Ärkasime kell 06:00. Pakkisime laagri kokku, tegime hommikusöögi, lapsed käisid veel ujumas (sest sai ju ometigi!) ja lahkusime kämpingust kell 9:20. Otsustasime, et see päev saab olema autosõidupäev - sõidame nii kaugele kui jaksame, soovitavalt Lätini välja, siis telgime mõned tunnid ja jätkame sõitu hommikul vara kodu poole.
Vurasime läbi Tsehhist, kust Raiko ja Raino ostsid ühe väiksema poe Kozeli õllest tühjaks. Jätkasime reisi läbi Poola. Asjaolu, millega me ei osanud arvestada, oli see, et suveks oli nähtavasti kogu Poola riik ette võtnud teeremondi ning iga asula juures olid ummikud. Otsustasime, et mitte kunagi enam ei sõida Poolast läbi päevasel ajal. See oli täiesti kohutav. Jõudsime Leetu kell 03:00 öösel, selleks ajaks oli Raiko sõitnud järjest 18 tundi ja läbinud 1040 km, väikeste seljasirutuspausidega muidugi. Teises autos olid õnneks Reivo ja Grete vahepeal üksteist roolis välja vahetanud.
Selleks ajaks oli selge, et paariks tunniks pole mõtet Leedus magama sättida - õues oli 12 kraadi sooja, tuul oli väga tugev ja kiskus vihmale. Vahetasime autojuhte - mina sõitsin meie autoga ja Grete teise autoga - ning jätkasime läbi Leedu sõitu. Raiko magas kõrvalistmel. Otsustasime, et sõidame kuni Grete tibu süüa hakkab tahtma. Saime rahulikult sõita umbes kella viieni hommikul. Seejärel tegime ühe bensujaama parkimisplatsil umbes tunnise titasöötmise- ja tukkumisepausi, mille järel sõitsime jälle edasi. Õues läks juba valgemaks. Saime Leedus-Lätis muidugi korraliku paduvihmaga pihta ja ilm ei näidanud sugugi paranemise märke. Lõpuks Riia kandis tuli päike õnneks välja. Minul olid selleks ajaks silmad juba ninajuurele kokku jooksnud, vahetasime jälle juhte ja ma keerasin ennast tukkuma natukeseks. Ärkasin siis kui hakkasime Eesti piirile lähenema. Jee! lõpuks ometi kodukandis.
Tegime Häädemeestel bensiinijaamas väikese peatuse ja sõime hommikusööki (väga maitsev oli!). Pärnust võtsime veel head odavat Eesti kütust ja sõitsime ära koju Tallinnasse. Hoovi keerasime kell 13:00.
Loeme reisi igati õnnestunuks, kuigi minu jaoks oleks võinud paar päeva pikem olla. Üldjoontes jäid vist kõik väga rahule.
Sunday, July 21, 2013
Eurotrip 2013 - päev 8 - Šveits-Lichtenstein-Austria-Saksamaa-Austria-Slovakkia
Äratus kell 6:00. Pakkisime oma telklaagri kokku rekordilise ajaga ~20 minutit ning panime Lichtensteini suunas punuma. Olime pähe võtnud, et joome seal kohvi ja sööme hommikusööki. Paraku osutus kogu riik nii väikeseks, et sealt ei leidnud isegi normaalselt bensukat kust mõistliku hinnaga kohvi saaks - sõrmkübara suuruse espressotassi eest küsiti €2,50. Ajasime ninad püsti ja sõitsime edasi Austria poole. Leidsime lõpuks Austriast kõrvuti seisvad McDonaldsi ja bensiinijaama. Sõime hommikusöögiks burgereid ja jõime kohvi (ma ei teadnudki, et enne kella 12 on mäkkides teine menüü - ainult hommikusöökidega - ei mingit juustuburgerit ega friikartuleid). Mõne aja veetsime veel bensuka juures asju paremini pakkides ja plaane tehes. Siis sõitsime edasi.
Sihtpunktiks seadsime Seegrotte kaevanduskoopa, kus on väidetavalt Euroopa suurim maa-alune järv. Järve pindala on umbes 60000 m2, sügavus kõigest 1,2m. Koopas on aastaringne temperatuur 9ºC. Saime koopas ekskursiooni ja väikese paadisõidu. Meie giidiks oli üks pikk kohalik noormees, kes selle peale, kui kuulis, et me oleme Eestist, ütles väga viisakalt "tere" ja lahkudes "aitähh ja head aega". Hämmastav.
Peale jahedat koobast sõitsime läbi veel ka lähedalasuvast lossist. Sinna sisse ei lastud, seega tegime tiiru ümber ja klõpsutasime niisama pilte teha. Kell oli juba üsna palju, seega alustasime oma tagasiteed, järgmiseks sihtpunktiks Slovakkia. Jõudsime kämpingusse õhtul päikeseloojangu aegu. Õues oli endiselt mingi 27 kraadi sooja, õhk oli kuum ja basseinis vesi soe. Suurem osa seltskonnast läks kohe kiirelt ujuma. Panime telgid püsti ja tegime süüa. Lõpuks vajusime ära magama - äratus tuleb varajane.
Peale jahedat koobast sõitsime läbi veel ka lähedalasuvast lossist. Sinna sisse ei lastud, seega tegime tiiru ümber ja klõpsutasime niisama pilte teha. Kell oli juba üsna palju, seega alustasime oma tagasiteed, järgmiseks sihtpunktiks Slovakkia. Jõudsime kämpingusse õhtul päikeseloojangu aegu. Õues oli endiselt mingi 27 kraadi sooja, õhk oli kuum ja basseinis vesi soe. Suurem osa seltskonnast läks kohe kiirelt ujuma. Panime telgid püsti ja tegime süüa. Lõpuks vajusime ära magama - äratus tuleb varajane.
Saturday, July 20, 2013
Eurotrip 2013 - päev 7 - Šveits-Prantsusmaa-Šveits
Ärkasime kell 7:00. Väljas oli väga soe ja pisut vihmane. Panime telgid kokku ja autosse ning tegime omale mõnusalt hommikukohvi ja -sööki. Muuhulgas sõime ka eileõhtuse tatrapudru ära.
Käidi mõnusasti veel dushi all ja tehti niisama aega parajaks. Seejärel alustasime sõitu Mont Blanci poole. Sõit viis üle mägede. Tegime oma selle reisi senise kõrgusrekordi - 1500 meetrit merepinnast. Vahva!
Jõudsime linnakesse nimega Chamonix Mont-Blanc. Sellest linnast oleks saanud sõita üles kuulsat mäge vaatama aga kuna selle lõbu eest küsiti 50 eurot näo kohta, siis me otsustasime selle vahele jätta. Kõndisime niisama natuke ringi ja hakkasime siis tagasi sõitma sama teed pidi.
Tagasitee kulges kiirevoolulise mägijõega paralleelselt. Jõe olime isekeskis nimetanud piimajõeks, sest vesi oli valge nagu piim. Mingil hetkel jättis Reivo auto seisma ja teatas, et on aeg ujumiseks. Raiko arvas samuti. Nii nad siis läksidki. Veetemperatuur võis olla vast paar kraadi.. aga meie kalevipojad kastsid end ikka märjaks ära. Veevool oli nii kiire, et ega ilma kivist kinni hoidmata nalja polnud - tahtis vägisi ära viia. Meil, kes me kaldal seisime, oli igatahes väga lõbus.
Sõitsime tagasi üle mäe. Seejärel jätkus reis järgmise mäe otsa. See oli väga "vau!" mägi. Käisime ära 2545 meetri kõrgusel merepinnast, millega purustasime ühtlasi senise kõrgusrekordi. Tegime üleval pilte ja mängisime lumega. Temperatuur oli ebameeldivalt jahe - 13ºC. Siis hakkasime tagasi alla tulema. Läbisime vist paarkümmend külakest, mis väga omapärased ja vanad välja nägid. Ostsime lõpuks Altmatti külast mingit süüa ja siis üle Gotthard passi sõitsime ühte linna, kust sai sõita sellesama mäe alt läbi mööda mandri-Euroopa pikimat tunnelit ~16,9 kilomeetrit.
Tunnel läbitud, hakkasime sõitma Lichtensteini poole, ise samal ajal telkimiskohtade suhtes silmi lahti hoides. Käisime läbi mõnest järveäärsest kämpingukohast kuid üks oli täis ja teised liiga kallid. Kell oli juba palju ja väljas kiskus pimedaks. Jäime pidama ühe tillukese maanteeäärse kiriku juurde, mis seisis üksipäini keset põldu. Lugesime asikoha sobivaks, ajasime autod kiriku taha peitu ja lükkasime telgid püsti. Õhtusöögiks keetsime vett ja tegime kodust kaasa võetud topsinuudleid ja -kartuliputru. Sõime kõhud täis ja keerasime ära magama. Hommikul tuleb väga vara äratus.
Eurotrip 2013 - päev 6 - Luxembourg-Saksamaa-Prantsusmaa-Saksamaa-Šveits
Ärkasime kell 7:00, sest Helin tahtis palliga mängida ning väljendas seda umbes kümneminutilise valjuhäälse heliribaga. Tõusime üles, soojendasime olematu gaasitilga otsas omale natuke vett, et saaks mingid leiged kohvid teha. Pakkisime ja sebisime ringi pea kaks tundi ja sõitsime siis välja Prantsusmaa suunas. Ei läinudki nii hästi kui me algul arvasime, kõigepealt sattusime Saksamaale kiirteele. Sõitsime siis mööda seda ja jõudsime tõepoolest ka Prantsusmaale. Sealne kiirtee osutus tasuliseks, teeröövlid sellised!
Jõudsime oma esimese vaatamisväärsuseni, milleks oli Haut-Kœnigsbourg'i loss. Loss asub Stophanberchi mäe tipus 755 m merepinnast, parkimisala oli mõned sajad meetrid allpool. Auto näitas välistemperatuuriks ~ 35 kraadi. Võtsime veepudeli kaasa ja rühkisime mäest üles.
Esimese asjana võtsime omale jäätised ja hävitasime need kibekiiresti. Soetasime omale lossipääsmed ja tegime suure tiiru. Nimetatud loss olevat olnud muuhulgas ka keiser Wilhelm II eluasemeks, seega oli see ilusti kaunistatud ja lagunenud osad taastatud. Väga teistmoodi jälle, võrreldes eelmise lossikülastusega.
Lossist tagasi parklasse jõudes näitas auto temperatuurinäidik 38 kraadi sooja. Tundus täiesti usutav. Tegime autos omale sõidu pealt kiirvõileivad ja sõime need ära. Samal ajal jätkus sõit edasi Šveitsi suunas.
Tee viis loomulikult jälle läbi Saksamaa. Mingisse saksa linna jäime ummikusse. Ummikus istudes kuulasime kohalikke raadiojaamu - igal pool oli mingi möla ja lobisemine. Kui sattusime lõpuks muusika peale, avastasime oma suureks üllatuseks, et raadios mängib Dingo Autiotalo. Muidugi hõikasime selle kohe teise autosse läbi walkie-talkie. Nemad olid esialgu täitsa üllatunud, sest neil mängis autos täpselt sama asi parajasti... aga nemad ei kuula ju raadiot vaid iPodiga kaasa võetud laule. Siis jagasid ära - kuna bussis pole ühtegi USB auku, on neil ostetud sinna jublakas, mis sigaretisüütaja kaudu muundab iPodi muusika raadiolaineteks ja laseb selle siis läbi autokõlarite. Meie olime lihtsalt nende taga ja saime kuidagi nende sagedusele pihta. Nalja kui palju - raadio Tschucks FM sagedusel 108.0.
Saime lõpuks linnast välja ja seadsime suuna Mont Blanci poole läbi Šveitsi. Šveits õigustas oma kalli riigi mainet igati. Juba sisse sõites nõuti meilt kiirtee maksu 40 franki ehk ~35 eurot. Kell oli juba üsna palju, seega hakkasime rohkem silmi lahti hoidma kämpimiskohtade suhtes. Navigaator näitas meile sobivat kämpingukohta ühes väikeses linnas. Sõitsime sinna linna sisse ja avastasime, et teetööde tõttu on kõik teed kämpingusse tähistatud liiklusmärgiga "sissesõidu keeld". Manasime lollide turistide näod ette ja sõitsime sirge seljaga märgi alt läbi. Avastasime, et kämping on teisel pool jõge, millest üle viib ainult võrdlemisi kitsas sild. Meesterahvad läksid jala uurima kas kämpingus telgiruumi on, mis maksab ja kuidas sinna saab. Selgus, et ruumi on, maksab päris palju ja sinna saabki üle sellesama kitsa silla. Vivaro buss mahtus napilt läbi sõitma. Saime õnnelikult üle silla, registreerusime kämpingusse ja sättisime telgid ning söögiteo püsti. Lapsed ja mehed läksid jõge varbaga katsuma. Meie keetsime senikaua tatraputru.
Jõe ääres oskasid Reivo ja Raiko kahepeale kuidagi Reivo uue fotoka ära uputada. See sai autosse kuivama pandud. Väga kurb oli.
Sõime kõhud punni ja sättisime ennast ära magama. Ikkagi pikk päev seljataga.
Eurotrip 2013 - päev 5 - Holland-Belgia-Luxembourg
Ärkasime natuke peale kella 8. Üsna pea tuli kämpingutädi nägude kontrolli tegema. Õnneks näod sobisid. Ta ütles ka et ta üldiselt ei taha inimesi ilma neid nägemata sisse lasta.. et äkki on pärast "rändurid". Usun, et ta mõtles selle all mustlasi.
Tegime omale hommikukohvid ja sõime pannkooke moosiga (pannkoogid olid eile kaasa ostetud - 15tk pakis). Nämmu! Raiko tegi ka eileõhtuse supi soojaks ning see pisteti ka nahka. Sai vähemalt poti tühjaks tehtud ja puhtaks pestud.
Käisime Elkuga dushi all. Selline popp dush, et paned 1€ seinas asuvasse pilusse ja siis tuleb dushist umbes 5 minutit järjest vett. Saime end pestud. Kraanikausis pesin ka pisut Elku riideid.
Pakkisime oma elamised kokku, sõitsime respa juurde, kus maksime oma seltskonna ööbimise eest kokku 50 eurtsi, seejärel väljusime kämpingust ja läksime uuele Hollandist väljumise katsele.
Seekord läks õnneks - saime Belgiasse. Panime sihtkohaks Bouilloni linna ja hakkasime sõitma. Oma ~190 km sõidu jooksul tegime ühe väikese peatuse suuremas bensujaamas, kus Gretsu söötis oma titat ja meie söötsime oma "titasid" pehmete vahvlitega ning kasutasime vesikäimlat.
Kella kolme ajal jõudsime Bouilloni linna, kus külastasime kohalikku vana kindlust. Väga hästi säilinud ja väga autentne nägi välja. Veetsime seal lõbusad paar tundi.
Peale turistitamist käisime läbi lähedalasuvast poest. Ostsime näkse ja jäätist. Sealt sõitsime edasi järgmise lossi juurde, milleks oli siis Bourscheid Château ja mis asus vaid tühised 99 km eemal. Jõudsime sinna sutsuke peale kella 17:00, loss suleti turistidele kell 17:30. Ei hakanudki sinna sisse trügima kalli raha eest vaid tegime niisama väikese tiiru ja mõned pildid.
Järgmiseks seadsime navigeerimisseadmed meid Luxembourgi linna juhatama ning sõitsime sinna. Lux-bourgis oli plaan kohtuda P.J'ga ehk mu endise kalli kolleegi Piretiga, kes on pärit Kadrinast ja kes praegu juba aastaid Lux-bourgis töötab ja linna lähedal külas elab ning kes lubas lahkelt meile linnaekskursiooni korraldada.
Meie navigeerimisseade juhatas meid Pireti antud aadressi järgi millegipärast kuhugi hoopis teise linna otsa ning seda õhtuse tipptunni ajal. Sihtpunkti jõudsime peaaegu tunnise hilinemisega.
P.J. juba ootas meid rõõmsalt tee ääres. Tõstsime oma autost Elku teise autosse ja võtsime P.J. enda juurde. Kuna selgus, et kohalikele kommetele vastavalt suletakse viimani lahti olev toidupood umbes tunni pärast, põrutasime kõigepealt sinna ja ostsime omale õhtuks ning hommkuks söögid. Kuna kell oli juba üsna palju (ja ennist ummikus olles olime suurt osa linnast juba näinud), seadsime end sõitma hoopis P.J. koduküla lähedal asuva kämpingu suunas.
Kämping asus Moseli jõe kaldal mõned kilomeetrid Schengenist. Teisel pool jõge oli Saksamaa. Viskasime reisijad ja telkimis- ning söögitegemistarbed maha ning läksime Raikoga P.J.-d koju viima. Mõtlesime, et meil on ilusti mingi poolteist tundi aega kuni kämpingu tõkkepuu kinni pannakse. Sõitsime ilusti rahulikult ja imetlesime kohalikku loodust. Käisime ka P.J. elukaaslase Nicolas'ega tutvumas. Lobisesime rõõmsalt juttu ajada kui Raino helistas, et meie tagavaragaasiballoon ei tööta reisipriimusega ja käbedalt on vaja uut ballooni. Jätsime P.J. ja Nicolas'ega head aega ja tormasime teel nähtud bensujaama. Selgus, et seal pole sellist gaasi, mida meil vaja. Põrutasime 8km eemale külla, kus oli ühe tee peal kuus eri erinevat bensiinijaama. Mitte üheski polnud vajaliku gaasi. Läksime sama targalt kämpingusse tagasi.
Raino suutis meie noormeestest naabritelt nelja 0,33l A'le Cocki purgiõlle eest gaasi laenata, mille peal keetsime omale potitäie kartuleid. Kaasavõetud kiirgrillil küpsetasime paneeritud kanapihve mozzarellaga ja grillvorste. Sõime kõhud mõnusalt täis ja keerasime ennast magama ära. Head ööd!
Eurotrip 2013 - päev 4 - Holland-Belgia
Ärkasime umbes kell 7:30 kohaliku aja järgi. Telgist nina välja pistes avastasime, et tibutab imepeenikest seenevihma. Pakkisime Raikoga oma telgi umbes kolme minutiga kokku ja ajasime ka lapsed üles. Ka teised reisisellid uimerdasid oma telkidest tasapisi välja. Korraldasime omale hommikusöögid ja kasutasime dushe. Tegime aega parajaks kuni kella kümneni, mil avati basseinimaja. Siis said kõik lapsed Reivo ja minuga ujuma minna.
Umbes tunnikese leotasime lapsi ja siis autodesse ning sõitma. Leidsime kuskilt külavahelt toidupoe ja ostsime omale söögid õhtuks ja järgmiseks hommikuks.
Sõit jätkus üle tammi Rotterdami poole. Tammi peal oli naljakas vaadata kuidas ühel pool tammi on meri kõrgem ja teisel pool madalam. Päevakavas oli Rotterdami loomaaed. Loomaaia juurde jõudsime kella 15 paiku ning veetsime seal lõbusad kolm tundi. Nentisin, et lastega suures loomaaias käies läheb kogu energia laste hetkeasukohtade fikseerimise peale. Päris kurnav ettevõtmine. Aga loomad olid väga nunnud. Minu erilised lemmikud olid kaelkirjakud, keda saime põhimõtteliselt nina peale patsutada, sest lahtine vaateplatvorm oli tehtud otse nende peade kõrgusele nende söögikoha juurde.
Kell 18 tuli turvamees ja andis mõista, et meil on aeg lahkuda. Arutlesime, et ju siis näitlejad ajavad omad loomakostüümid seljast ja lähevad koju ära. Jääkaru puurist oli näitleja nähtavasti juba lahkunud kuna puuris vedeles vaid liikumatu karvakuhi.. või siis oli mõmmil lihtsalt palav ja ta magas seal magusasti. Me ei läinud igaks juhuks kontrollima.
Naljakas oli ka korra eriliselt rääbakate piisonite aia ääres, kus mingi suurpere parajasti loomi uudistas ning Reivo ütles: "vaata kui koledad loomad", mille peale mina vastasin: "jaa, ja siis on seal veel need piisonid ka". :D
Peale loomaaeda olid kõigil jalad väsinud ja kõhud tühjad. Otsustasime põrutada Belgiasse ja seal omale kiiresti leida mõne vahva telkimiskoha kuskil looduses ja siis õhtusööki teha. Seniks hävitasime autos suure paki küpsiseid.
Telkimiskoha leidmine osutus üle ootuste keeruliseks. Tuleb välja, et euroopas ei leia naljalt vaba metsapinda kuhu autoga ligi saaks. Auto navigeerimisseade ei ole ka vastav meie vajadustele - kategooriate hulgast puuduvad näiteks telkimisplatsid. Võid otsida ametlikku (tasulist) kämpingut või siis puhkusega seotud kohta a'la golfiklubi või koerte jalutamise parki. Seal magamine läheks aga keeruliseks..
Sattusime oma otsingute käigus sellisesse linna nagu Brecht. Millegipärast jäime seal lõksu ming jalgrattaürituse taha ja tegime tervele linnale tiiru peale. Neil inimestel seal on vist kohutavalt igavad elud, sest kõik aiad on väääga hoolitsetud ja pügatud. Meil on kodus tükk tegemist, et oma hekki kaks korda aastas pügada.
Panime viimases hädas GPSi naviveerima lähima kämpingu suunas. Oma suureks üllatuseks ületasime jälle riigipiiri ning leidsime end taas Hollandist. Ei saa aru mismoodi see juhtus.
Asi lõppes sellega, et leidsime kella 22:30 paiku ühe tasulise kämpingu ja otsustasime sinna jääda. Respa oli muidugi suletud. Helistasin uksel leiduval telefoninumbril. Rääkisin vastu võtnud tädile jutu ära ja ta lubas meil seal ööbida. Ütles, et läheksime restorani ja ta pidi helistama sinna ning jutu ära rääkima. Kõik sujus kenasti ja restoranionu lasi meid tõkkepuust läbi ning juhatas telkimisplatsile.
Paigaldasime telgid ja panime söögi keema. Õhtusöögiks oli kanasupp külmutatud köögiviljadega. Supp sai väga hea. Elis ei jõudnud supi valmimist ära oodata, sõi kiiresti pudingi ja läks magama. Teised lapsed sõid pisut ja läksid ka järjest telkidesse ära. Ega me ise ka ei jaksanud enam midagi seal istuda vaid läksime samuti peagi magama.
Saturday, July 13, 2013
Eurotrip 2013 - päev 3 - Saksamaa-Holland
Sõidan taksos lennujaama. Taksojuht, tõsine eesti mees, võtab autost viimast. Pideva kiirendamise ja järsult pidurdamise peale suitsuhaisuses päikesest kuumaks köetud autos tekib korduvalt tahtmine taksojuhilt paberkotti paluda. Õnneks saab see katsumus peagi läbi ning jõuan õnnelikult lennujaama.
Lennujaam on paksult inimesi täis. Tallinna lennujaam ju tavaliselt pole.. millegipärast seisavad inimesed aga hoopis check-ini järjekorras ning turvareelingu ääres lehvitamas, nutuvõrud suu ümber. Marsin sirgelt turvakontrolli ning ka sealt peale põgusat läbivaatust edasi. Üle ootuste lühikese ajavahemiku jooksul olen jõudnud kodust lennu väravasse.
Saan vast pool tunnikest aega surnuks lüüa kui juba hõigatakse valjuhääldist, et hakatakse lennule laskma. Ryanair, kui Euroopa täpsemini graafikus lendav lennufirma, väljub seekord lausa 15 minutit varem kui ette nähtud.
Kaasreisijate enamus räägib miskipärast vene keeles. Taban end arutlemas endamisi kas Bremen ikka oli Saksamal või on mul midagi segamini läinud. Jään siiski oma geograafilistele teadmistele kindlaks.
Lennureis kestab umbes poolteist tundi, mille jooksul jõuan lõpetada pooleli oleva e-raamatu lugemise ja alustada uuega.
Lennuk maandub Bremenis kell 15:40 ehk pool tundi varem kui graafik ette näeb. Helistan Raikole, kes nihkub parajasti maanteel ummikus lennujaama poole. ETA (estimated time of arrival e. arvatav kohalejõudmise kellaaeg) GPS-i andmetel on 16:50. Õnneks on lennujaama ukse ees McDonaldsi kiirtoidusöökla. Võtan ühe hiigel-latte ja istun õues päikesevarju all. Küllap nad kunagi ikka kohale jõuavad.
Tunnike sai oodatud, helistasin üle, et kui kaugel rahvas on. Selgus, et nad olid just äsja ummikust läbi saanud ning tallavad usinasti gaasipedaali, veel 13km sõita. Tatsasin teenindusleti äärde ning soetasin omale ühe McJäätise karamellikastmega. Sättisin ennaat tagasi päikesevarju raamatut lugema ja maiustama. Sain vast pool peatükki loetud kui hõim saabus. Järgnes palju kallistamist ja rõõmu.
Veetsime veel umbes peaaegu tunnikese McSöökla juures lapsi pissitades ja burksi ning jäätist nosides. Pakkisime seejärel autod rahvast täis ja hakkasime Hollandi poole sõitma. Sealt otsime omale tänaseks kämpingukohad.
Esimene ja ühtlasi lähim kämpingukoht ei sobinud. Juba umbes kilomeeter enne sihtkohta liikusid tee peal väikeste karjakeste kaupa uimased hipinoored. Kämpinguni jõudes selgus, et täna leiab seal aset kohalik hipifestival. Pilt oli väga kirju ja õhk tundus kahtlaselt paks ja naljakas. Lahkusime sealt kiiresti.
Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi teise kämpingusse. Soetasime omale telgiplatsid võrdlemisi krõbeda hinnaga hinnaga ning püstitasime oma telklaagri. Kell oli juba üsna palju, seega ei jõudnud enam eriti telkimise hinnas sisalduvaid hüvesid nautida (nagu näiteks siseujula). Selle asemel keetsime omale vett ja sõime Eestist kaasa võetud topsinuudleid. Kes viitsis, käis dushi all, kes ei viitsinud, lõi niisama lulli.
Elku ja Arian läksid esimestena ära magama. Seejärel Maarja ja Helin. Ülejäänud istusime kottpimedas laua taga ja mängisime Unot. Uno kõrvale sai hulganisti nalju tehtud hipide kulul.
Väsisime mingil hetkel ära ja ronisime telki magama. Homme jälle päev.
Monday, April 29, 2013
London 25.-28.04.2013
Päev 1
Äratus kell 5:15. Ärkasime Raiko telefoni äratuse peale, mille olime omale igaks juhuks pannud. Minu oma, mis pidi olema peamine ärataja, otsustas seekord mitte töötada nii nagu vaja. Ma ei saa aru miks ei või nutitelefonidel olla normaalset harilikku äratuskella vaid mingid nõmedad rakett-püssid mida tuleb iga kord õhtuti unise peaga seadistada ja konfigureerida. Minu äratus oli sätitud esmaspäevaks kell 5:15 ja tänaseks hommikuks kell 7:56. Mida iganes.
Jõime kiirelt kumbki tassi kohvi, toppisime omale võileivad hammaste vahele ja läksime istusime juba eile õhtul ette tellitud taksosse. Teel lennujaama helistasime veel Tarmole, et huvitav kas tuleb ka või magab ikka veel magusasti? Selgus, et nad just jõudsid lennujaama. Jõudsime meiegi, üllatuslikult oli enne turvakontrolli ebanormaalsest pikk järjekord. Tarmo ja Jane olid juba lõpusirgel, kõndisime kivinägudega nende juurde, nokkisime sõbralikult järjekorra hoidmise üle ja läksime turvakontrollist sipsti läbi.
Lennujaamas väga kaua ootama ei pidanudki, natuke saime istuda ja siis aeti juba lennukisse ja lendasime Riiga. Riias oli ilm tuuline ja külm. Tarmo rõõmustas meid ilmateatega, et Londonis lubas ka ainult tänaseks ilusat ilma, ülejäänud päevadel pidi sadama pisikesi poisse ja pussnuge ja temperatuuri olema 10 kraadi ringis. Nõme.
Riias otsisime oma värava üles, soetasime sealt lähedalt automaadist ühelatise Coca-Cola ja 80-santiimise shokolaadi ning hängisime tunnikese niisama värava juures. Ronisime lennule mis sõidutas meid Londoni suunas. Raiko, Tarmo ja Jane istusid kolmekesi reas, mina millegi pärast mõni rida tagapool üksinda. Ma ei tundud ennast millegi poolest halvasti, võtsin välja Kaia-Liisa käest laenatud raamatu "Kohtunik Di - Hiina järvemõrvad" ja lugesin selle täiesti südamerahus läbi. Väga mõnus raamat oli. Vahepeal kostitasin ennast hinnalise Air Balticu singi-juusti croissantiga ja tassikese lahustuva cappuchinoga.
Paar-kolm tundi hiljem maandusime õnnelikult London Gatwicki lennujaamas. Ilm oli päikesepaisteline, mõningaste pilvetupsudega, ning võrdlemisi soe. Soetasime omale Gatwick Express rongile edasi-tagasi piletid ja ronisime rongi.
Rongipileti müüja reklaamis rongi kui võrdlemisi kulukat kuid kiiret liikumisvahendit lennujaama ja linna vahel. Tavabuss pidi viima kohale kahe tunniga, rong vaid poole tunniga. Hind tavabussil oli üle 8£, kiirel rongil soodushinnaga (grupipilet, edasi-tagasi) suts alla 9£ inimese kohta. Loomulikult võtsime ju rongipiletid. Raiko vinnastas oma telefonis GPSi ja avastasime oma suureks üllatuseks et rong sõitis keskmiselt kiirusega umbes 125-130 km/h. Pole siis mingi ime, et ta kordades kiiremini kohale jõuab kui buss.. Aga rongisõit oli hämmastavalt sujuv ja vaikne ja mõnus. Ei saanud arugi kui pool tundi oli möödas ja olime jõudnud Victoria rongijaama.
Ronisime siis turistide kombel tänavale, voltisime lahti oma A1 suuruses linnakaardi ja hakkasime välja mõtlema mida järgmiseks teha. Kohalik kell oli alles umbes 11 hommikul. Jalutasime läbi Westminsteri katedraalist, väga vinge kirik oli muideks, sealt kõndisime edasi Big Beni, parlamendihoonet ja Westminster Abbeyt vaatama. Viimastesse sisse ei saanud ja ei näinud nagu olulist vajadust ka.
Istusime siis Big Beni lähedale muruplatsile ja sõime mõned võileivad ning puhkasime jalgu - otses mõttes, sokid jalast ja varbad murusse.
Tarmo oli kaasa teinud hunniku võileibu. Muuhulgas avastasime ühe võileiva, mille vahele oli ununenud või panna, lisanditest rääkimata. Selle kulul sai hea ports nalja tehtud. Sõime muruplatsil võileibu ja soojendasime ennast päikese käes. Tegin ka kohustusliku varbapildi Big Beni taustal ja leidsin ka viisi kuidas see feissbukki laadida.
Mingil hetkel hakkasid Westminster Abbey kellad mingit ilget lärmi lööma. Esialgu oli nagu päris huvitav kuulata aga kui kellamäng venis üle 15 minuti, hakkasid juba kõrvad valutama. Tõmbasime uttu sealt. Kellmäng aga muudkui kestis.. Päris kella kahjuks ei vaadanud, aga no kõva pool tundi kestis see kindlasti lõpuks. Tatsasime siis tiiru parlamendi hoone juures ja läksime edasi Trafalgari väljakule. Tegime seal kohustuslikud turistipildid.
Regasime end hotelli sisse. Respa onu vabandas ette ja taha et tal ei ole meile kõrvuti tube pakkuda, ütlesin et pole probleemi, me oskame kõndida kui vaja on. Anti siis toad number 330 ja L6A. Kõlas imelikult. Onu ütles, et see 330 on siitsamast trepist üles ja teist tuba ta näitab siis meile. Tegime ausa loosi, et kumb kumma toa saab. Tarmo valis omale pimemeetodil L6A, meile jäi 330. Meie leidsime oma toa katuseharja alt peale kitsast logisevast puutrepist üles ronimist.
Tuba oli umbes 7m2, sisaldas endas voodit, lauakest, telekat seinal ning akent. Eraldi ukse taga oli WC ja dushiruum. Mugavust nii, et tapab. Põrand oli tugevalt ukse poole kaldu - asjaolu, mis teeb maha kukkunud esemete kättesaamise väga mugavaks - kõik veereb ukse juurde. Aknast avanes imetabane vaade otse teise maja aknasse. Täiesti naljakas.
Käisime käppelt dushi all, panime puhtad riided selga ja keetsime omale ühed kohvid. Toas oli olemas isegi veekeetja ja tassid. Ja mina olin veel pool hommikut löödud seetõttu, et olin oma kuldaväärt keeduspiraali maha unustanud. Tuleb välja, et polnudki vaja. Maha jäi ka hea ports muid asju millest ma puudust tunnen, nendest teen pärast eraldi nimekirja.
Käisime ka Tarmo ja Jane toas. Tarmo tuli meile alla respa juurde vastu ja juhatas meid kohale. Ega ma teist korda ise vist kohale minna ei oskaks. Tuli minna läbi söökla tagauksest välja, läbi hoovi teise majja, siis vasakule, paremale, trepist üles, veel vasakule, veel trepist üles, sekka läbi mõne koridoriukse jne jne. Noh, peaasi, et nad ise ära ei eksi.
Kogunesime mõni aeg hiljem meie toas, sättisime edasist plaani paika natuke ja jõime kohvid. Siis läksime linnapeale. Uurisin muuhulgas respast järgi ka selle, et lähemal asuv metroopeatus kuulub ka siiski veel teise tsooni, seega ei pea enam kilomeetrit jalutama, saab paarisaja meetriga hakkama. Jee!
Teel metroojaama avastasime, et meile väga lähedal asub suur Tesco pood, Sainsbury's ning ka Marks&Spenceri toidupood. Väga lahe. Soetasime omale näksi ja juua ning sõitsime seejärel metrooga London Bridge peatusse ning asusime imetlema ja pilte klõpsutama sildadest ja vanadest majadest ja kirikutest ja asjadest.
Jalutasime mööda jõe äärt Tower Bridge poole. Nägime ära ka selle, kuidas sild üles tõsti ning üks purjekas läbi lasti. Päris äge. Läksime üle Tower Bridge teisele poole jõge, istusime seal natuke aega täitsa niisama ja läksime siis jälle metroo peale ning sõitsime tagasi hotelli juurde. Mõtlesime, et sööme seal hotelli lähedal mõnes kiirsööklas natuke õhtusööki aga need sööklad olid nii kohutavalt tillukesed ja koledad, et lõime käega. Ostsime omale Sainsburyst näkse ja külma makaronisalatit ning jooke kaasa ja läksime hotelli nosima. Kell oli juba ka päris palju, saime kõhu täis ning läksime laiali ja ära magama.
Päev 2
Äratuse oli pandud kella 8:45. Umbes tund aega varem otsustasime, et no ei pigista ühtegi und enam välja. Ärkasime üles, tegime omale lahustuvad kohvid ja mõnulesime toas mingi tunnikese. Siis helistasin Tarmole, et kas lähme sööma? Tuli välja, et nad on juba all söömas. Pätid! Läksime ka.
Söökla oli PAKSULT rahvast täis, hommikusöök sisaldas endas õhukesi röstsaiaviile või ja/või moosiga, kohvi, apelsini või õunamahla ning mingeid maitsestamata hommikusöögikrõbinaid piimaga. Nosisime omale söögid sisse, võtsime toast omale õueriided ja ühe seljakoti kaasa ning läksime metroo peale.
Sõitsime kolm peatust linnapoole, jalutasime Europcari ja võtsime oma varasemalt broneeritud rendiauto. Rool täitsa valel pool ja käiguvahetus manuaalne. Nalja kui palju! Lükkasime Raiko tanki e. rooli ja sättisime ennast sõitma. Raikol on telefonis väga popp GPS, mis saab oma signaali satelliitidelt mitte Google Mapsist nagu kõik tavalised telefoni-GPS'id. Sellegipoolest oli tükk tegemist, et linnast välja saada. Hommikul kell 11 juba ummikud. Või noh, Tallinna mõistes ummikud - kohalike arust vist täiesti tavaline liiklus. Saime lõpuks kiirteele ja sõit sujus kenasti.
Umbes 40 km enne Stonehenge, kohas nimega Popham, Micheldever, Winchester, tegime väikese vahepeatuse bensujaamas ning ostsime sealt omale lõunasöögiks salatit ja kohvi ning kasutasime nende vesikäimlat. Kaubariiulite vahel uidates kuulsime oma üllatuseks mittetuttava häälega kõneldavat väga tuttavat eesti keelt. Kus mujal ikka eestlasi kohtad kui mitte kõige ebatõenäolisemates kohtades. Teretasime viisakalt ning Tarmo puhus ka mõne sõna juttu nendega. Kellelgi Inglismaal elaval eesti tütarlapsel oli isa külla tulnud ning nad olid ka teel Stonehenge suuri kive vaatama nagu meiegi. Täiesti normaalne.
Sõime kõhud salatitest punni (päris suur salat oli, sisaldas porgandit, kurki, hiina kapsast, maisi, makarone, krevette ning majonees ja maksis ainult 2.80£) ja jätkasime sõitu, seekord roolis Tarmo. Pisut peale eelpool mainitud bensiinijaama saime suure vihmasajuga pihta. Kui enne oli õuetemperatuur auto andmetel 11 kraadi, siis see kukkus vihmasajuga väga kiiresti 4 kraadi peale. Üldiselt ilm õues ei ole üldse selline soe ja mõnus nagu eile.
Oujee, jõudsime kiviklibula juurde (Stonehenge nimetatakse). Väljas puhus täiesti jubedalt tugev ja jäine tuul. Tegime kiirel kõnnil kividele tiiru peale, samal ajal audio-guide kuulates. Klõpsisime ilusaid turistipilte ka. Siis ronisime tagasi oma sooja rendiautosse ja hakkasime tagasi Londoni poole sõitma.
Kuna meie ainuke korralikult töötav GPS oli Raiko telefonis ja telefonil hakkas aku lõpema, kirjutasin üles kuidas Windsori lossi juurde saab: A303, M3, A332, kohal. Nüüd tuleb sada ja peale kilomeetrit jälle maanteel mõõta. Mõnus, vähemalt tuul ei puhu siin autos ;)
Teel Windsori poole saime õnneks teeäärsest bensukast omale Raiko telefonile sobiva autolaadija soetatud ning jätkasime reisi rahulikuma südamega. Lasin isegi silma kinni paarikümneks minutiks või nii.
Jõudsime Windsori linna, otsisime üsna pikalt omale parkimiskohta, leidsime sellise päris lossi lähedalt. Selgus, et parkimiskohtade olemasolu oli tõenäoliselt suuresti tingitud sellest, et turistide sissepääs lossi oli selleks päevaks juba lõpenud. Klõpsutasime lossi kõrval mõned kohustuslikud turistikad ning ronisime siis tagasi autosse ja vurasime Londoni poole.
Minu hirm, et jääme Londoni lähedal tipptunni ajal ummikusse oli, nagu selgus, täiesti alusetu. Liiklus oli sujuv, neljas kuni kaheksas reas liikusid autod kogu aeg vaikselt edasi, mingit pikemat seisakut kusagil ei olnud. Jõudsime suuremate viperusteta autorentlasse tagasi lausa pooletunnise ajavaruga (pidime auto tagastama hiljemalt kella 19:00-ks, jõudsime kohale umbes 18:30). Olime kõik sajaprotsendiliselt ühel meelel, et ilma Raiko telefoni GPS-ita ei oleks me oma tarkusega linna servast isegi aasta jooksul sinna Europcarini jõudnud.
Auto pidulikult üle antud, kiirustasime lähimasse poodi, et Raiko ja Tarmo saaksid oma närvide rahustuseks mõned õlled võtta. Valel pool teed ja valel pool rooliga autos sõitmine on täitsa närvesööv. Poe kõrvalt leidsime ka ühe vahva väikese kebabisöökla. Meie võtsime Raikoga omale lambakebabid friikartulitega. Minu oma oli väike.. ja minu arust oleks sellest meie pere kodus söönuks saanud. Raiko võttis keskmise, mida oli siis umbes poole rohkem. Tarmo ja Jane sõid kanakebabit.
Vitsutasime oma kõhud täiesti servani täis ja liikusime siis tagasi metroosse ja sõitsime kesklinna poole. Kebabit süües oli küpsenud plaan külastada British Museum'it kuna see olevat reedeti kella 20:30-ni lahti. Otsisime selle üles, tõepoolest oli lahti ning meil oli peaaegu terve tund aega varuks seda uudistada. Otsisime kohe kiiresti esimese ja meie jaoks kõige tähtsama ehk vana-Egiptuse väljapaneku üles. Paljukuuldud Rosetta kivi oli kohe esimene asi mida nägime. Lisaks osade sammaste ülemised otsad, mille alumisi otsi olime näinud Egiptuses aastaid tagasi, ning palju, palju muud millest olime kuulnud, lugenud ja saateid näinud. Jõudsime ära näha tõenäoliselt mikroosakese muuseumi vaatamisväärsustest kui juba meid välja aeti, sest sulgemise aeg oli käes. Jube kurb. Siia tuleb kunagi tagasi tulla!
Edasi nägi plaan ette pimedas ilusasti valgustatud Toweri silla vaatamist. Õhtu oli ilus, selge ja külm nagu maiteamis. Mõtlesime, et mis see siis ikka ära ei ole, hakkame vaikselt jala minema. Mingil hetkel leidsime ennast kuskilt keset Soho linnaosa, mis oli paksult rahvast täis ja jube lärmakas. Pime oli ka juba. Siis avastasime, et liigume ju täiesti valele poole. Lõime käega ja otsisime lihtsalt lähima metroopeatuse. Nii on palju lihtsam.
Sõitsime Toweri juurde. Vaatasime natuke seda silda siis, oli tõesti ilus.
Seejärel pugesime jälle maa alla metroosse ja sõitsime tagasi oma hotelli juurde. Külastasime ka hotelli lähedal asuvat Sainsbury's toidupoodi ja ostsime omale hommikusöögikõrvaseks viilutatud sinki ja juustu ning jogurtit ja banaani.
Hotellis ronisime oma tubadesse ära ja keerasime otsekohe magama, sest kell oli juba mingi pool kaksteist. Otsustasime, et läheme sööma kell 9 hommikul.
Päev 3
Ärkasime kella 8:00 paiku, kuna naabrid olid vist otsustanud läbi ukse välja kolida ja uks osutas märgatavat ning valjuhäälset vastupanu. Tegime omale lahustuvad kohvid ning vaatasime rahulikult telekat. Kella 9 ajal läksime alla sööma ning peale seda kulutasime veel mõned kümned minutid niisama toas istudes ja telekat vaadates.
Täna oli meil "muuseumipäev", sestap seadsime sammud metroosse ja sõitsime Tower of Londonit vaatama. Seal oli ikka väga palju vaadata. Kõndisime ja vahtisime suud ammuli kuni avastasime oma suureks üllatuseks, et kell oli märkamatult juba 14:45 saanud.
Kuna täna oli kindlasti plaanis ka Camdeni turgu vaadata, istusime taas metroosse ja sõitsime Camdenisse. Kõhud olid juba parasjagu tühjad, astusime Camdenis KFC'sse sisse ja võtsime mõned paneeritud kanakehaosad. Muidugi ei oska me kunagi portsudega arvestada. Viimast tükki napilt surusime üksteisele näkku, sest kellegile ei mahtunud grammigi rohkem. Kui ma olin tellinud suure joogi ehk "large cola", ulatati mulle pooleteiseliitrine pudel Pepsit ja kaks suurt topsi. Sellest saime ka neljakesi hädaga jagu.
Peale sööki hargnesime kahekaupa laiali ning leppisime kokku, et kohtume samas kohas tunni aja pärast. Tatsasime Raikoga mööda poode ning leidsime lõpuks, et seda sama saasta saaks Eestist palju odavamalt osta.
Saime peale turutiiru taas Tarmo ja Janega kokku, ronisime tagasi metroosse ning otsustasime hoopis hotelli sõita. Hotelli lähedalt poest võtsime hommikuks jälle sinki ja juustu ning läksime viskasime hotellis natsaks ennast pikali. Täitsa arvestatav väsimus oli peal.
Mõni aeg hiljem, kella 20 paiku üritasime hotelli arvutis omale homseks check-inid ära teha. Muidu polekski nagu häda olnud aga printimiseks oli vaja kasutada printeriga ühendatud arvutit ning nii selle arvuti kui ka printeri kasutamise eest panime kokku magama päris arvestatava rahasumma. Nelja paberilehe printimine läks maksma 2£, kümme minutit arvutikasutust 1£, sealjuures internet ei laadinud lahti .pdf faili ega avanud Gmaili lehekülge. Toppisime arvutisse kokku vist 4£. Seejärel kurtsime oma häda respa mehele, kes lubas lahkelt oma arvutist boarding-passid välja printida. Saimegi prinditud nigu nipsti.
Kell oli juba peaaegu 21, seega otsustasime linnapeale enam mitte sõita vaid jalutasime niisama umbes viiekilomeetrise ringi ümber oma hotelli ning vaatasime kohalike elanike akendest sisse ning kommenteerisime nende autosid. Kah tore tegevus.
Seejärel oli kell juba nii palju, et oligi aeg minna ära puhkama. Läksime hotelli ja oma tubadesse laiali. Vaatasime natuke veel telekat ja mina blogisin. Siis tuli uni peale nagu must pilv. Head ööd!
Päev 4
Hommikul oli äratus sätitud kella 8:15 peale, kell 6:45 aga hakkasid mingid inimesed koridori peal uksi paugutama ja valju ning selge häälega suhtlema. Vastikud sellised! Peale seda oli uni kuidagi pinnapealne ja üldse mitte nii äge. Ärkasime siis üles peale kella kaheksat, jõime kohvi, sõin ära oma eelmisel päeval ostetud jogurti, taustaks vaatasime telekast mingit aiandussaadet. Õpetati kõrgpeenras kartulite kasvatamist ja loodusliku ujumisbasseini rajamist ja hooldamist. Siis läksime alla sööklasse hommikusööki sööma. Meil olid omad singid-juustud jälle kaasas, kõrvalt laudade tagant heideti meie poole kadedaid pilke. Kuidas inimesed, kes juba mitmendat hommikut seal söövad, selle peale ei tule, et võiks ju ise omale poest miskit saiapealset soetatada kui hotell seda ei paku.
Sõime kõhud mõnusasti punni. Võtsime omale pool tundi aega, et kotid pakkida ja hotellist välja kirjutada. Kell 10 lahkusime pidulikult hotellist, laadisime oma Oyster-kaartide peale veel mõned rahad ja läksime metroosse. Seoses Oyster-kaardiga veel üks kummaline lugu: nii Raiko, Tarmo kui Jane kaartidel oli eelmise õhtu seisuga 0.40£ ettemaksu, minul aga 2.10£ võlgu. Mitte ei saa aru mismoodi see võlgnevus tekkis, kuna sõitnud oleme kõik samapalju. Noh, tühja temaga.
Sõitsime metrooga South Kensingtoni peatusse, kust väljudes ootas meid Natural History Museum ehk Loodusloomuuseum. Mina olin siin muuseumis korra juba käinud aga teised olid esimest korda. Tatsasime ringi ja tegime "wow" ja klõpsisime pilte teha. Väga äge koht on, kahju, et polnud rohkem aega ringi kõndida. Graafik aga tagus jalaga selga. Saime olulisemad asjad enam-vähem vaadatud ning jooksime seejärel taas metroosse.
Sõitsime Victoria raudteejaama, kus tagastasime oma Oyster-kaardid transporditöötajale, saime tagasi oma 5£ deposiidiraha kaardi kohta ning meie üllatuseks ka veel kaardile alles jäänud rahasumma. Väga popp!
Jalutasime sealsamas lähedal asuvat Buckinghami paleed vaatama. Sinna sisse kahjuks ei saa enne kui Augustis, kui kuninganna läheb mingisse teise kohta mõneks kuuks.. ma ei mäleta kuhu. Aga noh, vaatasime ringi, tegime pilte, väga ilus maja ja aed ning purskkaev olid.
Seejärel oli jälle tahtmine midagi põske pista, jalutasime Victoria raudeejaama poole tagasi, poolel teel astusime sisse ühe söögikohta, kus tellisime omale siis traditsioonilise "fish and chips"-eine, mis oli päris jurakas. Söögi tegemine võttis neil vast mingi 15 minutit aega, teise 15 minutiga kühveldasime selle kõik omale sisse. Teenindus käis aga väga kiirelt, näiteks kukkus mul korra nuga maha, sain vaevalt kummardada, et seda üles võtta kui juba omanik oli mu kõrval, et seda minult ära võtta ning ettekandjaneiu ulatas juba uut nuga. Vabsee hästi.
Siis tõttasime Gatwick Expressi peale Victoria jaamas ning sõitsime Gatwicki lennujaama. Rong oli üllatavalt täis, osa inimesi seisis lausa püsti. Vurasime lennujaama, läbisime turvakontrolli ning saime üsna kähku lennukisse istuma.
Lend väljus umbes pool tundi hiljem kui planeeritud, olime pisut mures oma jätkulennu pärast. Minu arust võttis maandumine Riias terve igaviku. Lennukipiloot tegi ilusa ja hästi aeglase tiiru Riia lahe kohal. Kell tiksus muudkui omasoodu edasi.
Meie Riia-Tallinna lennu väljumisaeg oli 23:05, umbes kell 22:30 London-Riia lend maandus. Kuna olime lennuki tagumises otsas, võttis lennukist välja saamine omajagu aega, kuna iga viimane kui inimene enne meid kohmitses oma kohvrite ja riiete kallal ja võttis rahulikult oma aja, et lennukist välja promeneerida. Lennukist väljudes ootas meid buss, mille peale me ei mahtunud.. Tuli järgmine buss. Aeg muudkui tiksus. Rahvas jalutas. Tegime veel nalja, et alati kui on kiire, tuleb ette üks takistus teise järel. Tõepoolest, kui olime bussiga edukalt terminali saabunud, ootas meid uus järjekord turvakontrolli näol, kus nõukaaegsete viledaks kulunud kontorilaudade taga tülpinud näoga turvadaamid kandikuid aegluubis edasi liigutasid. Ma ei julgenud enam kella vaadata. Sealt läbi, jooksime edasi trepist üles, ümber nurga, piki koridori.... ja siis õnnistati meid uue rahvasummaga, seekord passikontrolli ääres. Neljast passikontrolli putkast oli lahti kolm, milles üks onudest rääkis hoopis mobiiliga. Keset rahvasumma seisis AirBalticu firmatunnustega riietes noormees, raadiosaatja käes, ja seletas valjul häälel (inglise keeles); "Relax, kõik jõuavad lennule, me hoiame lennukeid kinni". Samal ajal hõiguti valjuhääldist terveid nimekirju inimesi, kellele oli viimane kutsung lennule. Mõnus lennujaamaloterii - jõuab, ei jõua. Imelugu, aga jõudsime! Kui hiljem, juba lennukis istudes, lennuk ennast õhkutõusuks paika sättis, vaatasime kella, see oli alles 23:13, seega olime peaaegu ilusti ajas. Ise ka ei uskunud, ausõna!
Tallinnas väljusime lennukist ja lennujaamast, istusime taksosse ja sõitsime otse koju ning kukkusime nägudega vastu patjasid. Head ööd!
Epiloog
Juba reisil olles selgus terve hulk asju, mille ma olin maha unustanud ning mille järgi ma puudust tundsin. Otsustasin, et kirjutan need siia üles, siis on järgmine kord reisile minnes hea spikerdada.
* Välja prinditud piletid ja broneeringud - paraku on nii, et mujal maailmas, sealhulgas Euroopas, ei peeta interneti olemasolu inimese põhiõiguseks..
* keeduspiraal - seekord läks hästi, et hotellis olid veekeetjad olemas, kuid parem ikka kui see kaasas oleks. Kunagi ju ei tea..
* elektripistiku jagaja - ometigi sai eelmisel reisil selgeks, et tegemist on asendamatu asjaga.
* sammulugeja - alati kõnnime mingi jubeda maa maha, sama hästi võiks siis juba teada kui palju seda on.
* juuksehari - no kuidas ma selle maha unustasin, tõesti ise ka ei tea
* küüneviil - no tõepoolest! Kohe kui seda pole, on seda vaja.
* sall - igale poole olen alati salli kaasa võtnud, mis nüüd juhtus, ei tea. Igatahes oli sall täiesti puudu! Tegelikult oleks pidanud ka kindad kaasa võtma. Ja kasuka.
Alles kolmandal päeval jagasime muideks ära, kuidas Inglismaa pistikuid kasutada. Tuleb kolmest august ülemine sisse vajutada millegiga, nt. plastikust kahvlivarrega, siis saab alumisse kahte auku peenikeste otstega laadija sisse pista ja töötabki!
Kui ma kunagi peaks veel Londonisse sattuma, tahan kindlasti käia ära Buckinghami palees sees, rohkem aega veeta British Museum'is ning võibolla ka Westminster Abbeys.
Äratus kell 5:15. Ärkasime Raiko telefoni äratuse peale, mille olime omale igaks juhuks pannud. Minu oma, mis pidi olema peamine ärataja, otsustas seekord mitte töötada nii nagu vaja. Ma ei saa aru miks ei või nutitelefonidel olla normaalset harilikku äratuskella vaid mingid nõmedad rakett-püssid mida tuleb iga kord õhtuti unise peaga seadistada ja konfigureerida. Minu äratus oli sätitud esmaspäevaks kell 5:15 ja tänaseks hommikuks kell 7:56. Mida iganes.
Jõime kiirelt kumbki tassi kohvi, toppisime omale võileivad hammaste vahele ja läksime istusime juba eile õhtul ette tellitud taksosse. Teel lennujaama helistasime veel Tarmole, et huvitav kas tuleb ka või magab ikka veel magusasti? Selgus, et nad just jõudsid lennujaama. Jõudsime meiegi, üllatuslikult oli enne turvakontrolli ebanormaalsest pikk järjekord. Tarmo ja Jane olid juba lõpusirgel, kõndisime kivinägudega nende juurde, nokkisime sõbralikult järjekorra hoidmise üle ja läksime turvakontrollist sipsti läbi.
Lennujaamas väga kaua ootama ei pidanudki, natuke saime istuda ja siis aeti juba lennukisse ja lendasime Riiga. Riias oli ilm tuuline ja külm. Tarmo rõõmustas meid ilmateatega, et Londonis lubas ka ainult tänaseks ilusat ilma, ülejäänud päevadel pidi sadama pisikesi poisse ja pussnuge ja temperatuuri olema 10 kraadi ringis. Nõme.
Riias otsisime oma värava üles, soetasime sealt lähedalt automaadist ühelatise Coca-Cola ja 80-santiimise shokolaadi ning hängisime tunnikese niisama värava juures. Ronisime lennule mis sõidutas meid Londoni suunas. Raiko, Tarmo ja Jane istusid kolmekesi reas, mina millegi pärast mõni rida tagapool üksinda. Ma ei tundud ennast millegi poolest halvasti, võtsin välja Kaia-Liisa käest laenatud raamatu "Kohtunik Di - Hiina järvemõrvad" ja lugesin selle täiesti südamerahus läbi. Väga mõnus raamat oli. Vahepeal kostitasin ennast hinnalise Air Balticu singi-juusti croissantiga ja tassikese lahustuva cappuchinoga.
Paar-kolm tundi hiljem maandusime õnnelikult London Gatwicki lennujaamas. Ilm oli päikesepaisteline, mõningaste pilvetupsudega, ning võrdlemisi soe. Soetasime omale Gatwick Express rongile edasi-tagasi piletid ja ronisime rongi.
Rongipileti müüja reklaamis rongi kui võrdlemisi kulukat kuid kiiret liikumisvahendit lennujaama ja linna vahel. Tavabuss pidi viima kohale kahe tunniga, rong vaid poole tunniga. Hind tavabussil oli üle 8£, kiirel rongil soodushinnaga (grupipilet, edasi-tagasi) suts alla 9£ inimese kohta. Loomulikult võtsime ju rongipiletid. Raiko vinnastas oma telefonis GPSi ja avastasime oma suureks üllatuseks et rong sõitis keskmiselt kiirusega umbes 125-130 km/h. Pole siis mingi ime, et ta kordades kiiremini kohale jõuab kui buss.. Aga rongisõit oli hämmastavalt sujuv ja vaikne ja mõnus. Ei saanud arugi kui pool tundi oli möödas ja olime jõudnud Victoria rongijaama.
Ronisime siis turistide kombel tänavale, voltisime lahti oma A1 suuruses linnakaardi ja hakkasime välja mõtlema mida järgmiseks teha. Kohalik kell oli alles umbes 11 hommikul. Jalutasime läbi Westminsteri katedraalist, väga vinge kirik oli muideks, sealt kõndisime edasi Big Beni, parlamendihoonet ja Westminster Abbeyt vaatama. Viimastesse sisse ei saanud ja ei näinud nagu olulist vajadust ka.
Istusime siis Big Beni lähedale muruplatsile ja sõime mõned võileivad ning puhkasime jalgu - otses mõttes, sokid jalast ja varbad murusse.
Tarmo oli kaasa teinud hunniku võileibu. Muuhulgas avastasime ühe võileiva, mille vahele oli ununenud või panna, lisanditest rääkimata. Selle kulul sai hea ports nalja tehtud. Sõime muruplatsil võileibu ja soojendasime ennast päikese käes. Tegin ka kohustusliku varbapildi Big Beni taustal ja leidsin ka viisi kuidas see feissbukki laadida.
Mingil hetkel hakkasid Westminster Abbey kellad mingit ilget lärmi lööma. Esialgu oli nagu päris huvitav kuulata aga kui kellamäng venis üle 15 minuti, hakkasid juba kõrvad valutama. Tõmbasime uttu sealt. Kellmäng aga muudkui kestis.. Päris kella kahjuks ei vaadanud, aga no kõva pool tundi kestis see kindlasti lõpuks. Tatsasime siis tiiru parlamendi hoone juures ja läksime edasi Trafalgari väljakule. Tegime seal kohustuslikud turistipildid.
Seejärel ronisime maa alla metroo peale, enne ostsime omale putkast Oyster-kaardid ehk laetavad ühistranspordikaardid.
Sõitsime hotelli poole. Läksime üks peatus varem maha, sest väike hirm oli, et meie hotell on kolmandas tsoonis aga meil on ainult esimese ja teise tsooni pilet. Saime umbes kilomeetri jalutada, mis iseenesest ei olnudki väga halb kuna tee peale jäi väike õlle- ja siidripood, millest võtsime omale meelelahutajaid kaasa. Ilm oli ka mõnus, päikesepaisteline ja mitte väga palav.
Regasime end hotelli sisse. Respa onu vabandas ette ja taha et tal ei ole meile kõrvuti tube pakkuda, ütlesin et pole probleemi, me oskame kõndida kui vaja on. Anti siis toad number 330 ja L6A. Kõlas imelikult. Onu ütles, et see 330 on siitsamast trepist üles ja teist tuba ta näitab siis meile. Tegime ausa loosi, et kumb kumma toa saab. Tarmo valis omale pimemeetodil L6A, meile jäi 330. Meie leidsime oma toa katuseharja alt peale kitsast logisevast puutrepist üles ronimist.
Tuba oli umbes 7m2, sisaldas endas voodit, lauakest, telekat seinal ning akent. Eraldi ukse taga oli WC ja dushiruum. Mugavust nii, et tapab. Põrand oli tugevalt ukse poole kaldu - asjaolu, mis teeb maha kukkunud esemete kättesaamise väga mugavaks - kõik veereb ukse juurde. Aknast avanes imetabane vaade otse teise maja aknasse. Täiesti naljakas.
Käisime käppelt dushi all, panime puhtad riided selga ja keetsime omale ühed kohvid. Toas oli olemas isegi veekeetja ja tassid. Ja mina olin veel pool hommikut löödud seetõttu, et olin oma kuldaväärt keeduspiraali maha unustanud. Tuleb välja, et polnudki vaja. Maha jäi ka hea ports muid asju millest ma puudust tunnen, nendest teen pärast eraldi nimekirja.
Käisime ka Tarmo ja Jane toas. Tarmo tuli meile alla respa juurde vastu ja juhatas meid kohale. Ega ma teist korda ise vist kohale minna ei oskaks. Tuli minna läbi söökla tagauksest välja, läbi hoovi teise majja, siis vasakule, paremale, trepist üles, veel vasakule, veel trepist üles, sekka läbi mõne koridoriukse jne jne. Noh, peaasi, et nad ise ära ei eksi.
Kogunesime mõni aeg hiljem meie toas, sättisime edasist plaani paika natuke ja jõime kohvid. Siis läksime linnapeale. Uurisin muuhulgas respast järgi ka selle, et lähemal asuv metroopeatus kuulub ka siiski veel teise tsooni, seega ei pea enam kilomeetrit jalutama, saab paarisaja meetriga hakkama. Jee!
Teel metroojaama avastasime, et meile väga lähedal asub suur Tesco pood, Sainsbury's ning ka Marks&Spenceri toidupood. Väga lahe. Soetasime omale näksi ja juua ning sõitsime seejärel metrooga London Bridge peatusse ning asusime imetlema ja pilte klõpsutama sildadest ja vanadest majadest ja kirikutest ja asjadest.
Jalutasime mööda jõe äärt Tower Bridge poole. Nägime ära ka selle, kuidas sild üles tõsti ning üks purjekas läbi lasti. Päris äge. Läksime üle Tower Bridge teisele poole jõge, istusime seal natuke aega täitsa niisama ja läksime siis jälle metroo peale ning sõitsime tagasi hotelli juurde. Mõtlesime, et sööme seal hotelli lähedal mõnes kiirsööklas natuke õhtusööki aga need sööklad olid nii kohutavalt tillukesed ja koledad, et lõime käega. Ostsime omale Sainsburyst näkse ja külma makaronisalatit ning jooke kaasa ja läksime hotelli nosima. Kell oli juba ka päris palju, saime kõhu täis ning läksime laiali ja ära magama.
Päev 2
Äratuse oli pandud kella 8:45. Umbes tund aega varem otsustasime, et no ei pigista ühtegi und enam välja. Ärkasime üles, tegime omale lahustuvad kohvid ja mõnulesime toas mingi tunnikese. Siis helistasin Tarmole, et kas lähme sööma? Tuli välja, et nad on juba all söömas. Pätid! Läksime ka.
Söökla oli PAKSULT rahvast täis, hommikusöök sisaldas endas õhukesi röstsaiaviile või ja/või moosiga, kohvi, apelsini või õunamahla ning mingeid maitsestamata hommikusöögikrõbinaid piimaga. Nosisime omale söögid sisse, võtsime toast omale õueriided ja ühe seljakoti kaasa ning läksime metroo peale.
Sõitsime kolm peatust linnapoole, jalutasime Europcari ja võtsime oma varasemalt broneeritud rendiauto. Rool täitsa valel pool ja käiguvahetus manuaalne. Nalja kui palju! Lükkasime Raiko tanki e. rooli ja sättisime ennast sõitma. Raikol on telefonis väga popp GPS, mis saab oma signaali satelliitidelt mitte Google Mapsist nagu kõik tavalised telefoni-GPS'id. Sellegipoolest oli tükk tegemist, et linnast välja saada. Hommikul kell 11 juba ummikud. Või noh, Tallinna mõistes ummikud - kohalike arust vist täiesti tavaline liiklus. Saime lõpuks kiirteele ja sõit sujus kenasti.
Sõime kõhud salatitest punni (päris suur salat oli, sisaldas porgandit, kurki, hiina kapsast, maisi, makarone, krevette ning majonees ja maksis ainult 2.80£) ja jätkasime sõitu, seekord roolis Tarmo. Pisut peale eelpool mainitud bensiinijaama saime suure vihmasajuga pihta. Kui enne oli õuetemperatuur auto andmetel 11 kraadi, siis see kukkus vihmasajuga väga kiiresti 4 kraadi peale. Üldiselt ilm õues ei ole üldse selline soe ja mõnus nagu eile.
Oujee, jõudsime kiviklibula juurde (Stonehenge nimetatakse). Väljas puhus täiesti jubedalt tugev ja jäine tuul. Tegime kiirel kõnnil kividele tiiru peale, samal ajal audio-guide kuulates. Klõpsisime ilusaid turistipilte ka. Siis ronisime tagasi oma sooja rendiautosse ja hakkasime tagasi Londoni poole sõitma.
Kuna meie ainuke korralikult töötav GPS oli Raiko telefonis ja telefonil hakkas aku lõpema, kirjutasin üles kuidas Windsori lossi juurde saab: A303, M3, A332, kohal. Nüüd tuleb sada ja peale kilomeetrit jälle maanteel mõõta. Mõnus, vähemalt tuul ei puhu siin autos ;)
Teel Windsori poole saime õnneks teeäärsest bensukast omale Raiko telefonile sobiva autolaadija soetatud ning jätkasime reisi rahulikuma südamega. Lasin isegi silma kinni paarikümneks minutiks või nii.
Jõudsime Windsori linna, otsisime üsna pikalt omale parkimiskohta, leidsime sellise päris lossi lähedalt. Selgus, et parkimiskohtade olemasolu oli tõenäoliselt suuresti tingitud sellest, et turistide sissepääs lossi oli selleks päevaks juba lõpenud. Klõpsutasime lossi kõrval mõned kohustuslikud turistikad ning ronisime siis tagasi autosse ja vurasime Londoni poole.
Minu hirm, et jääme Londoni lähedal tipptunni ajal ummikusse oli, nagu selgus, täiesti alusetu. Liiklus oli sujuv, neljas kuni kaheksas reas liikusid autod kogu aeg vaikselt edasi, mingit pikemat seisakut kusagil ei olnud. Jõudsime suuremate viperusteta autorentlasse tagasi lausa pooletunnise ajavaruga (pidime auto tagastama hiljemalt kella 19:00-ks, jõudsime kohale umbes 18:30). Olime kõik sajaprotsendiliselt ühel meelel, et ilma Raiko telefoni GPS-ita ei oleks me oma tarkusega linna servast isegi aasta jooksul sinna Europcarini jõudnud.
Auto pidulikult üle antud, kiirustasime lähimasse poodi, et Raiko ja Tarmo saaksid oma närvide rahustuseks mõned õlled võtta. Valel pool teed ja valel pool rooliga autos sõitmine on täitsa närvesööv. Poe kõrvalt leidsime ka ühe vahva väikese kebabisöökla. Meie võtsime Raikoga omale lambakebabid friikartulitega. Minu oma oli väike.. ja minu arust oleks sellest meie pere kodus söönuks saanud. Raiko võttis keskmise, mida oli siis umbes poole rohkem. Tarmo ja Jane sõid kanakebabit.
Vitsutasime oma kõhud täiesti servani täis ja liikusime siis tagasi metroosse ja sõitsime kesklinna poole. Kebabit süües oli küpsenud plaan külastada British Museum'it kuna see olevat reedeti kella 20:30-ni lahti. Otsisime selle üles, tõepoolest oli lahti ning meil oli peaaegu terve tund aega varuks seda uudistada. Otsisime kohe kiiresti esimese ja meie jaoks kõige tähtsama ehk vana-Egiptuse väljapaneku üles. Paljukuuldud Rosetta kivi oli kohe esimene asi mida nägime. Lisaks osade sammaste ülemised otsad, mille alumisi otsi olime näinud Egiptuses aastaid tagasi, ning palju, palju muud millest olime kuulnud, lugenud ja saateid näinud. Jõudsime ära näha tõenäoliselt mikroosakese muuseumi vaatamisväärsustest kui juba meid välja aeti, sest sulgemise aeg oli käes. Jube kurb. Siia tuleb kunagi tagasi tulla!
Edasi nägi plaan ette pimedas ilusasti valgustatud Toweri silla vaatamist. Õhtu oli ilus, selge ja külm nagu maiteamis. Mõtlesime, et mis see siis ikka ära ei ole, hakkame vaikselt jala minema. Mingil hetkel leidsime ennast kuskilt keset Soho linnaosa, mis oli paksult rahvast täis ja jube lärmakas. Pime oli ka juba. Siis avastasime, et liigume ju täiesti valele poole. Lõime käega ja otsisime lihtsalt lähima metroopeatuse. Nii on palju lihtsam.
Sõitsime Toweri juurde. Vaatasime natuke seda silda siis, oli tõesti ilus.
Seejärel pugesime jälle maa alla metroosse ja sõitsime tagasi oma hotelli juurde. Külastasime ka hotelli lähedal asuvat Sainsbury's toidupoodi ja ostsime omale hommikusöögikõrvaseks viilutatud sinki ja juustu ning jogurtit ja banaani.
Hotellis ronisime oma tubadesse ära ja keerasime otsekohe magama, sest kell oli juba mingi pool kaksteist. Otsustasime, et läheme sööma kell 9 hommikul.
Päev 3
Ärkasime kella 8:00 paiku, kuna naabrid olid vist otsustanud läbi ukse välja kolida ja uks osutas märgatavat ning valjuhäälset vastupanu. Tegime omale lahustuvad kohvid ning vaatasime rahulikult telekat. Kella 9 ajal läksime alla sööma ning peale seda kulutasime veel mõned kümned minutid niisama toas istudes ja telekat vaadates.
Täna oli meil "muuseumipäev", sestap seadsime sammud metroosse ja sõitsime Tower of Londonit vaatama. Seal oli ikka väga palju vaadata. Kõndisime ja vahtisime suud ammuli kuni avastasime oma suureks üllatuseks, et kell oli märkamatult juba 14:45 saanud.
Peale sööki hargnesime kahekaupa laiali ning leppisime kokku, et kohtume samas kohas tunni aja pärast. Tatsasime Raikoga mööda poode ning leidsime lõpuks, et seda sama saasta saaks Eestist palju odavamalt osta.
Saime peale turutiiru taas Tarmo ja Janega kokku, ronisime tagasi metroosse ning otsustasime hoopis hotelli sõita. Hotelli lähedalt poest võtsime hommikuks jälle sinki ja juustu ning läksime viskasime hotellis natsaks ennast pikali. Täitsa arvestatav väsimus oli peal.
Mõni aeg hiljem, kella 20 paiku üritasime hotelli arvutis omale homseks check-inid ära teha. Muidu polekski nagu häda olnud aga printimiseks oli vaja kasutada printeriga ühendatud arvutit ning nii selle arvuti kui ka printeri kasutamise eest panime kokku magama päris arvestatava rahasumma. Nelja paberilehe printimine läks maksma 2£, kümme minutit arvutikasutust 1£, sealjuures internet ei laadinud lahti .pdf faili ega avanud Gmaili lehekülge. Toppisime arvutisse kokku vist 4£. Seejärel kurtsime oma häda respa mehele, kes lubas lahkelt oma arvutist boarding-passid välja printida. Saimegi prinditud nigu nipsti.
Kell oli juba peaaegu 21, seega otsustasime linnapeale enam mitte sõita vaid jalutasime niisama umbes viiekilomeetrise ringi ümber oma hotelli ning vaatasime kohalike elanike akendest sisse ning kommenteerisime nende autosid. Kah tore tegevus.
Seejärel oli kell juba nii palju, et oligi aeg minna ära puhkama. Läksime hotelli ja oma tubadesse laiali. Vaatasime natuke veel telekat ja mina blogisin. Siis tuli uni peale nagu must pilv. Head ööd!
Päev 4
Hommikul oli äratus sätitud kella 8:15 peale, kell 6:45 aga hakkasid mingid inimesed koridori peal uksi paugutama ja valju ning selge häälega suhtlema. Vastikud sellised! Peale seda oli uni kuidagi pinnapealne ja üldse mitte nii äge. Ärkasime siis üles peale kella kaheksat, jõime kohvi, sõin ära oma eelmisel päeval ostetud jogurti, taustaks vaatasime telekast mingit aiandussaadet. Õpetati kõrgpeenras kartulite kasvatamist ja loodusliku ujumisbasseini rajamist ja hooldamist. Siis läksime alla sööklasse hommikusööki sööma. Meil olid omad singid-juustud jälle kaasas, kõrvalt laudade tagant heideti meie poole kadedaid pilke. Kuidas inimesed, kes juba mitmendat hommikut seal söövad, selle peale ei tule, et võiks ju ise omale poest miskit saiapealset soetatada kui hotell seda ei paku.
Sõime kõhud mõnusasti punni. Võtsime omale pool tundi aega, et kotid pakkida ja hotellist välja kirjutada. Kell 10 lahkusime pidulikult hotellist, laadisime oma Oyster-kaartide peale veel mõned rahad ja läksime metroosse. Seoses Oyster-kaardiga veel üks kummaline lugu: nii Raiko, Tarmo kui Jane kaartidel oli eelmise õhtu seisuga 0.40£ ettemaksu, minul aga 2.10£ võlgu. Mitte ei saa aru mismoodi see võlgnevus tekkis, kuna sõitnud oleme kõik samapalju. Noh, tühja temaga.
Sõitsime metrooga South Kensingtoni peatusse, kust väljudes ootas meid Natural History Museum ehk Loodusloomuuseum. Mina olin siin muuseumis korra juba käinud aga teised olid esimest korda. Tatsasime ringi ja tegime "wow" ja klõpsisime pilte teha. Väga äge koht on, kahju, et polnud rohkem aega ringi kõndida. Graafik aga tagus jalaga selga. Saime olulisemad asjad enam-vähem vaadatud ning jooksime seejärel taas metroosse.
Jalutasime sealsamas lähedal asuvat Buckinghami paleed vaatama. Sinna sisse kahjuks ei saa enne kui Augustis, kui kuninganna läheb mingisse teise kohta mõneks kuuks.. ma ei mäleta kuhu. Aga noh, vaatasime ringi, tegime pilte, väga ilus maja ja aed ning purskkaev olid.
Seejärel oli jälle tahtmine midagi põske pista, jalutasime Victoria raudeejaama poole tagasi, poolel teel astusime sisse ühe söögikohta, kus tellisime omale siis traditsioonilise "fish and chips"-eine, mis oli päris jurakas. Söögi tegemine võttis neil vast mingi 15 minutit aega, teise 15 minutiga kühveldasime selle kõik omale sisse. Teenindus käis aga väga kiirelt, näiteks kukkus mul korra nuga maha, sain vaevalt kummardada, et seda üles võtta kui juba omanik oli mu kõrval, et seda minult ära võtta ning ettekandjaneiu ulatas juba uut nuga. Vabsee hästi.
Siis tõttasime Gatwick Expressi peale Victoria jaamas ning sõitsime Gatwicki lennujaama. Rong oli üllatavalt täis, osa inimesi seisis lausa püsti. Vurasime lennujaama, läbisime turvakontrolli ning saime üsna kähku lennukisse istuma.
Lend väljus umbes pool tundi hiljem kui planeeritud, olime pisut mures oma jätkulennu pärast. Minu arust võttis maandumine Riias terve igaviku. Lennukipiloot tegi ilusa ja hästi aeglase tiiru Riia lahe kohal. Kell tiksus muudkui omasoodu edasi.
Meie Riia-Tallinna lennu väljumisaeg oli 23:05, umbes kell 22:30 London-Riia lend maandus. Kuna olime lennuki tagumises otsas, võttis lennukist välja saamine omajagu aega, kuna iga viimane kui inimene enne meid kohmitses oma kohvrite ja riiete kallal ja võttis rahulikult oma aja, et lennukist välja promeneerida. Lennukist väljudes ootas meid buss, mille peale me ei mahtunud.. Tuli järgmine buss. Aeg muudkui tiksus. Rahvas jalutas. Tegime veel nalja, et alati kui on kiire, tuleb ette üks takistus teise järel. Tõepoolest, kui olime bussiga edukalt terminali saabunud, ootas meid uus järjekord turvakontrolli näol, kus nõukaaegsete viledaks kulunud kontorilaudade taga tülpinud näoga turvadaamid kandikuid aegluubis edasi liigutasid. Ma ei julgenud enam kella vaadata. Sealt läbi, jooksime edasi trepist üles, ümber nurga, piki koridori.... ja siis õnnistati meid uue rahvasummaga, seekord passikontrolli ääres. Neljast passikontrolli putkast oli lahti kolm, milles üks onudest rääkis hoopis mobiiliga. Keset rahvasumma seisis AirBalticu firmatunnustega riietes noormees, raadiosaatja käes, ja seletas valjul häälel (inglise keeles); "Relax, kõik jõuavad lennule, me hoiame lennukeid kinni". Samal ajal hõiguti valjuhääldist terveid nimekirju inimesi, kellele oli viimane kutsung lennule. Mõnus lennujaamaloterii - jõuab, ei jõua. Imelugu, aga jõudsime! Kui hiljem, juba lennukis istudes, lennuk ennast õhkutõusuks paika sättis, vaatasime kella, see oli alles 23:13, seega olime peaaegu ilusti ajas. Ise ka ei uskunud, ausõna!
Tallinnas väljusime lennukist ja lennujaamast, istusime taksosse ja sõitsime otse koju ning kukkusime nägudega vastu patjasid. Head ööd!
Epiloog
Juba reisil olles selgus terve hulk asju, mille ma olin maha unustanud ning mille järgi ma puudust tundsin. Otsustasin, et kirjutan need siia üles, siis on järgmine kord reisile minnes hea spikerdada.
* Välja prinditud piletid ja broneeringud - paraku on nii, et mujal maailmas, sealhulgas Euroopas, ei peeta interneti olemasolu inimese põhiõiguseks..
* keeduspiraal - seekord läks hästi, et hotellis olid veekeetjad olemas, kuid parem ikka kui see kaasas oleks. Kunagi ju ei tea..
* elektripistiku jagaja - ometigi sai eelmisel reisil selgeks, et tegemist on asendamatu asjaga.
* sammulugeja - alati kõnnime mingi jubeda maa maha, sama hästi võiks siis juba teada kui palju seda on.
* juuksehari - no kuidas ma selle maha unustasin, tõesti ise ka ei tea
* küüneviil - no tõepoolest! Kohe kui seda pole, on seda vaja.
* sall - igale poole olen alati salli kaasa võtnud, mis nüüd juhtus, ei tea. Igatahes oli sall täiesti puudu! Tegelikult oleks pidanud ka kindad kaasa võtma. Ja kasuka.
Alles kolmandal päeval jagasime muideks ära, kuidas Inglismaa pistikuid kasutada. Tuleb kolmest august ülemine sisse vajutada millegiga, nt. plastikust kahvlivarrega, siis saab alumisse kahte auku peenikeste otstega laadija sisse pista ja töötabki!
Kui ma kunagi peaks veel Londonisse sattuma, tahan kindlasti käia ära Buckinghami palees sees, rohkem aega veeta British Museum'is ning võibolla ka Westminster Abbeys.
Subscribe to:
Posts (Atom)