Äratus kell 9:10. Mõtlesime, et vaja ikka ju äratus panna, muidu magame hommikusöögi maha. Maa külgetõmbejõud on siinkandis päris jõhker, üldse ei jaksanud voodist püsti tõusta.
Lõpuks, kui gravitatsioon sai alistatud, läksime alla sööma. Tõeline vedamine, et tegemist on peamiselt rootslasi teenindava hotelliga. Hommikusöök oli tõeline skandinaaviapärane nuumamine. Muna, peekonit, viinereid ja vorsti; röstisaiad ja pannkoogid erinevate katetega, värsked puu- ja aedviljad, kohvi, erinevad mahlad, müslid ja krõbinad piima ja jogurtiga. Täielik festival.
Anna läks teenindava poisterahva juurde ja palus et too praeks talle kolm muna. See jäi teda jõllitama suurte silmadega. Anna tahtis igaühele muna, aga poiss sai vist aru, et ta tahab ainult endale kolme. Hiljem itsitasime, et vaene poiss vist õudusega mõtles, et kui kõige pisem meist sööb kolm muna, siis kui palju need ülejäänud kalevipojad veel tahavad.. ja et peaks vist munatoidud edaspidi menüüst välja jätma, sest kana ei tule tellimusega toime :D
Peale sööki ronisime tagasi tuppa, lugesime interneti läbi ja hakkasime päevaks plaane tegema.
Ilm on vist ainuke asi mis siin on otsustanud koostööd mitte teha. Ärkamise hetkest peale on lakkamatult sadanud. Aga meid ei huvita, meil on puhkus!
Rentisime omale päevaks tuk-tuki ehk mopeedi, millele on istumisraam külge keevitatud ja hakkasime kuhugipoole sõitma. Kuna siin üle ühe tee naljalt ei ole, oli üsna lihtne minna. Raiko harjutas juhtimist - see asi ju teeb täitsa seda mida ise tahab. Ma ei oskaks isegi kirjeldada mis tunne seda juhtida on, mina sinna juhtpulti ei istu!
Sõitsime rannikuäärt mööda poole saare peale välja. Mingi kaart oli meil kaasa võetud, kus vaatamisväärtused kirjas. Otsisime algul mingit tiigrikoobast, aga selle laitis üks kohalik turismiettevõte maha - pidavat olema tilluke ja igav. Juhatas meile hoopis ühe ägedama koopa kätte. Selle nime polnudki nagu kuskil kirjas, vist oli Kao Mai Kaeo Cave.
Sõitsime siis natuke maad tagasi ja antud juhiste järgi kohale mööda külavaheteid. Tuk-tukiga, ehk meie sõiduriistaga, on väga raske pinnastee peal sõita, seda enam, et kogu aeg vihma sadas. Enamus ajast kiskus esiratast viltu küll ühele küll teisele poole. Jõudsime suunavate noolte järgi kohale, seal ootas meid üks poe ja söökla moodi putka, kus istus mingi proua kes rääkis meile, et kui koobast näha tahame, on vaja 300 bahti maksta. Ega me väga ei tahtnud maksta. Mõtlesime isekeskis, et läheks omal käel ja vaataks, tädi seletas, et ei, ise ei saa, ikka maksa raha ja saad giidi ja taskulambid ka. Noh, kuna me juba kohale tulime, mõtlesime, et käime ikka ära.
Ootasime 15 minutit, siis tuli mingi palja ülakeha ja plätudega kohalik meesterahvas, võttis kilekotiga omale pealambid näppu ja viipas meid endaga kaasa. Kui olime mingi 50 meetrit kõndinud, saime aru, et ise me ei olekski eriti kuhugi kaugemale jõudnud. Järsku olime sügaval džunglis ja kõndisime mööda kitsast mullast teerada. Rada läks aina kitsamaks ja tõusis kõrgemale. Vihm tegi kogu tee libedaks. Vahepeal pidi ronima mullasse tehtud astmetest ja kivinukkidest üles, abiks mingi liaan või puujuur, sekka mõni köis.
Koopani jõudes turnisime konkreetselt mööda märgi libedaid kivinukke. Lõõtsutasime teerajalt märkamata jäänud koopasuu juures, jõime paar lonksu vett ja laskusime mööda bambusest ja köitest moodustatud redelit kividevahelisest praost koopasse. Siis tekkis tunne, et kas ikka edasi ka jaksab minna. Jaksas küll. Meile näidati kolme erinevat koopasaali, üks suurem kui teine. Vahepeal pidi kõndima mööda bambustüvedest sildasid ja redeleid, 45-kraadise kallakuga libedaid savinõlvasid ja ronima läbi suurematest või väiksematest pragudest. Ühes kohas üsna koopareisi lõpus tuli läbi pugeda umbes meetri pikkusest ja 60 cm laiusest august. Hea et heledad püksid said jalga pandud.. Väljapääsu juures näidati meile veel ühte armsat koopakest, kus tudisid tillukesed nahkhiired. Sihtisime neid taskulampidega ja pildistasime välguga kuni nad häiritult piiksuma hakkasid. Siis jätsime pisikesed rahule ja saime lõpuks koopast välja.
Väljas sadas endiselt vihma, meie teejuht juhatas meid ühe puhtama lombikese juurde kus saime oma käed ja näod üle pesta. Väga mõnus. Siis viidi meid mööda väheke inimlikumat metsarada tagasi, mis oli küll pisut pikem kuid vähem kaljune. Muidugi oskasin ka seal tagumiku maha panna, aga kõik jäid õnneks ikkagi ellu.
Jõudsime alguspunkti tagasi, tänasime teejuhti, ronisime oma tuk-tuki selga ja hakkasime edasi sõitma.
Mõtlesime, et vaja ikka saare tipuni välja sõita. Sellega muidugi keegi ei arvestanud, et äkki võib maastik pisut mägisemaks minna ja äkki see pisike tuk-tuk ei vea nelja inimest enda seljas mäest üles.. Ühel hetkel mingil 17% tõusul Raiko röögatas "Maha!". Hüppasime sõidu pealt välja ja hakkasime lükkama. Kohalikel muidugi nalja palju. Saare tipu poole vaadati meid nagu viie jalga vasikat. Alles tagasi tulles mõtlesime, et me ju tõepoolest ei näinud sealkandis ühtegi tuk-tuki ei sõitmas ega seismas.
Mõned kilomeetrid enne saare lõppu näitasid viidad mingi vaatamisväärse joa suunas. Anna käis uurimas lähedalasuvast turismiinfost kas tee ka tuk-tukitatav on. Pidi olema. Vurasime siis jälle mööda märga mudateed edasi, kuni jõudsime mingi parklani. Väidetavalt pidi parkimine maksma 20 bahti aga me ei leidnud kedagi kellele seda maksta. Mõtlesime, et pargime ikkagi ja kui keegi pärast raha küsib siis maksame. Kõndisime siis oma ninade järel mööda mingit teerada väidetava joa suunas. Tundus, et on õige tee, kuigi ühtegi noolt ega viita seda näitamas ei olnud. Algul jõudsime mingisuguse veereservuaarini, selle kõrvalt läks selline vähe rohkem käidud mudane metsarada. Nentisime, et "here we go again" ja hakkasime minema. Esialgu oli tee selline üsna käidav, mida edasi, seda mudasemaks ja järsemaks see läks. Mõne koha peal tuli isegi "Jungle Jacki" teha ehk köie otsas rippudes august või väga libedast kivilasust üle kiikuda, mõnes kohas tuli jalgupidi vees mööda oja kõndida. Vahepeal sattusime vastamisi väikeste turistigruppidega, kel kaasas kohalik teejuht, ning kellelt kuulsime, et oleme õigel teel, raja lõpus on tõepoolest "waterfall".
Raja pikkus oli kokku 1,8 km, selle läbimine ühes suunas võttis aega umbes pool tundi. Kohale jõudes leidsime eest sellise pisut niruvõitu kuid siiski väga kena joa, mille all siuke umbes poole meetri sügavune veesilmake. Raiko viskas seljakoti seljast, kiskus särgi ja tuk-tuki võtme kaelast ja kargas sinna veesilma pikali. Mis tähendab ei saa ujuda!? Kastsime ennast seal puhta veega natuke, särgid-kotid jälle selga ja tagasi minek. Olime ennist möödunud hiigelsuurest puust, mis vastavalt mingile brošüürile oli tuhande aasta vanune. Seisatasime tagasiteel seal fotoshuudi tarvis. Klõpsutasime pilte teha kui joa poolt lidus meie suunas ühe turismigrupi teejuht ja hüüdis juba kaugelt "hey, monkey boy". Eeldasime, et see tähendas vist Raikot, sest too oli parajasti puu otsa roninud ja poseeris seal pildi tarvis. Raiko läks siis uurima, et mis mees tahab. Tuli välja, et isegi oli asja. Nimelt oli Raiko unustanud riideid tagasi selga pannes omale tuk-tuki võtme kaela riputada ning see jäi joa juurde paremaid päevi ootama. Loomulikult olime maailma kõige tänulikumad teejuhile, andsime talle 20 bahti leiutasu. Tekkis jälle täitsa pidupäeva tunne, sest see väljavaade, et oleks pärast pimedas pidanud dzunglis võtit otsima, tundus väga-väga ebameeldiv.
Jõudsime õnnelikult tagasi tuk-tuki juurde ja põrutasime edasi.
Sõitsime peaaegu saare tippu välja, siis avastasime, et esiteks algab seal mingi looduskaitseala ning sissepääs maksab 200 bahti ja teiseks, et nii kaardi kui Raiko telefoni GPS-i järgi saab sõidutee varsti lihtsalt otsa.
Keerasime siis otsa ringi ja alustasime tagasisõitu. Saime ikka päris osavateks mägede vahel. Hoidsime raskuse ettepoole, "maha!" röögatuse peale hüppas Marko välja, kui Raiko käratas "kõik maha!" siis hüppasime kõik. Paar kord tuli ka mäest laskudes maha hüpata kui kallak liiga järsk oli. Tagasisõit igatahes oli juba päris sujuv. Leppisime aga kokku kõik, et see oli viimane kord tuk-tuki rentida. Parem juba võtta kaks rollerit - hind on sama ja saab vähemalt kuskil peal istuda.
Jõudsime viperusteta hotelli mõned tunnid hiljem. Käisime sooja dushi all, kuna vihmas hakkas tuk-tukisõiduga päris külm. Panime linnariided selga ja kõndisime Dorise ja Lennarti hotelli juurde, et koos sööma minna. Nad elavad nimelt umbes kaks kilomeetrit meist eemal ainult. Lennart on Anna ülemus ja Doris minu endine töökaaslane, ikka on hea tuttavaid nägusid näha "in the middle of nowhere". Läksime seal hotelli lähedal rannas asuvasse söögikohta, kus sõime ja jõmistasime kuni söögikoht kinni pandi. Vahepeal oli Doris sunnitud kahjuks seltskonast lahkuma, sest tema 8-kuusel pisitütrel Hermiinel tuli tuduaeg peale.
Peale söögikohast lahkumist oli kell veel üsna poisike, seega võttis Lennart rolleri ja tuli meiega koos meie hotelli üle vaatama. Läksime hotellis kohe ööujumist korraldama. Kuna ujumine ise polegi nii äge kui lollitamine ja vettehüpped, siis Raiko ronis basseini ümber paikneva piirde ääre peale ja hüppas sealt alla. Mul pidi süda seisma jääma. Ma olen ometi ju maininud, et bassein on neljandal korrusel? Marko aga hüppas normaalse inimese kombel ainult basseini ääre pealt... "indiaanlast" ehk peakat nii, et käed on külgedel. Seejärel kohe läks Marko basseinist välja ja hotellituppa. Tundus nagu oleks midagi valesti. Marko tuli varsti tagasi, kuna oli õlle maha unustanud, ning läks kohe jälle minema. Noh, paljugi mis. Olime mingi aja juba ujunud kui vabandavalt naeratav hotelliadminn tuli ja teatas, et tegelikult ei tohi peale kella 20 basseinis ujuda. Puhas sigadus! Siis alles hakkab ju ujumise aeg.. Noh, ronisime basseinist välja ja hakkasime alla minema, kui Anna libises trepi peal ja kukkus jubeda kolakaga istuli. Targa inimese kombel pani loomulikult küünarnuki ette, et vähem haiget saaks. Läksime Marko ja Anna tuppa, Annal oli selleks ajaks küünarnukk kahekordse suurusega ja sinine. Võttis külmkapist külma õlle ja pani peale. Teised mängisid täringuid ja mina blogisin. Kell oli palju ning Lennart lasi jalga. Täringumäng ning blogimine jätkus. Marko teatas, et oli "indiaanlast" hüpates peaga basseini põhja põrutanud ja pea lõhki saanud. Tühine 5cm pikkune ja 2mm laiune peahaav. Selle pärast nüüd pole küll mõtet meedikuid tüütama hakata. Anna hankis hotelliadminnilt antiseptikut, vatti ja lappis Marko ise kokku.
Minul tuli poole blogimise pealt maailma kõige suurem uni peale, seega läksime selleks õhtuks laiali ja ära magama. Hommikul vaatame mis edasi saab.
