Thursday, February 28, 2019

Soojamaareis 2019 / 28.02 Nha Trang

Äratus oli pandud kell 7:00. Enne seda olime juba üleval. Läksime seekord vara sööma ja hommikusöök oli  märkimisväärselt parem. Rahvast oli mõnusalt vähe. Sööki oli piisavalt ja isegi arbuusimahla jätkus meile natuke, mis eelmisel päeval oli täiesti otsas.

Peale hommikusööki läksime jälle randa. Meri oli pisut vaiksem. Leotasime ennast mõnusasti pea poolteist tundi. Siis läksime tagasi hotelli ennast loputama ja kuivi riideid selga panema. Lapsed jäid tuppa laadimisasendisse, meie Raikoga läksime hotelli kõrvaltänavasse massaazi otsima. Leidsimegi. Mina lasin masseerida oma selga ja Raiko võttis endale aloe-veraga põlenud turisti massaazi. Kumbki saime 45 minutit mudimist, kloppimist ja peal tallumist. Kuidas need imepisikesed naised jaksavad, mina aru ei saa. 

Peale massaazi võtsime poest jälle natuke näksimist ja topsinuudleid kaasa ja läksime tagasi tuppa. Toas nosisime nuudleid ja imemaitsvaid tillukesi banaane. Mõtlesime sellise kavala plaani välja, et hommikusöögid on eksju hotelli hinna sees, lõunaks närime niisama midagi - puuvilju või nuudleid või midagi muud kiiret.. ja siis õhtul sööme väljas seda mille järgi kõige rohkem isu on. Kaval, eks?

Kella 16:00 olid meil netist ostetud kohaliku ülisuure ja ülipopi teemapargi Vinpearlandi piletid. Seda kohta on nimetatud ka Aasia Disneylandiks. Asub saarel, mis on täpselt üle lahe Nha Trangist. Saarele saab mandrilt köisraudteega, mis alles hiljaaegu oli maailma pikim üle mere kulgev köisraudtee. Nüüd on pikkuselt teine. 

Park ise on lahti juba hommikust saadik aga me otsustasime osta õhtuse pileti mitmel põhjusel. Peamine põhjus oli see, et päeval läheb seal ebanormaalselt palavaks ja erinevate netist leitud kommentaaride põhjal ei olevat seal oluliselt palju kohti kus varjus saaks olla. Teiseks on päeval nähtavus kehva, sest kogu aeg on kerge suduvine üleval. Boonuseks oli see, et õhtune pilet oli poole odavam.

Hotelli eest võtsime takso, mis viis meid 60000 VND (2,30€) eest sinna köisraudteejaama ukse ette. Läksime sisse ja läbisime kotikontrolli. Saarele on keelatud viia sööke, jooke ja loomi. Üsna ükskõikse näoga daamike, valged kindad käes, pistis käe seljakotti, sobras seal pisut käsikaudu, pani koti kinni ja ulatas tagasi. Me Raikoga jäime üksteist pisut rumala näoga vaatama - kotis oli kaks pudelit vett ja pakk küpsiseid, lisaks rannarätikutele ja vahetusriietele. Kehitasime õlgu ja läksime edasi, köisraudtee järjekorda seisma. Meil õnnestus mingi ime läbi saada järjekorda murdosasekund enne paarikümneliikmelist hiinlaste gruppi. Jälle läks hästi! Saime kiiresti rippuvasse kabiinikesse. Sinna mahub kuus inimest. Meiega koos mahtus peale üks keskealine lärmakas Hiina paarike. Sõit vältas 15 minutit. Paadiga oleks ka saanud, umbes 8 minutiga ja oleks olnud soodsam.. aga no kes siis paadiga sõidab, eks? 

Jõudsime kohale. Otsisime hakatuseks üles veepargi ja läksime sinna, kuna see on ainult kella 18ni lahti. Raiko lasi kuskilt kõrgelt mingi madratsi moodi asjandusega liugu. Me sulistasime Rometiga lastebasseinis ja kõrval asuvas 1m sügavuses lainebasseinis. Kuhu sa ikka viieaastasega mujale lähed, eks? 

Elis ei tahtnud Raikoga torudesse minna, lõi põnnama. Raiko ei tahtnud ka üksi väga käia, sai vist ainult ühes või kahes torus käidud lõpuks enne, kui veepark kinni pandi. Nägime kõrval asuvas rannas päikeseloojangu ka ära. Siis panime kuivad riided selga ja jalutasime edasi. romet hakkas väsima ja nuias jäätist. Ostsime väga maitsvat ja kallist jäätist, 1 pall = 35000 VND (1,35€). 

Vaatasime, et inimesed kogunevad kuhugi kaare alla tribüünile istuma, läksime ka. Istusime ja sõime jäätist ja kaasa võetud küpsiseid. Saime oodata pool tunnikest, siis algas värviline purskkaevushow. Oli küll ilus. Muusikapaladest esitati The Phantom Of The Opera nimilugu, mingi Hiina popp lugu, Alla Pugatšova “Mиллион алых роз”, Michael Jacksoni “Thriller” ja teemapargi tunnuslaul. 

Peale seda etendust mõtlesime veel vaaterattal ära käia. Etendus lõpes kell 19:25 ja vaateratta juurde jõudes selgus, et sinna ei lastud enam peale 19:25. Pettumus. Lonkisime tagasi alla. Otsustasin, et mina pean ikkagi lõbu saama ja lõbutsesin ühe karusselli peal natuke koos Elisega. Romet ja Raiko jäid lehvitama meile. 
Siis võtsime ette atraktsiooni - tagasi kõisraudteele. See oli kõige pikem atraktsioon kogu teemapargis ja seda ei olnud väga meeldib teha väsinud ja hädaldava Rometiga. Tassisime teda kordamööda süles. Seisime oma 45 minutit vist järjekorras enne kui saime kapslisse ja tagasi mandrile. Sõitsime taksoga tagasi hotelli. Romet teatas, et tema pole söögist karvavõrdki huvitatud. Söötsin talle ikkagi kaks banaani sisse. Pesime hambad ja väsinud sõdalane kukkus unne. Elis jäi tema und valvama ja meie Raikoga läksime sööki otsima. Elis palus et talle tooksime riisi kanaga ja ühe maasikajäätiserullitopsi. 

Leidsime ühe mereannisöökla, kuna Raiko oli võtnud endale pähe, et ta sööb täna lobsterit (tõlkes: homaar). Kohtusime isiklikult mereloomakesega, algul kui ta oli veel elus ja akvaariumis, hiljem juba küüslaugu ja sibulaga grillitult taldrikul. Oli tore ja maitsev sell. Hilisemal guugeldamisel selgus, et tegemist ei olnud siiski homaari vaid hoopis langustiga. Lisaks võtsime riisi veiselihaga ja pool portsust palusime kaasa pakkida. 

Siis käisime veel Elisele maasikajäätist otsimas. Kõik see kaasas, läksime hotelli ja nagu karta oligi, oli ka Elis magama jäänud ja pidime paluma valvelauast, et meile uks lahti tehtaks. Meie koputamine ja uksekella helistamine oleks surnud ka äratanud.. aga mitte meie lapsi. 

Sõin ise Elisele toodud jäätise ära. Väga hea oli :)

Läksime magama.

Wednesday, February 27, 2019

Soojamaareis 2019 / 27.02 Nha Trang

Eestis on vanasõna “varajane lind leiab ikka tera”. Meie olime hilised. Ärkasime kella 8:40 paiku. Läksime hommikusöögile ja enamus sööke oli juba otsas ning teenindajad surmani tüdinud. Sõime, mis saime. 

Peale sööki läksime mere äärde. Hotelli rannatoolid/rätikud olid kõik vist juba päikesetõusuga hõivatud. Pisut eemal oli väike muuli moodi asi, läksime sinna juurde ja hoidsime selle varju. Lapsed proovisid hakatuseks sinna alla auku kaevata aga meri lükkas selle järjekindlalt kinni. Siis mängisime hoopis ranna ääres lainetes. 5 meetri kaugusel kaldast oli mulle vesi kaelani, kaks sammu edasi juba üle pea. Loksusime seal tunnikese. Päike oli täiesti põletav, seepärast oli vees parem. Lapsed käisid edasi-tagasi vee ja kalda vahet. Kaevasid liiva ja mulistasid.

Peale randa läksime tuppa pesema ja riideid vahetama. Raiko mõtles et oleks vaja natuke Rootsi raha Vietnami rahaks vahetada. Uurisime hotelli vastuvõtust, et kus siin rahavahetus olla võiks? Suunati teise linna serva, seal olevat üks selline koht. Raiko mõtles, et läheb jalutab ja vaatab. Me jäime seniks lastega hotelli telekat ja nutiseadmeid vaatama ning lauamängu mängima. 

Raiko jõudis kell 13:20 sinna kohale, putka peal oli kiri et avatakse kell 14. Jalutas siis ringi (põrgukuumuses), võttis pisut päikest, tegi pilte ja aega parajaks. Intsident oli ka. Mingil hetkel jooksis mingi Vietnami vanamees tema poole, rusikad püsti, ja karjus “ты что, американец?” Raiko vastu “нет, нет.”. Keeli on hea osata :D. Kell 14 selgus, et need Rootsi kroonid võid sisse soolata, neid ei vaheta siin keegi. Võttis tagasiteel paar miljonit sularaha välja (1 miljon VND = ~42€). Jalutas tagasi hotelli, astus vahepeal toidupoest ka läbi ning tõi mõned topsinuudlid, küpsiseid ja puuvilju. Ja mõned õlled. Seda kraami läheb siin nagu kerisele. Isegi mina joon söögi kõrvale, sest magusat ei taha ja tavalisest veest on juba kopp ees. Minu lemmik on Bia Saigon - hea mahe pilsner-tüüpi jook.
Sõime toas nuudleid ja vaatasime rõdult päikeseloojangut. Päike ei loojunud mitte merre, nagu me harjunud oleme, vaid mäe taha.

Peale päikeseloojangut läksime jälle randa. Enne veel hüppasime läbi rannas asuvast kaubakeldrist ja ostsime Rometile pikkade varrukatega valge särgi. Kõik turistilapsed kandsid neid, täpselt ühesuguseid. Eelmisel reisil ostsime Elisele samasuguse Kambidzas, sellega pääses laps päevasel ajal päikesepõletusest ja sellega saab rahulikult ujumas ka käia. Rannas oli rahvast endiselt arvestatavalt palju. See on vist üsna tavaline, kuna rannaala valgustasid hiiglaslikud prožektorid. Lained olid suuremad ja lõbusamad kui hommikul. Raiko ja lapsed läksid merre hullama, mina istusin rannaliival ja “valvasin” Raiko õlut ja riideid. Kui isu oli täis hullatud, läksime hotellist läbi ja jälle välja süüa otsima.

Leidsime paar tänavat edasi ühe restoranikese, mis ei olnud veel servani sööjaid täis. Läksime sinna sööma. Mina sain mereandidega nuudliroa, Raiko sõi krevette ja lapsed riisi kanaga. Polnud suurem asi maitseelamus aga kõhu sai täis. Peale sööki nuiasid lapsed meilt plaadijäätised välja (need, mida külmetava plaadi peal tehakse värskest puuviljast ja piimast). Läksime veel poest sipsti läbi ja ostsime aloega päevitusjärgset geeli, sest selgus, et Raiko oli oma päevase jalutusega ennast korralikult ära põletanud. Seejärel läksime tagasi hotelli. Käisime veel ka basseini ääres. Seekord läksid ainult Raiko ja Elis vette. Mina ja Romet, me oleme külmavaresed, meie jaoks oli vesi pisut liiga külm.
Peale basseini pikutasime veel natuke hotellitoas ja jäime siis päris magama.

Tuesday, February 26, 2019

Soojamaareis 2019 / 26.02 Hanoi-Nha Trang

Ärkasime kella 8 ajal. Käisime ja mõnulesime hommikusöögibufees.. jeerum, me pole sellist valikut mitte kuskil mitte kunagi näinud! Õgisime ennast oimetuks. Seejärel pakkisime toas oma asjad, viisime kotid alla fuajeesse hoiule, kirjutasime ennast hotellist välja ja läksime jalutama. Mõtlesime, et oleks vaja ikkagi kiidetud “Train Streetil” käia, kui me juba Hanois oleme. Polnudki nii kaugel kui kaardi järgi tundus. Kõndisime sinna. Oli jah raudtee, kus kahel pool, väga lähedal, elati ja peeti restorane. Rong käib argipäeviti kolm korda läbi, õhtul peale 19. Nädalavahetustel on mingi muu graafik. Kahtlustan, et seda rongi peetaksegi seal ainult turistide pärast. Aga mine tea. Meie seda ei näinud.

Istusime ühte "restorani" maha, tellisime Raikole õlle, Elisele kookospähkli ja Rometile mangosmuudi. Mina sain kõike proovida :). Tegime pilte, mõnulesime ja jalutasime siis hotelli tagasi.

Hotellis palusime tellida omale takso, kes meid siis Hanoi lennujaama kohalike lendude terminali sõidutas. Sõidu eest küsiti 15$, sõit ise läks kähku. 

Võtsime check-in aparaadist omale boarding passid, seisime ilmatuma pikas passi- ja turvakontrolli järjekorras, mis läks üllatavalt kiiresti. Tuvastasime oma värava ja mänguväljaku asukoha. Olid väga lähestikku. Läksime teisele korrusele mänguväljaku juurde hängima ja mängima. Oma väga suureks ja meeldivaks üllatuseks avastasime, et see mänguväljak on sel reisil siiani nähtutest ülivõrdes parim! 

Lennutabloo oli ka sealsamas mänguväljaku kõrval. Jälgisime kuidas meie lend sai ilusti staatuse “check in open”. Istusime ja jõime Raikoga kohvi. Elis ja Romet mängisid mänguplatsil. Ühel hetkel vaatan - tablool kirjas “last call”. Midakuradit?! Kahmasime oma asjad ja lapsed ja tormasime väravasse. Seal polnud kedagi - ei reisijaid, ei töötajaid, ka lennukit ei paistnud. Kuskilt tuli mõõdukalt rahulikus tempos mingi meesterahvas, vaatas meie pileteid ja teatas, et kõik on ok, värav on õige ja lend läheb poole tunni pärast. Ehk et see “last call” oli siis check ini jaoks.. No kes siis nii teeb? Ma sain napilt infarkti!

Lennukisse saime ilusti, istusime Elise ja Rometiga ühel pool vahekäiku, Raiko oli üksi teisel pool. Raiko sai omale pinginaabriteks ühe miski ärimehe moodi noore tüübi, kes vahtis tahvelarvutist filmi ja samal ajal mängis telefoniga mingit mängu ning akna juures istus üks noor ema oma täiest kõrist röökiva umbes pooleteiseaastase titega. Mingi ime läbi jäi titt õnneks vait ja magama kui lend oli õhku tõusnud aga siis võtsid ruigamise üle teised lennukis reisivad tited, ja neid polnud vähe.
Lend ise oli lühike, umbes 1,5h. Selle ajal pakuti meie suureks üllatuseks ka väike snäkk - pakike pähklisegu ja teine pakike magusamaid kõrsikuid. Romet pidas õnneks isegi vastu kuigi nägi üsna väsinud välja. 

Lennujaamast väljudes soetasime endale minibussisõidu hotelli. Sõit oli suts üle poole tunni pikk ja maksis 300000 VND (11,50€). Raiko sai omale pinginaabriks mingi Vietnami chicki, kes terve tee talle mingeid pilte näitas oma telefonist ja lobises väga raskesti arusaadavas inglise keeles. Jõudsime hotelli kella 19 paiku, kirjutasime ennast sisse (saime toa 15. korrusel) ja läksime randa vaatama ja süüa otsima. Rand tundus vahva, aga ega seal pimedas midagi näha polnud. Õhtul kell 20:00 oli õues 26 kraadi sooja.. nüüd hakkabki nii olema. Sõime üsna hotelli lähedal mingis kalatoite pakkuvas restoranis. Elis ja Romet said erandkorras friikartuleid ja kana. Mina sõin nuudlisuppi ja Raiko mingit haput mereannisuppi.

Kõhud täis, läksime tagasi hotelli ja vaatasime selle hotelli basseini ka üle. Bassein oli ilma soojenduseta. Vesi oli pigem jahe, aga mõnus. Kõik hüppasime korraks sisse.
Seejärel läksime tagasi oma tuppa. Vahtisime telekat ja jäime magama.

Monday, February 25, 2019

Soojamaareis 2019 / 25.02 Ha Long Bay-Hanoi

Vaevaline äratus kell 6:20.. 5.. või 30. Ühesõnaga, ärkasime. Hommikusöök kell 6:45. Lahkelt anti aega söögi nautimiseks kuni 7:15, siis käsutati riided selga ja “beebipaati”. Sõitsime järjekordse veepealse kaluriküla juurde, kus põlvkonnad koos elavad, kalu kasvatavad ja turiste sõidutavad. Meid aeti puust aerupaadikestesse, mida õbluke kohalik tütarlaps aerutas. Sõitsime vaatama miskit koopakest, mis kalju alt läbi läks (Bright cave). Oli küll ilus. Loodus oli täiesti vaikne ja unes. Õhk oli nii niiske, et nagu oleks sadanud aga tegelikult ei sadanud. Imelik. Tegime seal mingi tunnise tiiru. Siis rääkis meie giid elust "kalurikülas" ehk parv-elamus. Neil on seal nii, et kuigi Unesco on ehitanud lähedale mandrile kooli, siis osad kalurid otsustavad lapsi mitte kooli saata vaid õpetavad neid hoopis kala püüdma. Viieaastased püüavad võrkudega kala, kümnesed käivad juba issiga merel abiks kala püüdmas.  Sealsed lapsed õpetatakse ka ujuma. Vietnami inimestest oskavad ujuda vaid mingi 35-40% nii, et see on kiiduväärne oskus. 

Sealt viidi meid tagasipoole, siis tõmmati kõrvale kuskile lahesopikesse ja teatati, et kes ujuda tahab, siis see saab ujuda, paadi katuselt tohib vette hüpata ka ja puha. Noh, pingviin Raiko oli esimene vees. Veel hüppasid vette üks vanem naisterahvas ja kolm-neli meest. Kas ma olen juba kirjutanud missugune ilm seal oli? Mingi 15-17 kraadi, kergelt tuuline ja kogu aeg midagi justkui tibutas. Külm ühesõnaga. Veetemperatuuriks arvas meie giid umbes 14-16 kraadi. Lollakad.

Ujutud, sõitsime tagasi “emmepaadile”. Paluti asjad pakkida ja toast välja minna, et laevapoisid saaks koristama hakata. Restoranis korraldas meie giid meile Vietnami kevadrullide workshopi. Sinna sisse läks siis kahte sorti seeni, valget ja rohelist sibulat, porgandit, klaasnuudleid ja seahakkliha. Riisipaber tehakse veega kergelt niiskeks, selle serva pannakse peotäis täidist ja keeratakse kogu see rõõm rulli. Rullid küpsetatakse õlis kuni on kuldsed. Giid lahkus rullidega köögi suunas ja meid paluti lauda lõunasöögile. Mina tellisin omale palju kiidetud munakohvi (Egg Coffee). See oli tõesti hea. Lisaks munale oli kohvi valmistamisel kasutatud ka Baileys Cream-likööri. 
Lõuna oli jälle neljakäiguline. Mul on hea meel, et meid enne pardale tulekut ei kaalutud.. Esimesks käiguks mingi juurviljapüreesupp - isegi lapsed sõid. Teine käik - kalkuniliha salatiga. Kolmas käik - ribid riisi ja kapsasalatiga, mingid makaronid hautatud kapsaga ning minu väikeste valgete näpukestega rullitud kevadrullid. Neljas käik - paar puuviljalõiku. Kurguauguni täis õginud, ootasime paadilael sadamasse jõudmist. 

Sadamasse saime jälle “beebipaadiga”. Jäime sinna kohaliku Waiting Stationi e. ootepaviljoni ette oma bussi ootama. See tuli umbes 40 minutit hiljem. Sõitsime bussiga tagasi Hanoisse. Romet magas magusasti pool teed kuni jäätisepeatuseni. Sõit oli muidu sündmustevaene. Meid viidi meie järgmise hotelli kõrvaltänavasse, lähemale buss ei mahtunud. Viisime oma asjad hotelli, saime tuppa sisse, istusime natuke niisama ja läksime linna ainukest kaardil märgitud laste mänguplatsi otsima. Teel sinna kostitasin lapsi Oreo küpsistega. Ega nad väga midagi teha ega vinguda ei saanud, meil oli vaja sõiduteid ületada ja lakkamatu mopeedivoolu sees oli seda täiesti jube teha. See on täitsa ekstreemsport, adrekasõltlastele peaks hästi sobima.

Jõudsime elusalt parki Hanoi Botanical Garden. Pargi väravas istus väike proua, kes sissepääsupileteid müüs. Park ise näikse olevat kohalike seas väga populaarne vaba aja veetmise koht - ühes pargi otsas keksis terve kari noori kõrvulukustava K-popi saatel mingit sünkroontantsu tantsida. Teisel pool oli spordi- ja mänguväljak, kus üks vanem paarike motorollerile paigaldatud hiiglaslikust kõlarist kostva instrumentaalmuusika  saatel valssi keerutas. Noored ja mitte nii noored mehed vehkisid välivõimlemisaparaatidega jõudu teha, mõned suletutiga palli mängijad olid ka. Seal oli kaks.. nimetame neid liumägedeks.. millega piirdus lastele ette nähtud ala. Redel oli mingist plekist kokku keevitatud ja liuosa oli kivist. Maandumiskohal oli auk. Ekstreemne, ei midagi muud. Romet ja Elis said seal siis natuke ronida ja “liugu lasta”. Edasi kiskus hämaraks. Raiko teadis, et seal pargi kõrval peaks olema kohe Ho Chi Minhi mausoleum. Oskasime kuidagi sellest väravast minna pargist välja, et saime terve tiiru peale teha mausoleumiaiale enne kui jõudsime inimesteväravani. Kotid valgustati läbi ja inimesed läbisid turvauvärava. Minu kott tekitas pisut elutervet elevust kuni ma sealt elektrilise hambaharja välja võtsin.

Mausoleumi lähedale ei lastud, ainult kaugelt sai vaadata. Püssimehed passisid peale et õigesti pilti tehakse (mausoleum peab jääma inimesest suurem, kükkis tehtud pildid on keelatud) ja et keegi üle kollase joone ei astu. Romet jooksis seal kohe südamest edasi ja tagasi - kinnine territoorium, relvastatud valve, kus veel sellist mänguväljakut leiab?

Sealt lahkudes hakkas jälle pihta tavapärane “tahan magustoitu, tahan jäätist, tahan slushiet (värviline jääjook)”. Kõndisime hotellini ja  otsisime söögikohta. Täiesti hämmastav, et kui enne oli justkui iga teine maja restoran, siis nüüd me ei leidnud mitte ühtegi. Tegime poolteist tiiru kvartalile peale ja siis hotelli lähedase nurga peal sättisime ennast kohalikke täis urkasse sööma. Menüü oli seinal vietnamikeelne. Küsisin lastele “fried rice with chicken” ja enda jaoks näitasin näpuga mingitele nuudlitele, mida üks tütarlps kõrvallauas sõi. Raiko küsis ka seda aga teenindaja vist ei saanud aru ja ei toonud talle. Õnneks! Portsud olid nii jõhkralt suured, et lapsed JA Raiko said riisiportsust kõhu täis ja minul jäi nuudleid isegi järgi. 

Peale sööki läksime hotelli vastas asuvast Circle K poest läbi, Elis sai oma jääjoogi ja Romet oma jäätise. Kõik eluga rahul, läksime tuppa. Lapsed tahtsid veel natuke “ussisõnu” mängida. Meie käisime Raikoga hotelli katusel linna vaatamas. Basseinis oli vesi pigem jahe ja õhk samuti. Ei hakanud vägisi sinna sisse ronima. Tegime paar pilti ja läksime tagasi tuppa. Vedelesime mingi pooltunni, panime lapsed magama ja läksime ise ka.

Sunday, February 24, 2019

Soojamaareis 2019 / 24.02 Hanoi-Ha Long Bay

Head Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva! 

Äratus kell 7:20. Pakkisime seljakotid ja läksime sööma. Hommikusöögibufee vastas täiesti minu ettekujutusele neljatärni hotellis pakutavast. Kõike oli ja muudkui toodi juurde. Õgisime ennast oimetuks.

Kirjutasime ennast hotellist välja ja ootasime oma transporti, mis meid paadikruiisile viis. Kruiisi broneerisime booking.com'i kaudu. Ma ei teadnudki et sealt selliseid asju ka broneerida saab..

Bussisõit suure, umbes 34-kohalise bussiga kestis ligikaudu kaks tundi. Sõitsime mööda korralikku maanteed ja umbes poolel teel tehti 20-minutiline peatus, kus sai vetsu ja kust lastele sai jäätist osta. Naljakas oli see, et kahel pool teed olid üks-ühele täpselt samasugused peatuspaigad, nimi ja pood ja bensujaam ja kõik, kuni pisidetailideni välja. Tagasiteel peatusime teisel pool teed, sellepärast saime võrrelda. 

Bussisõidu ajal rääkis üks nääpsuke kohalik tütarlaps meile Hanoi linnast, kohalikest kommetest, Vietnamist üldiselt ja veel igasugu asju. Palus ennast kutsuda Phoebe-ks, sest tema pärisnime me ei suudaks nagunii välja öelda ja neil on Vietnamis kombeks lastel kasutada hüüdnimesid, pärisnime kasutamine pidi olema halb. Tema hüüdnimi oli Puppy. 

Muuhulgas rääkis Phoebe siis, et:
* Hanois elab umbes 8 miljonit inimest;
* Vietnam on maailmas kohvi tootmise poolest teisel kohal;
* Vietnamis usutakse Feng Shuid, sellepärast koliti pealinn mingil hetkel Hanoisse, et see on parem Feng Shui seisukohalt;
* Vietnamis süüakse kõiki lihasid - kana, siga, loom, koer, kass, madu, rott, sitikad jne. Seda sellepärast, et siis kui oli sõda, oli nälg ja inimesed õppisid sööma kõike mida kätte saab. Koeraliha ja maoliha eriti ei sööda praegu, sest see on kallis.
Rohkem ei mäleta praegu.

Jõudsime bussiga sadamasse, kust meid paluti lahkelt “beebipaadile”, mis viis meid pisut eemal ankrus olevale “emmepaadile”. Kogunesime restoranis. Meie olime ainukesed lollakad, kes olid tulnud kruiisile lastega. Ülejäänud olid kas noored või vanemad paarikesed. Restoranis oli kokku 10 lauda, kokku meie laevas oli potensiaalselt 20 reisjat. Tegelikult küll 19, üks mees oli reisil üksi, nagu selgus hiljem. Lisaks oli meeskonnaliikmeid mingi umbes 10 ringis. 
Inimesi oli Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt, Iirimaalt, Rootsist (see üksik mees) ja meie siis olime Eestist. 

Hakatuseks tutvustati programmi, jagati kajutite võtmed ja paluti ennast lahti pakkida ning koguneda sööma pool tundi hiljem. 

Lõunasöök ehk Suur Nuumamine algas. Esimene käik - krabisupp saiaga. Maitse oli supil väga hea, aga tekstuur nagu tükilisel kissellil. Lapsed muidugi ei söönud, närisid vaid pisut saia. Meie sõime oma kausid ikka ilusti tühjaks. Teine käik - kergelt marineeritud juurviljasalat krevetiga. Elisele salat isegi peaaegu maitses aga kreveti sai Raiko omale. Romet jälle ei söönud, tema krevett jäi mulle. Kolmas käik - Riis kanaga. No see oli siis esimene toit mida Romet lõpuks sõi. Nii riisi kui kana. Super! See oli ka väga maitsev. Neljas käik - puuvili ja kissell. Kissell oli  maitse poolest väga hea aga seal oli jälle see kummaline lögatekstuur, seda me lõpuni ei söönud. 

Peale sööki paluti lahkelt puhata pisut ja siis läksime kajakkidega sõitma. Selleks kupatati meid jälle “beebipaati”, mis muidu sõidu ajal “emmepaadi” seelikusabas lohises, ja sõidutati kohalike parv-elamu juurde. Teel sinna hüppas Romet ringi nagu vedruga jänes toolilt toolile ja toolilt trepile. Ühe trepilt põrandal hüppe käigus tal jalg libises ja Romet kukkus sõna otseses mõttes ninali maha.  Kruiisijuht läks napilt hüsteeriasse, tormas ringi ja otsis Rometile plaastri ja tahtis nahast välja pugeda. Romet aga on Eesti Mees ja rahunes üsna kohe peale plaasterdamist maha.  Parv-elamule jõudnud, topiti meid kahekaupa kajakkidesse, näidati suund kätte ja paluti 45 minuti pärast tagasi olla. Kergem inimene istus ees ja raskem tagapool. Mina olin Elisega paaris ja Raiko Rometiga.  Sõidu ajal mõtlesin välja, miks nii parem on. Lisaks ilmselgele füüsikalisele põhjusele leidsin ka seda, et eespool istuja on mootoriks, ehk mõlab usinasti nii, et vesi vahutab ja taga istuja on tüür ehk paneb õigel ajal aeru vette ja hoiab seda seal :D
Elisele väga ei meeldinud see mõte. Aitasin siis ka aerutada. Ilus oli. 

Jõudsime tagasi “beebipaadi” juurde natuke vara, seega mina ja Romet jäime sinna kõõluma ja Raiko tegi Elisega veel ühe tiiru ümber väikse saarekese. Kokkuvõttes oli tore tegevus. 

Meid sõidutati tagasi paadile. Jälle anti pisut aega niisama logelemiseks ja paluti kella 18 ajal laevalaele ilmuda päikeseloojangupeoks. Romet avastas kajutis suurepärase mängu. Keegi oli kas meelega või kogemata ühe kummihaamri kajutisse riiulisse jätnud ja Rometi uueks lemmiktegevuseks sai veepudelite põrandale ritta seadmine ja nende kummihaamriga laiali löömine. Seda tegevust jätkus kauaks.

Päikeseloojangipeol siis pakuti tervitusveinilonksu (~1,5cm topsi põhjas), õpetati karjuma vietnami keeles “terviseks”, kuidas see käis, ma ei mäleta.. neli sõna oli. Kuulutati välja happy hour, ehk et kõik alkoholiga kokteilid olid kolm kahe hinnaga. Me seda ei tarvitanud. Romet jooksis laevalael ringi nagu segane - edasi tagasi - ehk elas end välja. Vahepeal lõi ennast kuskile vastu ära ja siis väljus endast suure hooga ja kaugele. Muud ei jäänud üle kui viisin ta kajutisse puhkama. Ta ei maganud aga pikutas vähemalt pisut vaikselt voodis. 

Siis algas järjekordne nuumamisfestival. Esimene käik - kanasupp, mis lõunase supi kombel tärklisega oli tehtud ja oli veniv ja tükiline. Lapsed ei söönud seda. Teine käik - flambeeritud valge kala, nii taignas kui marinaadis. See oli ülihea. Kõrvale pakuti riisi. Romet sõi riisi hea meelega jälle. Neljas käik oli mingine seahakklihast pikkpoiss, mida serveeriti põleti peal. Lisandiks olid küpsetatud paprikad ja muud juurikad. See oli ka täiesti viimasepeale aga ei tahtnud enam hästi mahtuda. Neljas käik - puuviljad - sobisid ka jälle Rometile ja Elisele hästi.

Peale õhtusööki räägiti järgmise päeva programmist (mis algas äratusega kell 6:20!?!), pakuti veel õhtusteks tegevusteks kalapüük koos instruktoriga ja kell 21:30 karaoke. Kalapüügist loobusime laste magama panemise kasuks. Karaokest loobusid õnneks ka teised, see pidu oleks olnud täpselt meie kajuti vastas. 

Läksime vara magama.

Saturday, February 23, 2019

Soojamaareis 2019 / 23.02 Hanoi

Lennujaamast soetasime viisad. Meil oli pool tööd tehtud ehk interneti kaudu visa approval ette tellitud. Täitsime kohapeal mingid ankeedid, kaks eksemplari kummagi täiskasvanu kohta, mõlemad lapsed minu blanketil kirjas. Maksime 25$ / inimene ja saime viisad paariminutilise ootamisega omale passi. 
Läbisime passikontrolli ja jõudsime Vietnami pealinna Hanoisse. 

Lennujaama eest võtsime takso ja palusime ennast hotelli sõidutada. Sõit kestis mingi 40 minutit, maksis 420000 VND (16,54 €). Tundus aga nagu oleks 2 tundi ummikus istunud ja vaikselt edasi sõitnud, mobod ja teised autod ümber signaalitamas.

Hotelli jõudsime kella 10 ajal. Küsisime kas on mingitki võimalust varem tuppa saada? Sest mina olin magamata ja mul oli külm ja paha ja lapsed olid ka väsinud ja mossis. Õnneks on kohalikud supertoredad ja poevad või nahast välja et turistil hea oleks. Meie tuba tehti esmajärjekorras valmis ja saime sisse umbes 11:30 kui muidu on check-in alates kella 14:00st. Meie seljakotid toodi üles, jätsime lapsed tuppa ja käisime ise süüa otsimas. Terve kõrvaltänav oli täis toidumüüjaid, kes müüs riisinuudleid, kes rohelist kraami, kes puuvilju ja kes toorest liha. Mõni pop-up restoran oli ka, ühest sellisest ostsime kaks topsi (suurt kausitäit) kana-nuudlisuppi maksis kokku 120000 VND (4,60 €). Puljong, roheline kraam ja liha läksid eraldi topsi ja nuudlid anti kilekotiga kaasa. Pulgad saime ka. 

Tassisime söögid hotelli. Mina keerasin sirgelt magama, kõrvatroppide ja silmaklappidega. Lapsed ja Raiko jäid arutlema pulkadega söömise eripära üle. 

Ärkasin paar tundi hiljem. Tegin korra silmad lahti ja avastasin et kõik teised ka magavad :D. Keerasin külge ja jätkasin magamist. Ärkasime lõpuks Raikoga kella 14:30 paiku. Otsustasime, et peab ikkagi lapsed üles ajama ja linnapeale minema. Muidu ei näegi midagi.

Läksime lastega välja. Laste arust oli kõige tähtsam asi näha enda käes jäätist. Meie, täiskasvanud, tahtsime muid asju ka näha. Esimese asjana jalutasime väga lähedal asuva Hwon Kiem Lake-nimelise järve äärde,  kust saab üle punasest puust silla toredasse väikesesse budistlikku templisse nimega Ngok Son Temple. Sissepääsuks lunastasime silla ees pileti, hinnaga 15000VND/täiskasvanu, mis on umbes 0,70€. Lapsed alla 12 aasta said puha tasuta sisse.

Templiaias jalutasime ringi, klõpsisime pilte ja olime sees hästi vaikselt. Sealt jalutasime edasi mööda järve äärt. Allusime provokatsioonile ja ostsime jäätist, mis osutus veaks. Peale seda, kui laste elu eesmärk, ehk jäätis, oli käes, algas vingumine teemal: “tahan hotelli tagasi”, variatsioonidega.

Lubasime iga 20 käidud meetri tagant, et jaa, juba lähemegi, lihtsalt et pikk maa on. Järve ümber oli tänav liikluseks suletud, keset tänavat kogunesid noortekambad. Mitte paha pärast vaid mängima kohalikke ja rahvusvahelisi lauamänge, tegema mingit K-pop challenget (googelda seda) ja Rap Battlet (seda ka). Väga moodne näikse olevat endaga kaasas vedada väikese kohvri mõõtu ja väljanägemisega kõlarit/võimendit, läbi mille saab nutitelefonist mussi lasta. Jalutasime ja vaatasime, taustaks Rometi vingumine hotelli minemise teemal.

Külastasime (teel hotelli muidugi) kohalikku katoliku kirikut, mis oli ilus nagu kirikud ikka. Siis otsustasime kuhugi sisse sööma hüpata, sest vahepeal kiskus hämaraks ja õhtusöögiaeg hakkas kätte jõudma.

Astusime sisse Little Vietnam-nimelisse restorani, tellisime lastele praetud riisi kanaga ja mango-banaani smuudid, mina sain nuudlisupi sealihaga ja raiko sõi mingi veiselihaga nuudlitoidu. Supp oli väga hea aga seekord olid Raiko nuudlid paremad. Portsud olid hiiglaslikud.. nad vist teenindavad kõiki turiste nagu ameeriklasi või profisportlasi?

Peale sööki läksime täiesti otse hotelli.  Õues oli juba pime. Mõtlesime minna hotelli katuseterasse vaadet imetlema. Vaadete hulka kuulus ka vaade hotelli basseinile. Kõik peale minu olid seda meelt, et vesi on nagu Eestis suvel järves ja et sinna peab kindlasti ujuma minema. Käisime toas riideid vahetamas ja minu pingviinide armee hüppas sisse. Romet sai vaevalt märjaks kui juba välja tahtis, sest tegelikult oli vesi ju külm. Mässisin ta rätikusse ja hommikumantlisse ning panin bassu kõrvale istuma.
Raiko ja Elis solberdasid mõne aja, siis ronis Raiko välja - polnud nii soe et oleks tahtnud seal väga pikalt mulistada. Elise välja toomiseks oli vaja kasutada lausa ähvardusi, et see ujumine võib jääda selle reisi viimaseks kui ta sõna ei kuula. Ta nimelt sukeldus iga kord kui tema poole pöörduti. Saime siis kõik õnnelikult basseinist välja, linnuke sai kirja ja läksime tuppa ära.

Lapsed paigutasime laadimisasendisse (telekast multikad ja tagavaraks kummagile wifi-ühendusega youtube-seade) ja läksime Raikoga poodi ja jalutama. 

Kohe hotelli kõrvalt hakkas pihta see tänav, mis liiklusele kell 19 suletakse ja tekivad kohaliku toidu restoranid kahele poole kitsukese tänava äärde nii, et vahelt mahub napilt kaks inimest üksteisest mööda minema. Restoranides on imemadalad väiksed lauad ja pisikesed laste toolid. Selle kohta rääkis järgmise päeva bussireisi giid meile, et sellised restoranid pidid olema ebaseaduslikud ja sellepärast ongi toolid-lauad tillukesed, et neid on hea kokku lükata ja jooksu panna :D

Tase on muidugi see, et seda piirkonda, mis liiklusele suletakse ja kus need restoranid on, valvavad politseinikud. Politseinike kohta rääkis giid ka seda, et ükskõik mille eest sind kinni peetakse, alati on kergem mingi raha välja käia ja läheb jama kiiresti mööda.

Jalutasime, käisime poes, soetasime järgmiseks päevaks provianti ja käisime veel järve ääres valgustatud templit pildistamas. Siis läksime hotelli tagasi, panime lapsed magama ja läksime ise ka.

Friday, February 22, 2019

Soojamaareis 2019 / 22.02 Copenhagen-Doha-Hanoi

Romet on nohune, sain iga tunnikese tagant ärgata ja tema tekki kohendamas käia. Lisaks hakkas pool tundi enne äratust voodi kohal õhksoojuspump lärmama. Eriti magada ei saanud.

Ajasime ennast üles, keetsime vett. Tegime lastele kaks kaasa võetud topsiputru ja endale mõned näkileivad juustu ja singiga ning lahustuvat kohvi. Enda kohvist oskasin omale valada hea suure portsu peale nii, et minu reisiriided - pikad püksid ja sokid - said mõnusasti märjaks. Õnneks olid mul kaasas veel kompessiooniga varvaspõlvikud ja mingid poolpikad seelikpüksid, millega sain siis edasi reisida. Õues oli täpselt 1 kraad sooja ja pisut tuuline - polnud just märgade pükstega reisimise ilm..

Buss läks kell 6:03, saime seda oodata mingi 7 minutit. Romet hädaldas vahet pidamata, et tal on hirmus külm.. endal kõige soojem jope seljas. Bussiga sõitsime lennujaama ja seal siis turvakontrollist läbi, passikontrollist läbi ja väravasse istuma ja kohvi jooma. 

Mingil hetkel avastas Raiko, et me vist peame kuskile Qatari deski minema dokumendikontrolliks. See oli õnneks sealsamas. Tegime selle ka ära. Saime ka uued boarding passid, millegi pärast oli vaja ümber vahetada kuigi me olime juba Tallinnas lõpuni sisse checkitud.

Saime eelisjärjekorras lennukisse - sest lapsed, onju. Lendame meie lemmiklennukiga Airbus A350.

Tühise kuuetunnise lennu jooksul jõudsin ära vaadata ühe multika, kaks filmi ja peaaegu terve ühe osa seriaali. See oli tõeline emme puhkus, lapsed istusid Raikoga eraldi reas ;)

Jõudsime Dohasse. Kuna meil oli ainult 4 tundi aega, ei hakanud lennujaamast välja minema. Jalutasime rahulikult oma väravasse, seal ei toimunud midagi põnevat. Üks mingi kohvik oli ainult. Otsisime lastele suurema mänguplatsi ja hängisime seal tunnikese või natuke peale. Raiko käis vahepeal poodides jalutamas.
 
Romet oli pisut väsinud ja näljane. Tema puhul väljendub see selles, et ta hakkab mingi täiesti tühise asja peale ulguma ja ei saa enam pidama. Otsisimegi siis lähima söögikoha, millest teadsime, et ta kindlasti seda toitu sööb. See oli Burger King. Võtsime nende kõige suuremad friikartulid ja kananagitsad. Sõime ja läksime siis mõnda teist mängukohta otsima. Leidsime oma terminalist ühe sellise väiksema ja istusime siis seal tugitoolides kuni Romet erinevate objektde peal ringi hüppas. Kella järgi oli ainult kaks tundi veel aega kui tuli telefonile sõnum, et meie lend on 1h15min tehnilistel põhjustel edasi lükatud. Romet hakkas jälle väsima ja jaurama. Leidsime laua ja toolid ja mängisime kaasa võetud lauamängu “mees, kes teadis ussisõnu”. Sellega saime pisut üle poole tunni edasi veeretatud. Jalutasime oma värava juurde - igaks juhuks. Seal ei toimunud midagi põnevat. Siis otsustasime, et meil on vaja nohupabereid. Kuigi meie teada oli ainult Rometil nohu, oli Elisel see palju hullem, nagu selgus hiljem. Ostsime nohupabereid ja läbisime Rometi järjekordse nutuhoo maiustusteleti ääres. Läksime seat tagasi värava juurde, seekord istusime kohvikusse. Tellisin moe pärast ühe rohelise tee. Istusime, Romet sai ühe Kinder-muna, avasime selle ja munast tuli (oh seda õnne!) pisike robot. Siis palus Romet Legodega mängida ja ülejäänud aeg kuni lennukisse pääsemiseni möödus laua peal robotiga võitlemist mängides. 

Lennukis istusime seekord lastega kolmekesi eraldi ja Raiko sai ainult oma kolmese rea, kus istus üksi. Vaevalt jõudsime õhku tõusta kui Romet jäi magama. Varsti peale teda jäi Elis ka. Mina olin lolli peaga kõrvaklapijuhtme kotti jätnud ja ei viitsinud upitama hakata. Vaatasin siis telefonist mingeid seriaale. 

Paar tundi lennanud, hakkas Rometil palav või ebamugav ja ta pistis jälle ulguma. Tõstsime ta Raiko kõrvale kahe vaba tooli peale magama. Nii sai Elis ka küljeli ennast keerata. Romet magas natuke rahulikult ja pistis siis jälle jaurama ja emmet hüüdma. Vahetasime Raikoga kohad. Romet magas ja jauras läbisegi mõned tunnid kuni ma tal sokid ära võtsin jalast. Siis jäi natuke rahulikumalt magama ja magas maandumiseni.
 

Thursday, February 21, 2019

Soojamaareis 2019 / 21.02 Tallinn-Copenhagen

Peale tervet väga pikka päeva orgunnimist, pakkimist, koristamist, poodlemist, e-valimist, ümberpakkimist ja sehkendamist sõitsime Taxifyga lennujaama. Lennujaamas istusime peamiselt Lotte mängumaa juures ja jõime kohvijooke. Meie värava juures oli ka inimsuuruses malelaud koos nuppudega. Mingi 15 minutit saime lastele malendite käike õpetada. Rometile ei meeldinud, sest Elis võttis tema nuppe ära ja tema tahtis ka võtta aga ei saanud. Selline mäng pole ju üldse lõbus.

Lend ise oli mõnus ja kiire. Elis veetis aega joonistades emmet profiilis. Romet vaatas issiga mingit multikat ja joonistas ka pisut. Mina vaatasin telefonist seriaali.

Kopenhaagenis oli üllatuslikult 8 kraadi sooja. Väga isegi ei nurisenud, et ei viitsinud sooje riideid kaasa tassida. Orgunnisime omale edasi-tagasi bussipiletid ja tormasime bussi otsima. See tuli paari minutiga (järgmine oleks tulnud tunni pärast). Sõitsime pika ringiga ümber lennujaama oma Airbnb majutusse. 

Majutus oli selline pisike 4x6m aiamajake, sees miniköök, kaks lahtitõmmatavat Ikea diivanvoodit ja noh, kõik mis vaja. WC oli teises hoones e. peamajas. Dush oli õues maja külje peal - seda me ei kasutanud arusaadavatel põhjustel.. sest on talv.

Paigutasime lapsed laadimisasendisse - tahvelarvutiga voodisse pikali - ja käisime 200m eemal toidupoes, mille sulgemiseni oli veel kõva pool tundi aega.

Otstsime õhtusöögiks topsinuudleid, kaks banaani, natuke juua ja martsipanibatoonikesi. Seal Taanis müüakse erinevaid vahvaid Mokaj siidreid ja muidu ka naljakaid jooke.

Jalutasime tagasi, söötsime lapsed ja sõime ise ka. Vaatasime natuke veel seriaali ja kerisime siis magama.