Bangkok, päev 2 / tagasi koju

Hola! Täna hommikul oli äratus kell 6:30. Sõime kiirelt kõhu nuudleid täis, pakkisime asjad ja registreerusime hotellist välja. Eile õhtul sai tellitud hotelli vastuvõtulauast transfeer kella 7:30-ks. Kell 7:20 öeldi mulle et buss tuleb kell 8, sest läks kusagile tankima. See muidugi kohe üldse ei sobinud, sest lend läks kell 9:10. Lasin siis meile takso kutsuda, kes meid lennujaama sõidutas. Ilus roosa oli :D

Läksime turvast ja passikontrollist läbi ning sealt üsna otse väravasse kust lend väljus. Millegipärast tekkis väravas meiega probleem, sest kuidagi oli eile lennatud Thai Airwaysi lennust jäänud meile mingi märk kuskile tegemata ja nad arvasid et me oleme otse mingilt lennult tulnud. Noh, sortisime selle probleemi ka siis ära umbes 10 minutiga ja kõik sai korda. Ronisime lennuki peale ja meie pikk lend algas. Ah jaa, Finnairi lennuki peal olid Angry Birdsi linnud :D

Lend vältas 10 tundi ja 55 minutit. Selle ajaga jõudsin ära vaadata kaks osa Family Guy'd, filmid Captain America, Cars 2 ja Harry Potter the Deathly Hollows part 2 ning kaks osa seriaalist Lie to Me. Sekka vahepeal magasin natuke ja vahepeal anti süüa.

Jõudsime ilusti Helsingisse. Seal olime sunnitud oma jätkulendu ootama 4,5 tundi. Tõesõna, see ootamine tundus pikem kui 11 tundi vältav lend kokku. Kolasime kordamööda lennujaama poodides, tegime niisama aega parajaks, Markus oli väsinud ja magas lausa vahepeal. Lõpuks saime lennule ja lendasime Tallinnasse. Raiko vend Reivo, nende ema ja meie Elku tulid meile lennujaama vastu. Nii hea on kodus olla. Ämm oli mul kodus nii toa kui sauna soojaks kütnud. Lapsed magavad, mina lähen veel korra sauna ja siis ka ära magama. Väga pikk päev oli ja veelgi pikem reis. Homme oskan ehk mingeid reisikokkuvõtteid kirjutada :)

Head ööd!

Karon, Phuket, päev 7/Bangkok, päev 1

Ärkasime hommikul kell 8:30. Sõime kõhud täis ja pakkisime oma asjad. Kell 10:30 registreerusime hotellist välja ja jätsime selle nii toreda kohaga nägemiseni!

Kõndisime, seljakotid seljas, linna poole, lootuses mõni sõiduvahend omale sebida mis meid lennujaama viiks. Üsna pea sellise leidsimegi. Üks Toyota Hilux, milles lisaks juhile veel 6 istumiskohta, võttis vaevaks meid 900 bahti eest lennujaama toimetada. Sõit sinna võttis aega umbes tunni. Tegime check-ini ära, läbisime turvakontrolli ja vaid umbes tunnise ootamise järel tõusime juba õhku ning lendasime Bangkoki poole.

Bangkokis üritasime kõigepealt leida mõnd masinat kust saaks homsele lennule check-ini teha, selgus aga, et enamus lennujaama töötajatest ei tea kas selliseid masinaid on, mis masinatest jutt käib või mis asi on Finnair... Lõime käega ja läksime otsima millega hotelli saaks sõita. Idee poolest on tegemist lennujaama hotelliga, seega väga kaugel ei tohiks ju olla aga me ei teadnud sedagi kuhu poole astuma hakata, rääkimata sellest kui suur nimetatud lennujaam ikkagi on... Ostsin siis internetikioskist 5 bahti eest 10  minutit internetti ja vaatasin hotelli kodulehelt järgi et neil on lausa tasuta transfeer olemas, ainult ette tuleb helistada. Helistasin siis kodulehelt leitud numbril, seal ei vastanud keegi. Lehel oli kirjas ka see, et teiselt korruselt neljanda ukse juurest käib transfeer. Läksime siis sinna. Muidugi oli seal hirmus autode ja busside uputus. Proovisin uuesti helistada, üks naine võttis telefoni ja ütles et keegi on seal ja leiab meid üles. Ootasime ~10 minutit. Helistasin uuesti. Sama tädi ütles et ta helistab bussijuhile. Ootasime veel 10 minutit. Helistasin uuesti. Jälle seesama tädi ütles et aga üks onu otsis meid aga ei leidnud. Joonistasin talle siis mentaalse pildi ühesilbiliste inglise keelsete sõnadega et kus me täpselt oleme ja kui palju meid on. Tädi lubas jälle kuhugi helistada. Mõne aja möödudes tuhises kohale üks onu ja ütles et buss tuleb 15 minuti pärast. Ootasime siis ~20 minutit. Lõpuks tuli buss ja viis meid siis hotelli.

Täna päeva jooksul oli Raiko kuidagi haigeks jäänud. Hotelli jõudes oli tal köha, nohu, silmad kipitasid ja ka päris korralik palavik oli tõusnud. Söötsin talle 2 tabletti paratsetamooli sisse ja jätsin tuppa magama.

Ise läksime Markusega hotelli basseini veetemperatuuri kontrollima. Täpselt paras oli, seega hüppasime sisse.

Mulistasime basseinis mõne aja, siis läksime Raikot üles ajama. Ärkas päris ilusti ja tundis ennast palju paremini. Ajasime riided selga ja läksime linna peale kolama Tarmo ja Janega. Erinevate kaartide järgi pidi siin lähedal olema mingi kaubanduskeskus (~1.4 km). Läksime seda otsima. Leidsime ka! Oluliselt suur ta just ei olnud ja ega sealt midagi osta poleks ka olnud aga väga edev turg oli sinna sisehoovi lahti löödud kus paremal pool reas pakuti riideid (tundus kaltsuka moodi olevat) ja vasakul pool reas kohalikke delikatesse varraste otsas ja palmilehtedesse keeratult.

Õhk oli nii paks, et seda oleks võinud noaga lõigata. Kolasime seal paar tiiru ja läksime siis kõrval asuvasse KFC-sse kanade jalgu sööma. Mina olin kunagi Londonis KFC-s käinud, Raiko polnud aga mitte kunagi. Võtsime kahe peale mingi suure eine ja ilma naljata, me ei jaksanud seda ära süüa. Sõime kuni ägisesime, siis võtsime Markusele ka sealtsamast natuke süüa kaasa ja tulime tagasi hotelli.

Tegin internetis homsele lennule check-ini ära ning printisin all välja. Oligi paras aeg õhtuseks ujumiseks.

Raiko, Markus, Tarmo ja Jane ujusid ära, tulime tagasi tuppa ja nüüd unetab hirmsasti juba. Hommikul kell 6:30 on äratus. Lähen ära magama!

Karon, Phuket, päev 6

Heipparalla, ärkasime täna kella 9 ajal hommikul, kuna rollerirenti jätkus kella 13-ni ja seda ei saanud ometigi lasta raisku minna. Viskasime omale Raikoga riisipudrud sisse, kohvid sinna otsa ja läksime Tarmo ja Janega Patongi shoppama. Markus jäi meist magama hotelli. Jätsin talle kirja, et teeks omale süüa kui ärkab ja et me tuleme tagasi kella 13 paiku.

Väikese vahepalana avastasime, et pesumaja, kus ma meie pesusid pesta lasin, oli jätnud kõik Raiko valged t-särgid meile tagastamata. Raiko leidis meile tagastatud pesu hulgast ka ühe võõra särgi. Sõitsime sealt läbi ja andsime võõra ära ning võtsime omad kaasa.

Sellegipoolest jõudsime Patongi tobedalt vara, Jungceyloni kaubakeskus polnud veel lahtigi, nad avavad siinkandis asju alles kell 11! Tegime Raikoga Burger Kingis aega parajaks, Tarmo ja Jane läksid kuskile mujale ostlema niikauaks. Kui kaubakeskus lahti tehti, läksime poodlema, Raiko üles särke vaatama, mina alla korrusele turuosakonda muud nänni otsima. Avastasin täiega mõnusa toote - kookosõli. Seda võib endale peale määrida ja sisse süüa, eriti hea on juuksepalsamina kasutada, lõhnab väga nämmalt. Kolasin seal mingi tunnikese vist üksi ringi, kauplesin omale mõned lõhnavad seebid ja muud turistikaupa. Saime kella 12 paiku Raikoga kokku, tuli välja, et ta oli mind seal all korrusel juba kolm suurt tiiru taga otsinud aga ju me siis kõndisime üksteise järel :D. Tarmo ja Jane olid juba mingisse kolmandasse kaubakeskusesse läinud. Kuna meil aega eriti raisata ei olnud, läksime neile järgi ja rollerdasime sealt tagasi hotelli.

Kuna väljas oli tõeliselt kuum keskpäev, ajasime Markuse ujumispükstesse ja hüppasime kõik mulksuga hotelli basseini. Muuhulgas üritasime teha liikumise pealt pilte, ei õnnestu eriti ikkagi. Paremad palad on siin.

Praadisime ennast päikese käes mõne aja kuni tühi kõht endast märku andma hakkas. Tarmo ja Jane läksid oma tuppa nuudleid vitsutama, meil aga on nuudlitest mõneks ajaks kõrini, läksime lähimasse pizzakohta pizzat sööma. Väga maitsev oli!

Markus tahtis tagasi hotellituppa, meie läksime Raiko, Tarmo ja Janega rannast suurt madu otsima. See on üks selline suur ja kuldne kuju, mis peaks olema meie rannas ja figureerib paljude postkaartide peal. Me muidugi ei teadnud täpselt kus see on, seega jalutasime randa ja hakkasime lihtsalt mööda veepiiri teisele poole kõndima. Õhk oli väga soe, vesi aga minu arust lausa tuline. Ma tean, et see kõlab uskumatult, aga minu arust õhkas merest sooja - nagu tavaliselt teetassi läheduses tunneb. Lained olid selles rannas uskumatult kõrged ja ägedad. Igatepidi väga mõnus jalutuskäik oli. See kuldne madu oligi muideks ranna teises otsas.. nagu ikka kui midagi otsid.

Klõbistasime paar pilti ja tulime teiselt poolt linna ringiga tagasi. Meie linn (või küla või mis iganes ta ka ei oleks) on nimelt nii tobedalt ehitatud, et otse keskelt läbi ei saa, tuleb tobe suur ring teha et rannast meie hotelli jõuda.

Tegime selle suure ringi siis ära. Tänases plaanis oli kindlasti ka Tai massaazhi minna. Jane ja Tarmo läksid sinna otse, meie Raikoga tundsime ennast väga higistena ja tahtsime enne ikka vee alt läbi käia - siis on endal ka parem tunne. Läksime oma hotelli, mis on sobivasti massaazhisalongi lähedal, kasisime ennast puhtaks ja käsime muuhulgas ka basseinis mõne aja mulistamas. Vahepeal hakkas päike loojuma, mere kohal oli natuke helesinist taevast näha veel kui mäe pealt tuli meie peade kohale suur must pilv (ilma naljata, nii tumedat pilve mina enne näinud ei ole) kus siis lõbusasti välke muudkui lõi. Mõtlesime, et ega see õhtu meil vist sajuta ei jää. Mulistasime basseinis kuni kõrini sai ja tulime välja. Kui toa poole kõndisime, hakkaski vihma sadama. Seda sadas siis vahelduva eduga mingi tunnikese.

Tarmo ja Jane tulid massaazist. Janele nagu isegi meeldis, Tarmo oleks rohkem rahulikumat massaazhi tahtnud. Läksime siis ka sinna.

Meile anti mingid valged hilbud, mis massaazhi jaoks selga tuli panna ja käsutati laua peale kõhuli. Peale pandi veel üks suurem lina. Läbi selle hakati siis mudima jalalabadest alates ja üles peani välja. Algul tasakesi ja õrnalt, siis tugevamini küünarnukkide ja -vartega. Lõpuks ronis massöör mul kõigi nelja jäseme ja kogu keharaskusega seljas. Mulle isiklikult väga meeldis. Kuskilt valus ei olnud, tekitas mõnusa rammestuse hoopis. Seda oleks võinud täitsa kõrvalt vaadata, oleks väga huvitav olnud, ma arvan.

Saime masseeritud, käisime kõrval asuvast poest läbi ja läksime hotelli tagasi. Tegime väikse õhtusöögi (eile ostetud sushi sõime ära ja ühe värske kollase mango magustoiduks, nämm!) ja vaatasime niisama telekat. Siis käisid Tarmo ja Raiko veel korra poes (kellegil oli üks õlu vähem kui teisel, ma ei mäleta kummal) ja läksime basseini äärde istuma ja vees mulistama. Mul hakkas juba täitsa jahe mõne aja pärast aga Markus keeldus ikka veel veest välja tulemast. Saime ta lõpuks erinevate ähvarduste ja lubadustega veest välja, läksime tuppa ja sättisime ennast magamiseks valmis. Praeguseks ta juba magab. Raiko loeb veel voodis raamatut ja mina krõbistan blogida. Kohe lähen ka ära magama. Homme hommikul pakime asjad ja kolime siit välja.

Head ööd!

Karon, Phuket, päev 5

Good morning, Thailand! Raikol läks hommikul enne kella 9 juba uni ära. Markus ärkas ka umbes samal ajal tunduvalt tervemana kui ta eile oli. Vedelesin veel natuke voodis aga ka und ei olnud eriti. Tõusin üles, viskasime omale kiirtoidud (kaks pakki kiirnuudleid ja üks pakk riisiputru krevettidega) naha vahele ja läksime Raikoga basseini äärde ennast praadima. Markus jäi tuppa arvuti taha. Praadisime vist kokku umbes pool tundi, sealhulgas ka ujusime, sest jube palav on päikese käes ikka. Siis tuli suurem pilv päikesele ette ja me ei viitsinud seal rohkem passida. Käisime uurimas kas Tarmo ja Jane on ärganud ja seiklusteks valmis. Ärganud olid aga mitte veel valmis. Läks veel mingi tunnike, istusime niisama toas ja vaatasime South Parki multikaid.

Kella 13 paiku läksime lõpuks välja, rentisime omale rollerid ja sõitsime otsima vaatamisväärsust nimega The Big Buddha. Me millegipärast arvasime, et see on kuskil mingis templis või nii ja leidub üsna kergesti. Oma suureks üllatuseks silmasime seda ühel hetkel kõrgel-kõrgel mäe otsas.

Esimese hooga sõitsime teeviitasid järgides kuskile tupiktänavasse, mingid Austraalia aktsendiga onud aitasid meid õige teeotsa peale. Rollerdasime siis mäe tippu. Buddha on tõesti hiiglaslik.

Selle ehitus on heategevuslik projekt ja annetustest rahastatud. Kaetud on see suur kuju väikeste marmoritükkidega, milledele saab siseküljele raha eest oma soovi kirjutada. Marmortüki suurusest olenes kas maksis 100, 200 või 300 bahti. Me mõtlesime küll et sooviks Eestisse sooja talve vms aga ei viitsinud jännata sellega. Klõpsisime mõned pildid ka ümberringi laiuvast vaatest ja ronisime siis alla tagasi.

Sõitsime Buddha juurest tagasi, peatudes poolel teel elevantide juures. Seal pakuti mingit teenust, mille raames sai elevandi seljas olevas korvis ringi ratsutada. Me ei olnud huvitatud, aga paar pilti tegime ikka. Sain elevandikutsikat pea pealt patsuda, hea pehme nahk oli aga karmide harjaskarvadega.

Tagasi alla linna jõudes jäi tee peale jäi mingi suure kaubakeskuse moodi asi, läksime sinna ka vaatama kas on midagi põnevat müüa. Ega ei olnud küll eriti. Toidupood oli aga väääääääga suur ja mõnus. Ostsime omale mõne puuvilja, natuke juua ja kohapeal valmistatud sushit tuunikalaga, mille me siis sealsamas poe ukse taga pärast nahka panime.

See oli nii hea, et läksime tagasi ja ostsime veel kaks karpi, Markusele ka lõunasöögiks või nii ;)

Sealt sõitsime tagasi hotelli.ja ronisime üsna kohe basseini, sest täitsa lõpp kui palav siin ikka on! Tarmo ja Jane läksid veel kuskile teise randa vaatama kas seal midagi põnevat pole, me ei viitsinud.. ja sushi oleks ju ka äkki pahaks läinud tee peal.. ;)

Mulistasime basseinis ja võtsime veel viimast sellest loojuvast päikesest. Mingi tubli tunnikese istusime seal vist. Seejärel ajasime taas riided selga ja rollerdasime pesumajja puhta pesu järgi. Pesu käes, käisime muuhulgas ka kõrval asetsevat templit lähemalt vaatamas. Täitsa häbilugu ju, et juba viiendat päeva oleme siin ja oma kõige lähemaid vaatamisväärsusi polegi ära vaadanud. Igatahes väga ilus oli!

Sealt sõitsime tagasi hotelli, ajasime Tarmo ja Jane välja ja läksime rolleritega Patongi poodlema ja sööma. Minul oli tekkinud kinnisidee, et ma pean saama korralikku küpsetatud sealiha süüa. Kamoon, varsti juba kaks nädalat nuudleid vitsutanud, see ajab ju inimese hulluks! Sõitsime siis Patongi, käisime kõigepealt ranna lähedal ühes suuremas kaubanduskeskuses. Sealt mõtlesime, et sõidame väikse sutsu edasi ja otsime mõne söögikoha. Oma suures laiskuses ei viitsinud me kiivreid pähe panna vaid võtsin need omale kätte. Saime mingi 100m sõidetud kui kohalikud politsionäärid meid kinni pidasid ja kiivrita sõidu eest trahvi tegid :D

Kiivrita sõidu eest on siin trahv 500 bahti (~12 eurot). Trahvi maksmine näeb välja nii - politsionäär võtab su juhiloa enda kätte ja annab trahvikviitungi. Sina pead minema mingisse teise kohta, seal trahvi ära maksma ja siis tagasi tulema. Siis saad load tagasi. Aga kui sa ei tea kuhu minema peab või ei viitsi vms, siis saab ka nii, et politsionäär annab sulle linnakaardi, paneb sinna vahele su trahvikviitungi, käsib ümber paari tänava väike tiir teha, siis raha sinna kviitungi vahele panna ja tagasi tulla ringiga. Nii saab ka load tagasi :D


Võtsime õppetunni teadmiseks, maksime trahvi viimatinimetatud viisil ära ja läksime edasi söögikohta otsima.
Sattusime jalutama mingile pidutänavale kus meid rünnati igast küljest erinevate pakkumistega showdele ja baaridesse. Saime pildi peale ka kohalikud väga atraktiivsed meesterahvad :)

Kuna seal tänaval aga süüa ei saanud, (seevastu oleks võinud ennast oimetuks juua) liikusime vaiksemasse rannaäärsesse tänavasse ja leidsime sealt mingi koha.

Tänane söögikoht osutus nii mitmelgi määral pettumuseks. Sisseviskaja viskas meid sisse, meid pandi laua taha istuma. Kell oli siis umbes 20:30. Mõne aja pärast tuldi küsiti meilt mida me juua tahame. Lugesime oma soovid ette ja toodi poest pudeliga joogid kohale. Janele sattus mingi selline pudelifanta, mis ei maitsenud ega ka lõhnanud isegi ligilähedaselt fanta moodi. Pigem oli mingi roiskunud veehoidla lõhnaga. Noh, see vahetati tal muidugi välja. Siis võeti meilt söögisoovid - tellisime omale riisi ja lisaks liha. Raiko tellis loomaliha seente ja maisiga, mina barbeque sealiha, Jane barbeque kana ja Tarmo ingveriga kana. Eelroaks võttis Raiko ka küüslaugusaiasid, mis toodi kohale üsna kiiresti (~10 min) aga mis koosnesid umbes kuuest röstimata saiaviilust millele oli valatud keskele törts õli küüslaugu ja sibulatükkidega. Ei olnud kõige parem. Ootamise ajal käis laudade vahel hordide viisi igasugu nodi ja sodi müüjaid kellest osad ei saanud aru ka kui sa nad minema saatsid ja osta ei tahtnud midagi. Jube tüütu. Umbes pool tundi peale söögi tellimist toodi Janele ja Tarmole nende tellitud riis mis iseenesest oli väga maitsev. Siis jätkasime ootamist. Järgmiseks toodi mulle riis siis kui Tarmol ja Janel hakkas oma riis otsa saama. Siis toodi Tarmole liha. Mainisin ettekandjale, et Raiko tahtis ka süüa. Siis toodi Raikole tema liha ja riis korraga. Jätkasime ootamist. Mõni aeg hiljem küsis Jane ettekandjalt et kuidas tema tellitud kanaga ka läheb. Siis toodi Janele tema barbeque kana, mis oli väga maitsev aga jahtunud. Aeg muudkui läks. Teistel oli kõik söödud kui ma küsisin ettekandjalt kas mu sealiha vajab veel kaua ootamist. Siis toodi kibekiiresti mulle mu liha, mis oli jahtunud, alaküpsetatud ja nii vintske, et ma ei suutnud isegi jõuga sealt tükki rebida. Kui mu liha toodi, küsisime ka samaga arvet. Raiko aitas mul liha ära süüa ja jäime arvet ootama. Ootasime veel 10 minutit kuni lõpuks arve toodi. Maksime ära (kokku 780 bahti) ja läksime minema. Tegemist oli tõepoolest kõige ebameeldivama söögikogemusega käesoleva reisi jooksul. Oma sealihaisu pean ikkagi vist Eestisse kaasa võtma..

Sõitsime tagasi hotelli, minnes teepeal poest läbi. Hotellis ajasime Markuse ka ujumisriietesse ja läksime ööujumist tegema basseini. Mulistasime pool tunnikest ja tulime tuppa ära. Praegu õpetab Raiko Markusele kuidas Rubiku kuubikut kokku panna. Mina kukun varsti näoga vastu klaviatuuri, lähen panen padja parem näole lähemale ;)

Head ööd!

Karon, Phuket, päev 4

Heissan, eilsest päevast jäi kirjutamata, et me oskasime oma tutika mänguasja e. veekindla fotokoti kuidagi katki saada ja uputasime sellega täitsa pahaaimamatult Tarmo fotoaparaati :D Kui avastasime, kiskusime kohe aku ja mälukaardi välja ja tõmbasime pildid läpakasse hoiule. Jätsime fotoka hommikuks kuivama. Hommikul, oh sa imet, võttis tuurid üles ja tegi terve päeva pilte nagu vana mees ;)

Äratus oli selline kaootiline, eriti nagu ei maganudki see öö. Kell oli äratama pandud 06:45, ma sel ajal vaatasin juba telekat. Nimelt oli Markus otsustanud öösel korralikult haigeks jääda, põdedes palavikku, kõhulahtisust ja oksendustõbe. Sellega seoses jäid uned kuidagi poolikuteks.

Loomulikult jäi minul ja Markusel minemata eile ostetud ülipõnevale paadireisile. Raiko kühveldas omale hommikunuudlid sisse (nelja viineriga!), jõi kohvi peale ja läinud ta oligi. Mina andsin Markusele tabletti ja keerasin ise ka uuesti magama. Poja tabletiuni vältas umbes poole kaheteistkümneni, seega siis ärkasimegi üles.

Vahtisin niisama telekat ja üritasin vahelduva eduga internetti saada. Täna nimelt pigem ei ole kui on seda internetti. Ebameeldiv. Vahepeal praadisin ja leotasin ennast basseini ääres ja sees. Praadida tuleb siin 20 minutit ühelt ja 20 minutit teiselt poolt parajalt punaseks, punasusest saab kahjuks aru alles õhtul enne magama minekut, seega see on paras raketiteadus kuidas ennast mitte ära põletada.

Seejärel istusin jälle mõnusasti toas jahedas mõne aja. Puhtast igavusest koristasin toa ära ja panin mustad pesud seljakotti ning kõndisin linna poole mõnda pesumaja otsima. Viisin pesud pesema, käisin poes ja tulin tagasi. Markus muudkui magas ja tegi sekka oma lindikava. Varsti peale mu poeskäiku tulid ka Raiko ja Tarmo/Jane tagasi.

Nüüd siis põnevast paadimatkast Phang-Nga lahe loodusparki. Jutustab Raiko, kirja panen mina.

Läksime hotelli ukse juurde transporti ootama. Ootasime rahulikult. Üks välismaalasest hotellikülastaja kõndis eksinud näoga ringi ja sirvis reisibroshüüre. Tegime tema üle nalja kui ta järjekordse ringiga meie juurde jõudis. Hakkasime rääkima ja kuidagi jutu käigus õnnestus talle üks raisku läinud pilet talle ära ärida. Vähemalt osa raha sai tagasi, jee!

Olles pool tunnikest juba oodanud, läks Tarmo helistama et kus see lubatud buss siis on. Lubati 10 minuti pärast tulla. Umbes nii tuligi. Sõitsime Mhak Proki sadamasse kus pakuti kohvi. Sadamas kaldaäärses mudas ukerdasin mingid arusaamatud kalalaadsed olevused.

Ronisime kiirpaati ja sõit algas.

Esimene peatus oli jäätisekoobas e. Ice Cream Cave. Jäätisekoopaks nimetatakse seda jäätisekujuliste stalagmiitide pärast. Need kasvavad kõrgemaks 1cm võrra kümne aasta jooksul ja parajasti on nad umbes 2 meetri kõrgused. Samas koopas elasid nahkhiired.

Sõitsime natuke edasi Talu saarele kus meid kõiki kupatati kahe kaupa kanuudesse, mida juhtisid kohalikud mehed. Kanuutasime ringi mingite saaremoodustiste vahel, pinnavormide ümbert ja alt läbi. Kohati oli nii madal läbipääs, et pidi pea alla panema. Sealsamas ühe käänaku taga oli mangroovimets.

Kohalikud kanuutajad muudkui näitasid näpuga kaljude peale mis erinevaid asju meenutasid - igasugu kalad ja isegi üks Scooby Doo oli. Edasi aeti meid paati tagasi ja sõitsime vee peal elavate moslemitest mustlaste külla Panyee saare juurde. Kogu küla on postidele ehitatud, kokku elab seal giidi sõnul aastaringselt umbes 2500 inimest.

Seal sõime lõunat - hapuka maitsega kala-kreveti suppi, küpsetatud kala riisi ja juurviljadega, omleti moodi asja ja magustoiduks puuvilju. Kohapealseks atraktsiooniks olid kaks lindu - arvatavasti mingit sorti kullid, kellega koos sai väikese tasu eest pilti teha.

Peale lõunasööki jätkus reis Khao Kian kaljumaalingute juurde. Need on täpselt sellised, et kui ei tea et need seal on siis ei oska otsida ka.

Tegime kiirpaadiga ringi ümber mustlasküla ja jätkasime reisi Khao Ping Kan saarele, kus on võimalik näha ja pildistada James Bondi filmis "The Man with the Golden Gun" kuulsaks saanud kaljurahnu. Tegime ka asjakohaseid pilte.

See Khao Ping Kan saar ise oli ka omaette vaatamisväärsus. Kitsas teerada viis teisele poole saart, vahepeal oli erosioon tekitanud kalju sisse terassi moodi moodustise. Üks külg kaljust oli sile nagu oleks seda triigitud.

Kolasime seal saarel ringi mingi pool tunnikest, siis jätkasime sõitu. Järgmiseks sihtkohaks oli Hong Island, kus väidetavalt on filmitud osa filmist "Good Morning, Vietnam".

Siis sõitsime mööda Panak saare juurest. Seal rippusid vee kohal kaljude küjest stalaktiidid ja elasid ahvid. Meie reisijuht vilistas välja ka kullid meie peade kohale lendama.

Edasi läksime Lawa saarele, kus tehti ujumise- ja puhkepaus. Pakuti ka puuvilju, küpsiseid ja jooke (vett, mahla, karastusjooke). Peale ujumist ja päevitamist sõitsime tagasi oma reisi alguspunkti ja meid sõidutati bussiga tagasi hotelli.


.. jätkan mina

Maailmarändurid tulid tagasi. Raiko nägi välja nagu oleks hädasti vaja basseini hüpata. Mingi ime läbi oli just hakanud vihma sadama, see aga meid ei heiduta, läksime vihmaga ujuma! Täitsa lahe, õhk oli jahedam kui vesi. Korralik paduvihm tegi ägedaid mullikesi basseini pinnale. Mulistasime ikka kohe mõnuga.

Basseinis käidud, kuivatasime ennast ära, panime riidesse ja läksime Tarmo ja Janega igaõhtust poetiiru tegema. Selleks ajaks oli vihm läbi saanud ja õhk jälle lämbe. Ostsime poest hommikuks süüa ja õhtuks näksida. Hiljem istusime basseini ääres ja parandasime maailma. Või noh, vähemalt üritasime.

Markus oli toas pikali ja haige. Kutsusin küll värske õhu kätte natukeseks aga ta ei tahtnud eriti ennast liigutada. Päeval alla saadud palavik tõusis õhtuks uuesti. Nüüd magab jälle ilusti, lähen magan ka. Homme jälle päev.

Karon, Phuket, päev 3

Kena hommik! Ärkasin magusasti kella 12 paiku, Markus ja Raiko olid juba üleval ja toimetasid ringi. Mind isegi ei seganud nende toimetamine, magasin nagu karu talveund :D

Sõime hommikusöögiks ... ei söönud nuudleid.. sõime CornFlakes helbeid jogurtijoogiga hoopis :) Või noh, Raiko ikka sõi nuudleid aga me Markusega olime vahelduse mõttes teise toidu peal seekord. Väga nämma oli.

Peale sööki kastsime ennast basseini mõneks ajaks ning küpsesime päikese käes pisut. Pärast seda läksime Tarmo ja Janega oma järelejäänud poolt rollerirendipäeva lahendama. Sõitsime jälle Patongi kuna seal mingi suur kaubamaja oli jäänud täiesti tähelepanuta. Kakerdasime seal ringi mitu head tundi. Leidsime Raikole ujumispüksid ja mõned t-särgid. Tarmo ja Jane otsisid Janele kingi ja muud nipet näpet kingituseks kodustele.

Ah jaa, jäi mainimata, et Tarmol on eilsest saadik sitt olla ja Markusel ka. Tarmo iiveldab, Markusel kõhus krambid. Markusele sain kohalikud tabletid peale, ehk läheb paremaks, Tarmo on vahelduva eduga parem ja kehvem.

Ühesõnaga käisime siis vahepeal ennast tuulutamas kuna Tarmol hakkas paha ning sõime natuke kohalikus Burger Kingis. Tarmo ja Jane jõid ainult CocaColat (dieetvarianti vist), meie pistsime Raikoga ikka korralikud eined omale põske.

Peale sööki tegime eelpoolmainitud kaubamaja keldrikorrusel ka veel tiiru - see oli rohkem selline turu moodi ja ulatas nii kaugele kui silm nägi. Ülemistel korrustel olid fikseeritud hinnad nagu Eesti poodides, all pidi kauplema. Loomulikult olid ka müüjad agaramad - kaugelt juba ründasid kui juhtusid kogemata silmisideme looma. Üks pood oli eriliselt lahe - käsitööna tehtud metallisodist asjad, filmitegelased, toidunõud jne jne.
Olime sunnitud "turistikaid" tegema seal ;)

Kuna Janel oli kingi vaja ja sealt kaubamajast sobivaid ei leidnud, läksime mõned tänavavahed edasi ühte kingapoodi millest eile mööda sõitsime. Sealt leidsin mina miskeid nipet-näpet kingitusi. Jane tuuseldas kingade vahel ja proovis ühte-teist ja kolmandat ka. Me Raikoga ei viitsinud eriti oodata seal ja läksime minema. Tee peal klõpsisin paar pilti kohalikust linnapildist. Võikalt palju on igal pool elektrijuhtmeid! Linnaarhitekt ise on ka vist püsivalt mingi aine mõju all :D

Võtsime Markusele ühe burgeri lõunasöögiks kaasa ja käisime ühest sukeldumispoest läbi kust ostsime veekindla fotoaparaadikoti. Rallisime tagasi oma linna, käisime siuhti poest läbi ja ruttu-ruttu basseini uut mänguasja katsetama.

Tegime paar tundi fotoshuuti ikka :D Markus tüdines juba ära ja läks tuppa, meil seevastu oli lõbu laialt.
Mingil hetkel jõudsid ka Tarmo ja Jane tagasi (sobivaid kingi ei leidnudki). Käisime nendega tiiru veel kohalikus poes, lihtsalt aja veetmise mõttes, ja istusime pärast basseini ääres oma söögi ja joogiga ning nautisime mõnusat sooja ja pimedat õhtut. Kella 23 ajal saime lõpuks ära magama - hommikul vara äratus, plaanis on põnev paadireis.