Ärkasime peale 4,5-tunnist magamist kell 06:15 ja tegime ruttu kohvi valmis. Raiko vorpis mõned võileivad, mina läksin kontrollima kas Marko ja Anna on ikka juba üleval. Olidki üleval ja pakitud, lubasid kohe kohvile tulla.
Varahommikuse adrenaliinilaksu toimetas kohale Anna, kes tormas tuppa ja teatas, et ta passi ei ole. Tegelt ka! Läksin appi otsima. Keerasime käekoti pahupidi. Siis keerasime väikese rahakoti pahupidi. Siis seljakoti. Passi ei kusagil. Üritasime meenutada millal keegi viimati passi nägi. Hotelli sisse registreerudes võeti kõigi passid ja tehti koopiad. Anna jooksis alla küsima, et äkki on seal. Ei olnud. Närvid läbi. Kasutasin võimalust veel internetist infot otsida et mis nüüd siis edasi teha. Reis nagunii perses (pardon my french). Koju naasmise tõend väljastatakse ainult koju tagasi sõitmiseks, mitte edasi reisimiseks, sestap Singapuri kaudu tagasi lendamine ei õnnestu vist enam.
Guugeldasin välisministeeriumi lehelt, et mis nüüd siis teha ja kuhu helistada. Leidsin lausa juhendi kuidas käituda ning telefoninumbri, kuhu helistada. Kuna sellised asjad juhtuvad teadupärast alati nädalavahetusel, ei olnud üldse kindel, et täna asjasse mingit selgust saab. Eestis oli kell alles 01:30 ja helistada polnud mõtet - seda enam veel, et pühapäev ja lausa riigipüha.
Konsulaarabi saab Tais ainult Bangkokis ja Phuketis, seega oleks tegelikult parem olnud Phuketisse jääda kuid kuna meil oli hotell broneeritud ja makstud, otsustasime siiski Lantale minna nagu algne plaan ette nägi.
Istusime ja mõtlesime pingsalt millal pass viimati alles oli. James Bondi saarel koopas, seal kus Anna pea lõhki lõi, oli tal tunne, et midagi oleks nagu kotist maha kukkunud. Ta isegi ütles selle kõva häälega välja. Koopas aga oli kottpime, turistid sagisid ringi ja midagi ei näinud. Tundus, et see ongi see koht kuhu pass võis kaduda. Mõtlesime, et peaks äkki sinna firmasse helistama ja küsima kas pole leitud. Markol oli nende reklaambroshüür kusagil koti põhjas alles. Kaevas selle välja ja Anna läks alla helistama. All oli hotelliadminn leidnud mitu ilma omanikuta passi aga seda õiget mitte. Samal ajal üleval toas hakkas Marko asju paremini kotti tagasi panema. Pistis käe sinna sahtlisse kus mustad sokid olid ja tõmbas välja Anna passi - ilusti minigrip kilekotti pakitud.
Täielik müstika! Pool päeva üritasime mõistatada kuidas see sinna sai sest kumbki seda sinna ei pannud. Lõpuks arvasime, et äkki koristaja leidis põrandalt ja pistis kotti. Sama hea seletus nagu iga teinegi.
Päeva tarkusetera: "elu on ilus kui sul on pass!"
Suure sebimise ja närvide mängu ajal oli kohale jõudnud meie transfeer. Loopisime seljakotid minibussi ja hakkasime selle sadama poole sõitma kust Lantale saab.
Sõit läks üsna kiiresti, paadisadamas ronisime paadi laele ja sättisime ennast sinnasamasse reelingu äärde põrandale istuma. Leppisime kokku, et täna peab kõik passiteemalised naljad ära kannatama. Vedelesime seal mõnusasti kuni paat sõitma hakkas ja kauemgi veel. Ilm oli sombune ja soe. Paadi liikumisest tekkiv tuul oli täpselt mõnus. Ühel hetkel hakkas vihma sadama. Kõik ülejäänud tekil logelejad peitusid paadi sisse peitu, meie ja veel mõned prantsuse meesterahvad ei hoolinud vihmast. Istusime rahulikult edasi, vihm oli ju soe.
Tunnikese pärast jõudsime Ao Nangi, kus meid kupatati teise laeva peale, millega meid sõidutati edasi Koh Lantale. See sõit kestis oma kaks tundi ja selle ajal tuli isegi päike pilve tagant välja. Lebotasime jälle mõnusasti paadilael ja võtsime päikest ning ajasime niisama mingit mula, et nalja saaks.
Jõudsime Lantale, orgunnisime omale transpordi hotelli 150 bahti eest (miski naljakas külgkorviga mopeed oli) ja regasime ennast hotelli sisse. Tubasid alles koristati. Läksime siis ajaviiteks neljandale korrusele hotellibasseini sulistama. Marko ja Anna said üsna varsti hotellituppa sisse, meie tuba koristati veel kõva pool tundi. Lõpuks siiski saime tuppa, vahetasime riided ja läksime söögijahile ja uitama.
Kui Patong oli venelaste linn, siis see siin on puhtalt rootslaste maa. Poodide reklaamplakatidki on kõik rootsikeelsed. Hotellis kuulsime ka ainult seda keelt. Leidsime ühe vahva söögikoha, kus õgisime ennast punni. Mina sõin mereandidega nuudleid, Raiko kevadrulle ning rohelist curryt krevettide ja riisiga, Anna krevette sibula ja seentega ning küpsetatud riisi, Marko sõi mingit veiselihasööki ja riisi. Kõrvale jõid poisid õlut ja meie Annaga arbuusimahla. Magustoiduks võtsime veel puuviljavaliku, mis koosnes arbuusust, ananassist ja banaanist. Kogu söömaaeg kokku maksis 920 bahti. Söögikohast võtsime kaasa ühe joogikõrre, kuhu heiskasime tähtsa päeva puhul eesti lipu, mida terve päeva endaga kaasas kandsime ja lehvitasime.
Ägisesedes veeresime söögikohast välja. Eemal silmasime pannkoogikäru ja kuna tegemist oli täpselt õigete pannkookidega (mida tehakse taignapallist mitte vedelast taignast) ja neid sai mangotäidisega (!), siis me ei saanud sealt ükskõiksete nägudega mööda minna. Ostsime kahed pannkoogid ja litsusime need juba sisse õgitud toidule otsa. Siis võtsime 7-elevenist mingeid jooke kaasa ja läksime ümbruskonnaga tutvuma.
Kõndisime mere äärde välja ja kuna parajasti oli üsna mõõn alles, jalutasime mööda luiteid päris kaugele välja. Kui vesi vastu tuli, keerasime meie Annaga otsa ringi ja jalutasime tagasi. Raiko ja Marko otsustasid eemal asuvale saarele jalutada/ujuda.
Tagasi kaldal, leidsime mingi ilusa pingi puude varjus ja tegime fotoshuuti. Veidi hiljem tulid mehed ka tagasi, märjad kui kaltsud. Muidugi pidi ju ka ujuma kõigi riietega. Läksime tagasi hotelli kuivi riideid selga panema. Muuhulgas korjasime ka mustad pesud kokku ja viisime kõrvalmajja pesema - homme saab kätte. Pesuralli käigus selgus tõsiasi, et meesterahvad on meil mõlemad palja ülakehaga - kõik särgid on mustad. Läksime neile särke ostma. Pika kauplemise peale saidki mõlemad särgid selga.
Jalutasime poodide vahel ringi, seal ei toimunud midagi põnevat - nad ei tahtnud isegi kaubelda. Las siis istuvad oma asjade otsas seal. Marko haaras omale tänavamüüjalt grillitud kanavarda ehk rotika. Väga hea oli olnud. Tulime tagasi hotelli internetti vaatama, täringumängu mängima ja niisama istuma.
Mõned tunnid hiljem mõtlesime, et vaja vaadata kuidas ookean on ennast üleval pidanud. Kuna enne oli tõus juba pihta hakanud, eeldasime, et meri peaks päris lähedale olema tulnud. Võtsime hotellist vihmavarju, kasutasime kottpimedas navigeermiseks nutitelefoni taskulambi äppi ja läksime nii ookeani otsima. Oligi täitsa siinsamas. Seisime huvi pärast kümme minutit ühe koha peal ja jälgisime kuidas vesi tõuseb. Kümne minutiga tuli see lausa poolteist meetrit edasi! Päris karm loodusjõud ikka. Pildistasime ka meid ehk tolasid kottpimedas ja vihma käes taskulambiga ookeani tõusu passimas.
Sai ookeanist küllalt. Läksime poodi õllejoogi ja õhtuse saianäksi järele ning muidu linna ja inimesi vaatama. Käisime terve linna risti ja põiki läbi mingi pooleteise tunniga ehk. Tagasiteel hotelli soetasime omale veel rotikaid - meile Raikoga kummagile ühe, Marko võttis kaks. Anna lubas, et kui meil järgmisel päeval põhjad alt ära on, siis ta parastab meid. Kokku lepitud!
Tagasi hotellis ajasime linnariided seljast ja läksime kolmekesi basseini ujuma - mina Raiko ja Marko. Anna arvas et istub parem toas ja üritab emaga skypeda. Raiko leidis, et see on häbilugu, et ma ujuda ei oska, ning torkis mind igal võimalusel kui ma valesid liigutusi tegin. Kui ma siis keelt näitasin ja ujusin nii nagu mina tahan, ehk koera, siis ta ujus vee all ligi ja hammustas mind jalast. Hea et me naeru peale ära ei uppunud seal...
Peale ujumist panime koduriidesse ennast ja veetsime õhtu Anna ja Marko juures toas muusikat kuulates (neil on muusikakeskus), skypetades erinevate inimestega ning täringumängu kõrvale saia süües ja õlut juues. Siis sai kell märkamatult 00:00 ja otsustasime päeva lõpetatuks lugeda ja magama minna. Head ööd!
No comments:
Post a Comment