel ära ja ronisime telki magama. Homme jälle päev.