Äratus oli selline kaootiline, eriti nagu ei maganudki see öö. Kell oli äratama pandud 06:45, ma sel ajal vaatasin juba telekat. Nimelt oli Markus otsustanud öösel korralikult haigeks jääda, põdedes palavikku, kõhulahtisust ja oksendustõbe. Sellega seoses jäid uned kuidagi poolikuteks.
Loomulikult jäi minul ja Markusel minemata eile ostetud ülipõnevale paadireisile. Raiko kühveldas omale hommikunuudlid sisse (nelja viineriga!), jõi kohvi peale ja läinud ta oligi. Mina andsin Markusele tabletti ja keerasin ise ka uuesti magama. Poja tabletiuni vältas umbes poole kaheteistkümneni, seega siis ärkasimegi üles.
Vahtisin niisama telekat ja üritasin vahelduva eduga internetti saada. Täna nimelt pigem ei ole kui on seda internetti. Ebameeldiv. Vahepeal praadisin ja leotasin ennast basseini ääres ja sees. Praadida tuleb siin 20 minutit ühelt ja 20 minutit teiselt poolt parajalt punaseks, punasusest saab kahjuks aru alles õhtul enne magama minekut, seega see on paras raketiteadus kuidas ennast mitte ära põletada.
Seejärel istusin jälle mõnusasti toas jahedas mõne aja. Puhtast igavusest koristasin toa ära ja panin mustad pesud seljakotti ning kõndisin linna poole mõnda pesumaja otsima. Viisin pesud pesema, käisin poes ja tulin tagasi. Markus muudkui magas ja tegi sekka oma lindikava. Varsti peale mu poeskäiku tulid ka Raiko ja Tarmo/Jane tagasi.
Nüüd siis põnevast paadimatkast Phang-Nga lahe loodusparki. Jutustab Raiko, kirja panen mina.
Läksime hotelli ukse juurde transporti ootama. Ootasime rahulikult. Üks välismaalasest hotellikülastaja kõndis eksinud näoga ringi ja sirvis reisibroshüüre. Tegime tema üle nalja kui ta järjekordse ringiga meie juurde jõudis. Hakkasime rääkima ja kuidagi jutu käigus õnnestus talle üks raisku läinud pilet talle ära ärida. Vähemalt osa raha sai tagasi, jee!
Olles pool tunnikest juba oodanud, läks Tarmo helistama et kus see lubatud buss siis on. Lubati 10 minuti pärast tulla. Umbes nii tuligi. Sõitsime Mhak Proki sadamasse kus pakuti kohvi. Sadamas kaldaäärses mudas ukerdasin mingid arusaamatud kalalaadsed olevused.
Ronisime kiirpaati ja sõit algas.
Esimene peatus oli jäätisekoobas e. Ice Cream Cave. Jäätisekoopaks nimetatakse seda jäätisekujuliste stalagmiitide pärast. Need kasvavad kõrgemaks 1cm võrra kümne aasta jooksul ja parajasti on nad umbes 2 meetri kõrgused. Samas koopas elasid nahkhiired.
Sõitsime natuke edasi Talu saarele kus meid kõiki kupatati kahe kaupa kanuudesse, mida juhtisid kohalikud mehed. Kanuutasime ringi mingite saaremoodustiste vahel, pinnavormide ümbert ja alt läbi. Kohati oli nii madal läbipääs, et pidi pea alla panema. Sealsamas ühe käänaku taga oli mangroovimets.
Kohalikud kanuutajad muudkui näitasid näpuga kaljude peale mis erinevaid asju meenutasid - igasugu kalad ja isegi üks Scooby Doo oli. Edasi aeti meid paati tagasi ja sõitsime vee peal elavate moslemitest mustlaste külla Panyee saare juurde. Kogu küla on postidele ehitatud, kokku elab seal giidi sõnul aastaringselt umbes 2500 inimest.
Seal sõime lõunat - hapuka maitsega kala-kreveti suppi, küpsetatud kala riisi ja juurviljadega, omleti moodi asja ja magustoiduks puuvilju. Kohapealseks atraktsiooniks olid kaks lindu - arvatavasti mingit sorti kullid, kellega koos sai väikese tasu eest pilti teha.
Peale lõunasööki jätkus reis Khao Kian kaljumaalingute juurde. Need on täpselt sellised, et kui ei tea et need seal on siis ei oska otsida ka.
Tegime kiirpaadiga ringi ümber mustlasküla ja jätkasime reisi Khao Ping Kan saarele, kus on võimalik näha ja pildistada James Bondi filmis "The Man with the Golden Gun" kuulsaks saanud kaljurahnu. Tegime ka asjakohaseid pilte.
See Khao Ping Kan saar ise oli ka omaette vaatamisväärsus. Kitsas teerada viis teisele poole saart, vahepeal oli erosioon tekitanud kalju sisse terassi moodi moodustise. Üks külg kaljust oli sile nagu oleks seda triigitud.
Kolasime seal saarel ringi mingi pool tunnikest, siis jätkasime sõitu. Järgmiseks sihtkohaks oli Hong Island, kus väidetavalt on filmitud osa filmist "Good Morning, Vietnam".
Siis sõitsime mööda Panak saare juurest. Seal rippusid vee kohal kaljude küjest stalaktiidid ja elasid ahvid. Meie reisijuht vilistas välja ka kullid meie peade kohale lendama.
Edasi läksime Lawa saarele, kus tehti ujumise- ja puhkepaus. Pakuti ka puuvilju, küpsiseid ja jooke (vett, mahla, karastusjooke). Peale ujumist ja päevitamist sõitsime tagasi oma reisi alguspunkti ja meid sõidutati bussiga tagasi hotelli.
.. jätkan mina
Maailmarändurid tulid tagasi. Raiko nägi välja nagu oleks hädasti vaja basseini hüpata. Mingi ime läbi oli just hakanud vihma sadama, see aga meid ei heiduta, läksime vihmaga ujuma! Täitsa lahe, õhk oli jahedam kui vesi. Korralik paduvihm tegi ägedaid mullikesi basseini pinnale. Mulistasime ikka kohe mõnuga.
Basseinis käidud, kuivatasime ennast ära, panime riidesse ja läksime Tarmo ja Janega igaõhtust poetiiru tegema. Selleks ajaks oli vihm läbi saanud ja õhk jälle lämbe. Ostsime poest hommikuks süüa ja õhtuks näksida. Hiljem istusime basseini ääres ja parandasime maailma. Või noh, vähemalt üritasime.
Markus oli toas pikali ja haige. Kutsusin küll värske õhu kätte natukeseks aga ta ei tahtnud eriti ennast liigutada. Päeval alla saadud palavik tõusis õhtuks uuesti. Nüüd magab jälle ilusti, lähen magan ka. Homme jälle päev.
No comments:
Post a Comment