Ärkasime
kella 8 ajal. Käisime ja mõnulesime hommikusöögibufees.. jeerum, me
pole sellist valikut mitte kuskil mitte kunagi näinud! Õgisime ennast
oimetuks. Seejärel pakkisime toas oma asjad, viisime kotid alla
fuajeesse hoiule, kirjutasime ennast hotellist välja ja läksime
jalutama. Mõtlesime, et oleks vaja ikkagi kiidetud “Train Streetil”
käia, kui me juba Hanois oleme. Polnudki nii kaugel kui kaardi järgi
tundus. Kõndisime sinna. Oli jah raudtee, kus kahel pool, väga lähedal,
elati ja peeti restorane. Rong käib argipäeviti kolm korda läbi, õhtul
peale 19. Nädalavahetustel on mingi muu graafik. Kahtlustan, et seda
rongi peetaksegi seal ainult turistide pärast. Aga mine tea. Meie seda
ei näinud.
Istusime
ühte "restorani" maha, tellisime Raikole õlle, Elisele kookospähkli ja
Rometile mangosmuudi. Mina sain kõike proovida :). Tegime pilte,
mõnulesime ja jalutasime siis hotelli tagasi.
Hotellis
palusime tellida omale takso, kes meid siis Hanoi lennujaama kohalike
lendude terminali sõidutas. Sõidu eest küsiti 15$, sõit ise läks kähku.
Võtsime
check-in aparaadist omale boarding passid, seisime ilmatuma pikas
passi- ja turvakontrolli järjekorras, mis läks üllatavalt kiiresti. Tuvastasime
oma värava ja mänguväljaku asukoha. Olid väga lähestikku. Läksime
teisele korrusele mänguväljaku juurde hängima ja mängima. Oma väga
suureks ja meeldivaks üllatuseks avastasime, et see mänguväljak on sel
reisil siiani nähtutest ülivõrdes parim!
Lennutabloo
oli ka sealsamas mänguväljaku kõrval. Jälgisime kuidas meie lend sai
ilusti staatuse “check in open”. Istusime ja jõime Raikoga kohvi. Elis
ja Romet mängisid mänguplatsil. Ühel hetkel vaatan - tablool kirjas
“last call”. Midakuradit?! Kahmasime oma asjad ja lapsed ja tormasime
väravasse. Seal polnud kedagi - ei reisijaid, ei töötajaid, ka lennukit
ei paistnud. Kuskilt tuli mõõdukalt rahulikus tempos mingi meesterahvas,
vaatas meie pileteid ja teatas, et kõik on ok, värav on õige ja lend
läheb poole tunni pärast. Ehk et see “last call” oli siis check ini
jaoks.. No kes siis nii teeb? Ma sain napilt infarkti!
Lennukisse
saime ilusti, istusime Elise ja Rometiga ühel pool vahekäiku, Raiko oli
üksi teisel pool. Raiko sai omale pinginaabriteks ühe miski ärimehe
moodi noore tüübi, kes vahtis tahvelarvutist filmi ja samal ajal mängis
telefoniga mingit mängu ning akna juures istus üks noor ema oma täiest
kõrist röökiva umbes pooleteiseaastase titega. Mingi ime läbi jäi titt
õnneks vait ja magama kui lend oli õhku tõusnud aga siis võtsid
ruigamise üle teised lennukis reisivad tited, ja neid polnud vähe.
Lend
ise oli lühike, umbes 1,5h. Selle ajal pakuti meie suureks üllatuseks
ka väike snäkk - pakike pähklisegu ja teine pakike magusamaid kõrsikuid.
Romet pidas õnneks isegi vastu kuigi nägi üsna väsinud välja.
Lennujaamast
väljudes soetasime endale minibussisõidu hotelli. Sõit oli suts üle
poole tunni pikk ja maksis 300000 VND (11,50€). Raiko sai omale
pinginaabriks mingi Vietnami chicki, kes terve tee talle mingeid pilte
näitas oma telefonist ja lobises väga raskesti arusaadavas inglise
keeles. Jõudsime hotelli kella 19 paiku, kirjutasime ennast sisse (saime
toa 15. korrusel) ja läksime randa vaatama ja süüa otsima. Rand tundus
vahva, aga ega seal pimedas midagi näha polnud. Õhtul kell 20:00 oli õues
26 kraadi sooja.. nüüd hakkabki nii olema. Sõime üsna hotelli lähedal
mingis kalatoite pakkuvas restoranis. Elis ja Romet said erandkorras friikartuleid ja kana.
Mina sõin nuudlisuppi ja Raiko mingit haput mereannisuppi.
Kõhud täis, läksime tagasi hotelli ja vaatasime selle hotelli basseini ka üle. Bassein oli ilma soojenduseta. Vesi oli pigem jahe, aga mõnus. Kõik hüppasime korraks sisse.
Seejärel läksime tagasi oma tuppa. Vahtisime telekat ja jäime magama.
No comments:
Post a Comment