Kodu, kallis kodu.. Siin on parajasti külm talv ja kohustused ootavad. Tabad end mõttelt, et tahaks hirmsasti tagasi minna, seal oli soe ja polnud muud muret kui et kuhu järgmiseks sööma minna või kas minna ujuma või mitte. Samas, siin on lapsed ja sõbrad ja kodu.
Ehk ongi parem kui on mille poole püüelda.. kunagi reisime jälle :)
Mõned seljakotiga reisijale vajalikud mõtted ja tähelepanekud värskelt meeles olevast reisist.
Ainukesed tähtsad asjad reisil on pass, telefon ja reisiraha või pangakaart. Ülejäänu on kõik asendatav.
Riideid pole mõtet kaasa tassida. Kõike saab osta kohapealt mingi naljahinna eest - olenevalt kauplemisoskusest saab särgi selga 4 euro eest, püksid jalga 8 euro eest. Piisab kui on kaks särki, seelik ja lühikesed püksid (meeste puhul võiks seeliku asemel lihtsalt teise paari lühikesi pükse võtta.. aga mina ei ole mingi hukkamõistja, eksju). Talvel soojale maale minnes tuleb paraku mingeid pikki riideid kaasa tassida aga sinna pole midagi teha. Ühest paarist pikkadest pükstest ja mingist õhukesest pintsakust või jopest täiesti piisab. Neid läheb järgmiseks vaja alles tagasilennul. Asendamatu on suurem sitsist või siidist õlasall või rätik, mida on hea endale peale visata kõrvetava päikese all. Samuti saab seda kasutada kuivatamisrätikuna, kleidina, rannalinana - kindasti on veel variante mille peale ma ise pole tulnud. Ei saa öelda, et meestele ei sobi, ühel paaditripil mingi habetunud austraalia musklimees muud ei kandnud kui valget punaste lilledega rätiseelikut :P. Väga "macho"..
Päevitusriietest - ühed olid mul kodust kaasa võetud, teised ostsin kohapealt. Piisanuks ka ühest paarist aga ma olen jube edev tegelikult ;). Nutikas on peale igat basseini- või mereujumist ujumisriided kraani all läbi loputada, suurem vesi välja väänaga ning siis laotada riided froteerätiku peale laiali, rätik rulli keerata koos riietega ja kõvasti väänata. Rätik saab märjaks ja riided peaaegu kuivaks. Samamoodi pesime vahepeal ka muid riideid. Mingil hetkel muidugi on mõistlikum kasutada pesumaja teenust. Selleks tuleb otsida kesklinnast kaugemal olev pesumaja ja jätta pesu sinna. Kätte saab reeglina järgmise päeva õhtuks, riideid eristatakse teiste klientide riietest nõnda, et sisemiste õmbluste külge tikitakse väikesed värvilised lõngajupid - hästi nunnu on.
Meil olid omal kaasas mikrofiiberkiust reisirätikud, mis kuivavad imekiiresti ja ei võta üldse pagasis ruumi. Samas on igas endast lugupidavas hotellis külalistele vähemalt üks suur froteeräitik ette nähtud. Kodus pole seega mõtet suurt kohevat ja rasket rätikut kotti toppida.
Kosmeetikat pole mõtet tassida. Vajamineva saab reeglina kohapealt. Mul oli näiteks kaasas kätekreem kuna mul kodus talvel käed kohutavalt kuivavad. Niipea kui lennukist maha astusime, oli probleem kadunud - ma ei võtnud seda kreemi kogu reisi vältel kotist väljagi. Sama käib igasuguste higistamisvastaste vahendite kohta - põhjamaalane higistab seal niikuinii nagu siga. Piisab, kui on kaasas hambahari, hambapasta, tükk seepi (mul oli Dove seep sheavõiga, pesin sellega ennast, juukseid ja ka riideid, täiesti viimasepeale), võib-olla ka väike pudel mõnda head õli. Mul oli jojobaõli kaasas - täpselt hea toitaine päikesest kuivale ja kahjustatud nahale. Sama töö teeb ära ka kohapealt saada olev kookosõli - müüakse igas apteegis.
Apteekidest rääkides - igas apteegis on kõik olemas mis turistil vähegi vaja - valuvaigistid (nii ibuprofeen kui paratsetamool), väga head migreenirohtu sain samuti. Päevituseelsed ja -järgsed kreemid ja õlid (pigem eelistan õli spray-pudelis - kerge peale kanda). Kreemide puhul tuleb silti hoolega lugeda, enamus kreeme on valgendava toimega. Väga levinud toode on Aloe Vera geel, rohelist värvi ja tuubi sees. Proovisime ka, ei meeldinud, jättis rõveda kihi naha peale kui ära kuivas. Kasutasime rohkem päevitusjärgset kookospiima baasil tehtud vedelat kreemi.
Vajalikuks osutusid täiesti kummalised asjad, näiteks väike keeduspiraal ja metalltops, et kohvi teha. Samas enamus eurooplasi teenindavaid hotelle omab korralikku lahustuva kohvi tagavara ja annab ka kuuma vett. Nii palju, kui me nägime, saab kõikidest 7-elevenitest osta lahustuva kohvi juba valmis pakitud topsiga ning sealsamas kuuma vee ka peale valada. Mida kõike nad meie jaoks välja ei mõtle!
Vajalik toode number kaks - elektripistiku jagaja e. "vargapesa", kuhu saab korraga mitu asja ühendada. Meil oli selline, mis ühe pistiku kolmeks jagas. Kogu aeg kipuvad kõik tehnikavidinad ja fotoaparaadid korraga tühjaks saama! Tuvastasime ka ühe reisitarkuse. Kui hotellituba on selline, et vool lülitub sisse ja välja ainult siis kui võtmekaart on ukse kõrval vastavas võtmehoidjas, siis külmkapi pistikus on kogu aeg vool sees. Sinna tuleb ainult see jagaja vahele panna ja saabki juba kahte asja korraga laadida ;)
Kokku ostetud kraami ja suveniiride jaoks ostsin eelviimasel päeval natukese suuremas mõõdus käekoti, mida enamus lennufirmasid lubab käsipagasisse lisaks seljakotile. Muidugi peab iga kord lennufirmast üle täpsustama. Väga nadi on lolli näoga lennujaamas seista kui sulle öeldakse, et see lennufirma ei aktsepteeri eraldiseisvaid käekotte (Ryanair on üks selline näiteks). Lufthansa ja Air Asia jällegi aktsepteerivad.
Minu jaoks oli uudis, et öösiti ei lubata basseinides ujuda ega ka meres kolamas käia. Basseinid on seetõttu keelatud, et öösiti nad valavad vette mingit keemiat, et vesi puhtana hoida (mingi kloorilaadne toode vist), meres on taas igasugu mereelukad, mis võivad õrnukesele turistile liiga teha - merisiilikud, meduusid jne.
Ei teagi kohe rohkem. Kui veel midagi meelde tuleb, kirjutan juurde.
Ja nüüd.. tööpüksid jalga ja tööle! :)
Wednesday, March 13, 2013
Wednesday, March 6, 2013
Frankfurt-Helsingi-Tallinn 06.03.2013
Kell 6:00 lükati meid lennukist välja, järgmine lend väljus kell 14:20. Kõndisime mõõdukas tempos järgmise lennu terminali, otsisime omale mugavad istekohad ümmarguse laua taga kuskil suvalise värava juures ja seadsime end sinna sisse. Sealsamas oli ka järelvalveta jäetud töötav seinakontakt, millesse koheselt paigaldase kolme auguga "vargapesa" ja panime kolm telefoni korraga laadima.
Lolli peaga ostsime ühe tassi kohvi 2,90 euro eest. Iseenesest kulus kohvitops muidugi ära, sest mingil hetkel tuli jutuks, et kodust kaasa võetud lahustuvad kohvid on täitsa joomata. Meil oli ju ometigi lausa väike keeduspiraal kaasas koos metalltopsiga. Ülejäänud pool päeva tundsime end nagu omas kodus - mängisime kaarte, keetsime kohvi, vahepeal käisime ükshaaval või kahekaupa poodides jalutamas. Ennelõunasöögiks ostsime kohalikust kioskist omale wrappe. Ainuke jama oli, et mingil viisil ei saanud internetti. Kuidas on võimalik, et tänaselgi päeval veel on Euroopas suuri lennujaamu kus pole avalikku wifit?!?! Jabur.
Saime oma persetunnid täis istutud, otsisime oma värava, läbisime järjekordse turvakontrolli ning jõudsime lennukisse saamist oodates veel isegi paar ringi poolelijäänud "tonni" mängida.
Lennukisõit möödus viperusteta. Pakuti isegi mingit võileiba ja õlut. Helsingile lähenedes oli ilm ilus selge ja kõik jää- ja lumeväljad olid hästi näha. Siuke tunne tuli, et läheks ostaks kohe tagasilennupileti.
Saime lennukist välja ja otsisime ruttu Meeme üles, kes meid täiesti imekombel umbes poole tunniga sadamasse viskas. Meeme tõi enda juurest suure kotiga ka meie talveriided, mida ei hakanudki autos selga võimlema vaid tegime laevale check-ini ära ja ajasime siis terminalis endale põhjamaalase riided selga.
Ronisime laeva, sättisime ennast puhvetisse laua taha istuma ja veetsime järgmised kaks tundi kaarte. Viimase "tonna" võitsin mina! Mängisime aja viitmiseks veel "ärtut", mille võitis Anna.
Kui lõpuks laevast maha tulime, oli meil nii jubedalt külm, et anna otsad. Tarmo oli meil sadamas vastas ning viis meid koju ära. Loeme reisi lõppenuks. Selline surmväsimus on praegu peal, et kukun näoli klaviatuuri peale kohe. Homme kirjutan kommentaare eraldi postitusse. Pildid proovin ka homme üles saada. Ausõna!
Lolli peaga ostsime ühe tassi kohvi 2,90 euro eest. Iseenesest kulus kohvitops muidugi ära, sest mingil hetkel tuli jutuks, et kodust kaasa võetud lahustuvad kohvid on täitsa joomata. Meil oli ju ometigi lausa väike keeduspiraal kaasas koos metalltopsiga. Ülejäänud pool päeva tundsime end nagu omas kodus - mängisime kaarte, keetsime kohvi, vahepeal käisime ükshaaval või kahekaupa poodides jalutamas. Ennelõunasöögiks ostsime kohalikust kioskist omale wrappe. Ainuke jama oli, et mingil viisil ei saanud internetti. Kuidas on võimalik, et tänaselgi päeval veel on Euroopas suuri lennujaamu kus pole avalikku wifit?!?! Jabur.
Saime oma persetunnid täis istutud, otsisime oma värava, läbisime järjekordse turvakontrolli ning jõudsime lennukisse saamist oodates veel isegi paar ringi poolelijäänud "tonni" mängida.
Lennukisõit möödus viperusteta. Pakuti isegi mingit võileiba ja õlut. Helsingile lähenedes oli ilm ilus selge ja kõik jää- ja lumeväljad olid hästi näha. Siuke tunne tuli, et läheks ostaks kohe tagasilennupileti.
Saime lennukist välja ja otsisime ruttu Meeme üles, kes meid täiesti imekombel umbes poole tunniga sadamasse viskas. Meeme tõi enda juurest suure kotiga ka meie talveriided, mida ei hakanudki autos selga võimlema vaid tegime laevale check-ini ära ja ajasime siis terminalis endale põhjamaalase riided selga.
Ronisime laeva, sättisime ennast puhvetisse laua taha istuma ja veetsime järgmised kaks tundi kaarte. Viimase "tonna" võitsin mina! Mängisime aja viitmiseks veel "ärtut", mille võitis Anna.
Kui lõpuks laevast maha tulime, oli meil nii jubedalt külm, et anna otsad. Tarmo oli meil sadamas vastas ning viis meid koju ära. Loeme reisi lõppenuks. Selline surmväsimus on praegu peal, et kukun näoli klaviatuuri peale kohe. Homme kirjutan kommentaare eraldi postitusse. Pildid proovin ka homme üles saada. Ausõna!
Monday, March 4, 2013
Nai Yang beach-Singapur 05.03.2013
Äratus kell 6:30. Igaks juhuks panime kõikvõimalikud helisevad asjad äratama. Pakkisime asjad ja läksime kell 7:00 alla sööma.
Hommikusöögiportsud olid valmis pandud. Igaüks sai klaasi apelsinimahla, praemuna, singiviilu sisse keeratud viineri, kaks viilu röstsaia, võid ja ananassimarmelaadi. Lisaks igaühele kolm tükki arbuusi ja kohvi nii palju, kui juua jaksad. Sellist nuumamist, nagu Lantal hotellis, küll ei olnud.
Markol oli eilsest üks siidri moodi jook alles jäänud, millel ta peale hommikusööki korgi maha võttis - lennukisse ju sellega ei lubata ja ära ju ka ei viska..
Viskasime seljakotid selga, regasime ennast hotellist välja ning keegi hotellitöötajast meesterahvas (kelle hotellitädi tagatoas üles äratas) toppis meid omale autosse ja viskas lennujaama ära. Läbisime mitmed turva- ning passikontrollid. Minu kott tõmmati kõrvale ja kästi mul kruvikeeraja kotist välja võtta. Jäin juhmi näoga turvatädisid vaatama. Mis kruvikeeraja?! Kiskusin koti lahti ja pakkusin erinevaid asju kruvikeeraja pähe. Miski nagu ei sobinud hästi. Kõige kruvikeerajalaadsem ese pagasis osutus lõpuks mehaaniliseks pastapliiatsiks, kus saab omavahel vahetada kahte värvi pastakat ja harilikku pliiatsit - väga fancy ;).
Saime lennuootesaali. Marko ja Raiko valvasid seljakotte, meie Annaga tegime poodides aega parajaks. Hämmastav kuidas lennujaamas ikka hinnad viiekordseks paisuvad. Mõningase ootamise järel saimegi lennukisse ja esimene tagasilend algas.
Lend möödus rahulikult, midagi põrutavat ei juhtunud. Raiko mängis oma Tabiga, Anna ja Marko mängisid minu Tabiga. Mina mängisin telefoniga.
Jõudsime Singapuri. Otsisime üles õige terminali ja uurisime kuhu seljakotid võib päevaks jätta. Leidsime mingi onu, kes kotid hoiule võttis - 3.20 S$ kuni 10 kilone kott. Uurisime veel, et millal check-ini teha saab, öeldi, et mitte enne nelja. Selge! Läksime linna mineva metroo peatusse. Arvasime sinisilmselt, et saame siis nüüd oma turistipiletid tagasi anda ja deposiidiraha vastu võtta. Siis anti meile peenikest kirja lugeda, kus seisis, et tegelikult oleks pidanud viie päeva jooksul tagasi tooma selleks, et raha tagasi saada. Läksime maailma kõige kurvemate nägudega infoletti oma kurba saatust kurtma. Seal siuke tõreda olemisega tädi riidles meiega ja ütles "et see viimane kord oleks".. ja andis meile meie 10 S$ per inimene. Jee!
Läksime võtsime omale ühepäevapiletid, läksime metroo peale ja sõitsime Marina Bay Sands hotelli juurde, sest endiselt oli hädasti vaja sinna üles vaateplatvormile minna. Seekord saime käidud. Sissepääs maksis 20S$/inimene. Sõitsime liftiga üles, tegime tiiru, klõpsutasime turistipilte teha ja sõitsime alla tagasi. Linnuke kirjas.
Edasi oli plaan minna Harbour Fronti ostukeskusesse, sest Raikol jäid mingid t-särgid eelmine kord ostmata. Vaatasime metrookaarti ja otsustasime aja viitmise mõttes sõita kõikide metrooliinidega mitu korda ümber istudes. Sõitsimegi nii. Kui keskusesse kohale jõudsime, olid kõhud juba väga tühjad. Läksime Food Courti sööma. See on selline naljakas koht, kus suure ümmarguse saali keskel on söögilauad ja ümberringi söögiostmise kohad. Söögid tehakse kohapeal ja tundus, et kõigi aasia riikide köögid on esindatud.
Võtsin hautatud riisi kala ja juustuga, Raiko võttis riisi ja küpsetatud parti ning supi. Joogiks apelsinimahl. Kokku läks meil kahepeale umbes 18 S$.
Kõhud servani täis, võtsime veel kõrvalasuvast McDonaldsist jäätist. Peale seda kammisime ostukeskust. Kahjuks olid Raiko lemmiksärgid vahepeal otsa saanud, igavene jama. Kõndisime siis niisama ringi ja vaatasime asju. Siis läksime toidupoest (loe: joogipoest) läbi ja võtsime näksimisi ja jooke kaasa omale ning läksime keskusest välja sooja õueõhu kätte. Istusime lähimale muruplatsile ja veetsime kahe õlle jagu lõbusalt aega.
Ega rohkem ei osanudki midagi ajaga pihta hakata, läksime metroosse ja seadsime suuna lennujaama poole. Sattusime esimest korda tipptunni ajal Singapuri metrood kasutama.. väga muljetavaldav rahvamass, peaks mainima.
Saime lennujaama, tegime check-ini ära, läbisime passikontrolli ja otsisime omale mugavad istekohad. Jõudsime kohale umbes 19:30, lend läheb kell 23:55. Mõned tunnid on vaja surnuks lüüa..
Meeme andis just Facebookis teada, et Soomes on umbes pool meetrit lund maha sadanud. Lõbus.
Tunnid said osavalt surnuks löödud "tonni" mängides ja taxfree õlut salaja joodes (3-pack maksis 7,20 S$). Siis ronisime jälle hiigelsuure lennumasina selga. Olime enne check-inis omale vähemalt kõrvuti kohad sebinud.
Peale õhkutõusmist pakuti kohe süüa. Selle ajal sain lõpuks ära vaadata uue Bondifilmi - Skyfall ning siis panin kõrvatropid kõrva, silmaklapid pähe ja üritasin magada.
Keerutasin ühest ebamugavast asendist teise kuni hommikusööki pakkuma hakati. Söögi kõrvale vaatasin nunnut multikat "Rise of the Guardians" ja peale seda veel mingit loodussaadet. Kell 6:00 maandusime Frankfurdis.
Hommikusöögiportsud olid valmis pandud. Igaüks sai klaasi apelsinimahla, praemuna, singiviilu sisse keeratud viineri, kaks viilu röstsaia, võid ja ananassimarmelaadi. Lisaks igaühele kolm tükki arbuusi ja kohvi nii palju, kui juua jaksad. Sellist nuumamist, nagu Lantal hotellis, küll ei olnud.
Markol oli eilsest üks siidri moodi jook alles jäänud, millel ta peale hommikusööki korgi maha võttis - lennukisse ju sellega ei lubata ja ära ju ka ei viska..
Viskasime seljakotid selga, regasime ennast hotellist välja ning keegi hotellitöötajast meesterahvas (kelle hotellitädi tagatoas üles äratas) toppis meid omale autosse ja viskas lennujaama ära. Läbisime mitmed turva- ning passikontrollid. Minu kott tõmmati kõrvale ja kästi mul kruvikeeraja kotist välja võtta. Jäin juhmi näoga turvatädisid vaatama. Mis kruvikeeraja?! Kiskusin koti lahti ja pakkusin erinevaid asju kruvikeeraja pähe. Miski nagu ei sobinud hästi. Kõige kruvikeerajalaadsem ese pagasis osutus lõpuks mehaaniliseks pastapliiatsiks, kus saab omavahel vahetada kahte värvi pastakat ja harilikku pliiatsit - väga fancy ;).
Saime lennuootesaali. Marko ja Raiko valvasid seljakotte, meie Annaga tegime poodides aega parajaks. Hämmastav kuidas lennujaamas ikka hinnad viiekordseks paisuvad. Mõningase ootamise järel saimegi lennukisse ja esimene tagasilend algas.
Lend möödus rahulikult, midagi põrutavat ei juhtunud. Raiko mängis oma Tabiga, Anna ja Marko mängisid minu Tabiga. Mina mängisin telefoniga.
Jõudsime Singapuri. Otsisime üles õige terminali ja uurisime kuhu seljakotid võib päevaks jätta. Leidsime mingi onu, kes kotid hoiule võttis - 3.20 S$ kuni 10 kilone kott. Uurisime veel, et millal check-ini teha saab, öeldi, et mitte enne nelja. Selge! Läksime linna mineva metroo peatusse. Arvasime sinisilmselt, et saame siis nüüd oma turistipiletid tagasi anda ja deposiidiraha vastu võtta. Siis anti meile peenikest kirja lugeda, kus seisis, et tegelikult oleks pidanud viie päeva jooksul tagasi tooma selleks, et raha tagasi saada. Läksime maailma kõige kurvemate nägudega infoletti oma kurba saatust kurtma. Seal siuke tõreda olemisega tädi riidles meiega ja ütles "et see viimane kord oleks".. ja andis meile meie 10 S$ per inimene. Jee!
Läksime võtsime omale ühepäevapiletid, läksime metroo peale ja sõitsime Marina Bay Sands hotelli juurde, sest endiselt oli hädasti vaja sinna üles vaateplatvormile minna. Seekord saime käidud. Sissepääs maksis 20S$/inimene. Sõitsime liftiga üles, tegime tiiru, klõpsutasime turistipilte teha ja sõitsime alla tagasi. Linnuke kirjas.
Edasi oli plaan minna Harbour Fronti ostukeskusesse, sest Raikol jäid mingid t-särgid eelmine kord ostmata. Vaatasime metrookaarti ja otsustasime aja viitmise mõttes sõita kõikide metrooliinidega mitu korda ümber istudes. Sõitsimegi nii. Kui keskusesse kohale jõudsime, olid kõhud juba väga tühjad. Läksime Food Courti sööma. See on selline naljakas koht, kus suure ümmarguse saali keskel on söögilauad ja ümberringi söögiostmise kohad. Söögid tehakse kohapeal ja tundus, et kõigi aasia riikide köögid on esindatud.
Võtsin hautatud riisi kala ja juustuga, Raiko võttis riisi ja küpsetatud parti ning supi. Joogiks apelsinimahl. Kokku läks meil kahepeale umbes 18 S$.
Kõhud servani täis, võtsime veel kõrvalasuvast McDonaldsist jäätist. Peale seda kammisime ostukeskust. Kahjuks olid Raiko lemmiksärgid vahepeal otsa saanud, igavene jama. Kõndisime siis niisama ringi ja vaatasime asju. Siis läksime toidupoest (loe: joogipoest) läbi ja võtsime näksimisi ja jooke kaasa omale ning läksime keskusest välja sooja õueõhu kätte. Istusime lähimale muruplatsile ja veetsime kahe õlle jagu lõbusalt aega.
Saime lennujaama, tegime check-ini ära, läbisime passikontrolli ja otsisime omale mugavad istekohad. Jõudsime kohale umbes 19:30, lend läheb kell 23:55. Mõned tunnid on vaja surnuks lüüa..
Meeme andis just Facebookis teada, et Soomes on umbes pool meetrit lund maha sadanud. Lõbus.
Tunnid said osavalt surnuks löödud "tonni" mängides ja taxfree õlut salaja joodes (3-pack maksis 7,20 S$). Siis ronisime jälle hiigelsuure lennumasina selga. Olime enne check-inis omale vähemalt kõrvuti kohad sebinud.
Peale õhkutõusmist pakuti kohe süüa. Selle ajal sain lõpuks ära vaadata uue Bondifilmi - Skyfall ning siis panin kõrvatropid kõrva, silmaklapid pähe ja üritasin magada.
Keerutasin ühest ebamugavast asendist teise kuni hommikusööki pakkuma hakati. Söögi kõrvale vaatasin nunnut multikat "Rise of the Guardians" ja peale seda veel mingit loodussaadet. Kell 6:00 maandusime Frankfurdis.
Koh Lanta-Phuket 04.03.2013
Läksimegi. Nuumasime ennast mõnuga. Peale sööki hakkasime pakkima. Pakkisime oma kama poole tunniga kokku ja nentisime, et kogu meie kaasasolev maine vara võtab väga vähe ruumi aga kaalub palju.
Kell oli umbes 9:45 kui meil oli kõik pakitud, läksime alla valvelauda, registreerisime ennast hotellist välja, jätsime seljakotid sinna ning teatasime, et kui meid kellegil peaks vaja olema, siis me oleme üleval basseini ääres.
Sirutasime ennast päikese kätte pikaks ja praadisime ennast ilusti mõned kümned minutid kahelt poolt. Siis ujusime natuke ja mängisime eile pooleli jäänud "tonni". Anna võitis.
Veetsime nii mõned hommikutunnid, kui kell sai 11:45, ajasime reisiriided selga ja läksime alla. Võtsime oma seljakotid, tegime veel pilti koos oma hotelliproua Kai'ga (keda me isekeskis kutsusime Missis Sunshine'ks, sest ta naeratab kogu aeg), ja läksime sadamasse.
Sadamast ostsime laevapiletid, tellisime sadamasööklast omale võileivad, nimega "clup saidwices" ning väikesed õlled ja mulle arbuusimahla. Mõtlesime, et kõva 40 minutit väljumiseni aega, sööme kõhud veel täis, sest mine tea millal jälle saab. Joogid toodi kätte aga võileibadega läks nii kaua, et olime sunnitud laskma need endale kaasa pakkida.
Haarasime võileivad ja registreerisime ennast paadile. Natuke pidi ootama, siis saime peale ning ronisime otse laevaninasse istuma. Sattusime ühe jutuka keskealise soome paari kõrvale, kellega sain soome keelt harjutada. Varsti juba ju vaja tööle minna, peab meelde tuletama.
Phi Phi saare lähedal tõsteti meid teise paadi peale ning sõit jätkus Phuketi suunas. Selles paadis oli ruumi rohkem. Lõbustasime end laevalael täringumänguga ning Raiko ja Marko võtsid ka pisut päikest. Meie Annaga hoidsime pigem varju.
Jõudsime Phuketisse. Sadamas otsisime üles oma transfeerbussijuhi, tõstsime oma seljakotid pagasiruumi ja ronisime ise bussi. Transfeerbussile müüdi tegelikult piletid meile juba esimeses paadis, Lantalt lahkudes. Maksis 200 bahti nägu. Bussijuhiks oli siuke kribal kohalik noormees - isegi minust lühem. Sõit läks lahti, mõnus tukk tuli peale. Tukkusime pisut, siis vaatasime jälle lahedaid maju möödumas. Ühel hetkel ütles Raiko "nüüd tuleb ära", bussijuht tallus piduril nii, et mu jalast võetud plätud minema sõitsid ja siis käis pauk. Täiesti õnnelik õnnetus, buss sai tõenäoliselt lihtsalt 30 cm liiga hilja pidama ja põrutas ühele uuele Toyota Camryle tagant sisse. Kummastki asjaosalisest sõidukist ronis juht välja, natuke vaatasid autosid, klõpsisid nutitelefonidega paar pilti ning mindi ära laiali. Meil jälle millest kirjutada.
Esimene peatus oli lennujaamas kus üks tütarlaps bussist väljus. Teine peatus pidi olema meie hotell aga meie nooruke ja tõenäoliselt šokis bussijuht ei suutnud seda leida. Tiirutas siin ja seal. Lõpuks kutsus ühe vanema ja turskema kolleegi, kes võttis bussijuhtimise üle ning viis meid kohale.
Registreerisime end sisse ning esimese asjana loomulikult kohe basseini. Siiani kõige vingem bassein - nii pikk, et ujuda saab ja ühes otsas vist lausa kaks meetrit sügav. Toad olid ka imeilusad. Ainuke häda, et internet ei ulatu toani. See-eest basseini ääres sai internetitatud natuke ja ujutud. Siis panime jälle linnapüksid jalga ja läksime randa otsima. Enne leidsime muidugi õllepoe, et lõbusam randa otsida oleks.
Randa jõudsime üsna täpselt päikeseloojangu ajaks. Rannas olid liivale rajatud restoranid, otsustasime seal ühtlasi süüa. Valisime restorani laudlina värvi järgi - roosa. Tellisime kõikvõimalikke krevette - paneeritud, barbeque ja küpsetatud piprakastmes. Joogiks õlled ja mul muidugi arbuusimahl (tehakse ikka häid jooke!). Magustoiduks võtsime friteeritud banaanid ja ananassid taignas jäätisega ning pannkoogi jäätisega. Kokku maksis söök vist 1500 bahti ringis ja vaade oli vapustav.
Peale sööki läksime natuke veel kõndima ning käigu pealt tekkis plaan massaaži minna. Tehtud! Marko ostis omale 400 bahti eest tai massaaži õliga, mina ja Raiko jalamassaaži a'300 bahti ning Anna lasi lihtsalt pediküüri teha 200 bahti eest.
Sealt läksime tagasi hotelli, teel kiirelt veel poest läbi, ning istusime niisama basseini ääres. Meie Raikoga käisime ujumas, Anna skypes emaga ja Marko vaatas niisama taevas tähti või midagi.
Kell oli juba palju. Läksime tuppa ära, duši alt läbi ja magama. Homme on vara äratus.
Saturday, March 2, 2013
Koh Lanta 03.03.2013
Päike, kurinahk, tõusis jälle kella poole seitsme ajal ja säras rõõmsalt pimenduskardinate vahelt tuppa nii, et terve tuba valge nagu päeval.
Torisesin, keerasin külje ja punnitasin vägisi edasi magada kella üheksani. Siis läksime hommikusöögile. Sõime ennast mõnusalt punni ja istusime mõne aja jahedas Anna ja Marko toas. Broneerisime endale ülehomseks hotellitoad Phuketis. Surffasime niisama internetis. Internet läbi loetud, läksime basseini äärde vedelema, vees mulistama ja kaarte mängima.
Kaardimäng toimus varjulisemas nurgas, mängisime "tonni" nii, et igal ringil jäi üks vahele. Sel ajal oli täpselt paras ennast korraks päikese kätte siruli visata või basseini hüpata, et siis järgmise ringi ajaks jälle käpp olla.
Mängisime umbes kella kaheni, siis panime linnariided selga ja mõtlesime et ehk on juba paras aeg midagi põske pista. Läksime jälle samasse kohta kus eilegi - Parkway Restorani. Tellisime kerge eine, sest kuumaga väga ei taha süüa. Mina võtsin mereannisalati, arbuusimahla ja kookosejäätise. Raiko ja Marko maiustasid jälle Tom Yum supiga (see on see vürtsine kui kurat), Raikol krevettide ja Markol kalaga. Kõrvale jõi kumbki õlle. Anna võttis seekord Pad Thai krevettidega ja õlle ning kõige lõppu "Happy Sundae" jäätise, mis nägi välja nagu oleks raamatust välja lõigatud. Söögi eest esitati arve summas 840 bahti. Söögi kõrvale sai paduvihma nauditud - teised restoranikülastajad vaatasid meid nagu pooletoobiseid..
Peale sööki käisime sevenelevenist õhtuks õllesid võtmas, misjärel Raiko ja Marko läksid hotelli ära ja meie Annaga läksime ostlema. Väga ei viitsinud ostelda ka, saak jäi kehvapoolseks. Tagasi hotelli jõudes oli meil muidugi väga palav, tahtsime duši alla minna kuid toad olid lukus. Järeldasime, et ju mehed on üleval bassu ääres. Teel üles otsustasime endale ja teistele nalja teha. Marssisime sirgelt basseini juurde, viskasin koti tagantkäe lamamistoolile ja kõndisime kõige riietega otse basseini. Oli küll naljakas. Anna ronis välja aga Raiko tegi hoopis oma nalja ja lükkas ta tagasi sisse. Jälle oli naljakas.
Saime siis ikkagi basseinist välja, võtsime toavõtmed ja läksime duši alla ning kuivi riideid selga panema. Seejärel jalutasime jälle Dorise ja Lennarti juurde randa hängima veel viimast korda. Mängisime rannas "Uno"-t kuni pimedaks läks, siis läksime jälle "Focus Bar"-i sööma. Istusime ja nuumasime ennast kella 21:00-ni. Baarist lahkudes lasti lähedal rannas ilutulestikku. Jäime poole kõnduse pealt vaatama.. jalad väsisid seismisest ära. See oli nii pikk ja nii võimas, et Tallinna linna aastavahetuse ilutulestik näeks selle kõrval välja nagu säraküünlaga vehkimine..
Siis läksime Dorise ja Lennarti bungalo juurde poolelijäänud "Uno"-t mängima. Mängisime ja jõmistasime kella 23:00-ni, jätsime nägemiseni (järgmine kord juba Eestis) ja jalutasime oma hotelli ning lugesime päeva lõppenuks. Käisime duši alt läbi ja ära magama. Homme hommikul on vaja pakkida veel, seega varajane äratus tuleb. Head ööd!
Torisesin, keerasin külje ja punnitasin vägisi edasi magada kella üheksani. Siis läksime hommikusöögile. Sõime ennast mõnusalt punni ja istusime mõne aja jahedas Anna ja Marko toas. Broneerisime endale ülehomseks hotellitoad Phuketis. Surffasime niisama internetis. Internet läbi loetud, läksime basseini äärde vedelema, vees mulistama ja kaarte mängima.
Kaardimäng toimus varjulisemas nurgas, mängisime "tonni" nii, et igal ringil jäi üks vahele. Sel ajal oli täpselt paras ennast korraks päikese kätte siruli visata või basseini hüpata, et siis järgmise ringi ajaks jälle käpp olla.
Mängisime umbes kella kaheni, siis panime linnariided selga ja mõtlesime et ehk on juba paras aeg midagi põske pista. Läksime jälle samasse kohta kus eilegi - Parkway Restorani. Tellisime kerge eine, sest kuumaga väga ei taha süüa. Mina võtsin mereannisalati, arbuusimahla ja kookosejäätise. Raiko ja Marko maiustasid jälle Tom Yum supiga (see on see vürtsine kui kurat), Raikol krevettide ja Markol kalaga. Kõrvale jõi kumbki õlle. Anna võttis seekord Pad Thai krevettidega ja õlle ning kõige lõppu "Happy Sundae" jäätise, mis nägi välja nagu oleks raamatust välja lõigatud. Söögi eest esitati arve summas 840 bahti. Söögi kõrvale sai paduvihma nauditud - teised restoranikülastajad vaatasid meid nagu pooletoobiseid..
Peale sööki käisime sevenelevenist õhtuks õllesid võtmas, misjärel Raiko ja Marko läksid hotelli ära ja meie Annaga läksime ostlema. Väga ei viitsinud ostelda ka, saak jäi kehvapoolseks. Tagasi hotelli jõudes oli meil muidugi väga palav, tahtsime duši alla minna kuid toad olid lukus. Järeldasime, et ju mehed on üleval bassu ääres. Teel üles otsustasime endale ja teistele nalja teha. Marssisime sirgelt basseini juurde, viskasin koti tagantkäe lamamistoolile ja kõndisime kõige riietega otse basseini. Oli küll naljakas. Anna ronis välja aga Raiko tegi hoopis oma nalja ja lükkas ta tagasi sisse. Jälle oli naljakas.
Saime siis ikkagi basseinist välja, võtsime toavõtmed ja läksime duši alla ning kuivi riideid selga panema. Seejärel jalutasime jälle Dorise ja Lennarti juurde randa hängima veel viimast korda. Mängisime rannas "Uno"-t kuni pimedaks läks, siis läksime jälle "Focus Bar"-i sööma. Istusime ja nuumasime ennast kella 21:00-ni. Baarist lahkudes lasti lähedal rannas ilutulestikku. Jäime poole kõnduse pealt vaatama.. jalad väsisid seismisest ära. See oli nii pikk ja nii võimas, et Tallinna linna aastavahetuse ilutulestik näeks selle kõrval välja nagu säraküünlaga vehkimine..
Siis läksime Dorise ja Lennarti bungalo juurde poolelijäänud "Uno"-t mängima. Mängisime ja jõmistasime kella 23:00-ni, jätsime nägemiseni (järgmine kord juba Eestis) ja jalutasime oma hotelli ning lugesime päeva lõppenuks. Käisime duši alt läbi ja ära magama. Homme hommikul on vaja pakkida veel, seega varajane äratus tuleb. Head ööd!
Friday, March 1, 2013
Koh Lanta 02.02.2013
Hommikune päike lõi toa valgeks hoolimata paksudest pimendavatest kardinatest. Tegin silma lahti ja vaatasin kella - 06:58. No on ikka päike. Pole õieti tõusnudki kui juba lammutab ja ajab inimeste unesid ära. Jonni pärast keerasin teise külje ja punnitasin edasi magada. Kell veerand üheksa läks Raikol uni täitsa ära - tõusis üles ja hakkas netist uudiseid lugema.
Poole üheksa paiko koputas Marko uksele ja kutsus sööma. Hüppasin ka siis voodist, viskasin riidesse ja läksime sööma. Vitsutasime ennast silmini täis. Kuna väljas oli täpselt basseini-ilm, läksime täna hoopis sinna kaarte mängima ja mulistama ja vahepeal minuti kaupa ennast praadima. Muidu hoidsime end ikka viisakalt varju.
Tegime seekord väheke lühema "tonni", Marko võitis juba 20 mänguga. Siis mängisime "ärtut", mille võitis Raiko ning peale seda tegime veel mõned ringid "küüsi".
Kui meie seltskonnas muidu ei peeta enne kella 12 alkoholi joomist kultuurseks, siis täna võtsime õllepudelitel korgid maha juba kella 10:30 paiku - januks või nii. Sest meil on puhkus!
Lebotasime niimoodi bassu ääres mõned tunnid, siis käisime toas duši all. Raikoga juhtus basseini äärest ära tulles midagi imelikku - käis nagu plaks ja silmade eest läks kõik uduseks - nagu piima või tossu sees oleks kõik olnud. Loputas silmi puhta veega aga see ei aidanud. Jätsin ta hotellituppa silmi puhkama ja läksime Annaga apteeki silmatilku tooma. Õues oli mingi jubeda leitsaku üles kruvinud, õhk oli kuum ja päike paistis pilvitus taevas lagipähe. Päikesele keskpäeval paljast nahka näidata on umbes sama hea kui ennast näiteks seljaga vastu kuuma ahjuust toetada - hetkega põletab.
Saime rohu, viisime Raikole hotelli ja ootasime pool tunnikest, et mõjuma hakkaks. Siis läksime omale midagi süüa vaatama.
Kõhud polnud jõudnud veel väga tühjaks minna ja palavus andis muidugi veel ka oma panuse, seega läksime samasse kohta ranna lähedal kus me esimesel päeval sõime ning tellisime mõõdutundlikult vähekene süüa. Mina võtsin kevadrullid krevettidega, porgandimahla ja jäätisekokteili. Raiko sai lõpuks ometi oma lemmiku Tom Yom supi krevettidega ning kõrvale õlle. Anna tellis mereannisalati ning Ovaltine kokteili (linnaseekstrakti ja kakaoga piimajook suhkruga - jube hea oli). Marko sai ühed paneeritud sibularõngad, rohelise karri krevettidega ning õlle. Kogu söömaaeg 890 bahti eest.
Läksime toidupoest (loe: õllepoest) läbi ja tagasi hotelli riideid vahetama ning siis Dorise ja Lennarti juurde randa hängima. Käisime meres ja lobisesime rannas juttu ajada. Seekord võtsime päevaplaani ka päikeseloojangu vaatamise. Saatsime muidugi Raiko ja Marko enne head vaatamise kohta otsima. Leidsidki täiesti viimasepeale koha... mis asus kohaliku viietärnihotelli rannabaaris ning kuhu jõudmiseks pidi läbi hotelli basseini- ja baariala kooserdama. Mis siis ikka. Loojangut vaja näha, tuleb minna. Doris ja Lennart läksid Hermiinet magama panema ja meie siis sinna viietäpihotelli rannabaari. Marssisime nagu õiged mehed sirge seljaga sinna, istusime plärtsti maha ja tellisime jooke. Kummardati ette ja taha ning kanti ette. Mina võtsin omale edeva kokteili nimega "Romance Sunset" (250 bahti), teised jõid õlut (a' 115 bahti). Kauba peale toodi veel liuakene paneeritud suupistetega ja topsike soolapähkleid. Istusime nigu kunnid rannal ja jõllitasime päikeseloojangut. Kohe meie istumiskoha kõrval oli puude vahele ehitatud suuremat sorti kiik, millel klõpsisime suuremal hulgal ägedaid pilte teha.
Päike loojas, joogid joodud, kõndisime tagasi Dorise ja Lennarti juurde. Tita oli just magama jäänud. Doris võttis beebimonitori kaasa ja läksime sinnasamasse "Focus Bar"-i sööma. Kõhud polnud mitte mingist asendist veel tühjad, otsustasime ainult magustoitu süüa ja niisama näksida. Raiko võttis kevadrullid ja õlle, mina paneeritud ja praetud jäätise ning Ovaltine joogi, kokku 540 bahti eest. Anna võttis ka praetud jäätise ning kokteili "Mai Tai in Pineapple", mis serveeritigi suure ananassi sees. Marko tellis kokteili "Moonwalk" ning imeliku nimega magustoidu, mis koosnes jäätisest ja banaanist karamellikastmega ja mis kõige lõpuks põleva viskiga üle valati. Jube hea oli olnud. Nende õhtune maiustamine maksis 740 bahti.
Kõhud jälle väga täis, läksime Dorise ja Lennarti bungalo ette hängima ja "Unot" mängima. Lõbustasime end sellega poole kaheteistkümneni öösel. Raiko võitis. Siis jalutasime kaks kilomeetrit tagasi oma hotelli.
Mõtlesin, et blogin veel natuke aga kell oli märkamatult kaks saanud ja uni trampis juba silmalaugudel. Jäin hoopis magama.
Poole üheksa paiko koputas Marko uksele ja kutsus sööma. Hüppasin ka siis voodist, viskasin riidesse ja läksime sööma. Vitsutasime ennast silmini täis. Kuna väljas oli täpselt basseini-ilm, läksime täna hoopis sinna kaarte mängima ja mulistama ja vahepeal minuti kaupa ennast praadima. Muidu hoidsime end ikka viisakalt varju.
Tegime seekord väheke lühema "tonni", Marko võitis juba 20 mänguga. Siis mängisime "ärtut", mille võitis Raiko ning peale seda tegime veel mõned ringid "küüsi".
Kui meie seltskonnas muidu ei peeta enne kella 12 alkoholi joomist kultuurseks, siis täna võtsime õllepudelitel korgid maha juba kella 10:30 paiku - januks või nii. Sest meil on puhkus!
Lebotasime niimoodi bassu ääres mõned tunnid, siis käisime toas duši all. Raikoga juhtus basseini äärest ära tulles midagi imelikku - käis nagu plaks ja silmade eest läks kõik uduseks - nagu piima või tossu sees oleks kõik olnud. Loputas silmi puhta veega aga see ei aidanud. Jätsin ta hotellituppa silmi puhkama ja läksime Annaga apteeki silmatilku tooma. Õues oli mingi jubeda leitsaku üles kruvinud, õhk oli kuum ja päike paistis pilvitus taevas lagipähe. Päikesele keskpäeval paljast nahka näidata on umbes sama hea kui ennast näiteks seljaga vastu kuuma ahjuust toetada - hetkega põletab.
Saime rohu, viisime Raikole hotelli ja ootasime pool tunnikest, et mõjuma hakkaks. Siis läksime omale midagi süüa vaatama.
Kõhud polnud jõudnud veel väga tühjaks minna ja palavus andis muidugi veel ka oma panuse, seega läksime samasse kohta ranna lähedal kus me esimesel päeval sõime ning tellisime mõõdutundlikult vähekene süüa. Mina võtsin kevadrullid krevettidega, porgandimahla ja jäätisekokteili. Raiko sai lõpuks ometi oma lemmiku Tom Yom supi krevettidega ning kõrvale õlle. Anna tellis mereannisalati ning Ovaltine kokteili (linnaseekstrakti ja kakaoga piimajook suhkruga - jube hea oli). Marko sai ühed paneeritud sibularõngad, rohelise karri krevettidega ning õlle. Kogu söömaaeg 890 bahti eest.
Läksime toidupoest (loe: õllepoest) läbi ja tagasi hotelli riideid vahetama ning siis Dorise ja Lennarti juurde randa hängima. Käisime meres ja lobisesime rannas juttu ajada. Seekord võtsime päevaplaani ka päikeseloojangu vaatamise. Saatsime muidugi Raiko ja Marko enne head vaatamise kohta otsima. Leidsidki täiesti viimasepeale koha... mis asus kohaliku viietärnihotelli rannabaaris ning kuhu jõudmiseks pidi läbi hotelli basseini- ja baariala kooserdama. Mis siis ikka. Loojangut vaja näha, tuleb minna. Doris ja Lennart läksid Hermiinet magama panema ja meie siis sinna viietäpihotelli rannabaari. Marssisime nagu õiged mehed sirge seljaga sinna, istusime plärtsti maha ja tellisime jooke. Kummardati ette ja taha ning kanti ette. Mina võtsin omale edeva kokteili nimega "Romance Sunset" (250 bahti), teised jõid õlut (a' 115 bahti). Kauba peale toodi veel liuakene paneeritud suupistetega ja topsike soolapähkleid. Istusime nigu kunnid rannal ja jõllitasime päikeseloojangut. Kohe meie istumiskoha kõrval oli puude vahele ehitatud suuremat sorti kiik, millel klõpsisime suuremal hulgal ägedaid pilte teha.
Päike loojas, joogid joodud, kõndisime tagasi Dorise ja Lennarti juurde. Tita oli just magama jäänud. Doris võttis beebimonitori kaasa ja läksime sinnasamasse "Focus Bar"-i sööma. Kõhud polnud mitte mingist asendist veel tühjad, otsustasime ainult magustoitu süüa ja niisama näksida. Raiko võttis kevadrullid ja õlle, mina paneeritud ja praetud jäätise ning Ovaltine joogi, kokku 540 bahti eest. Anna võttis ka praetud jäätise ning kokteili "Mai Tai in Pineapple", mis serveeritigi suure ananassi sees. Marko tellis kokteili "Moonwalk" ning imeliku nimega magustoidu, mis koosnes jäätisest ja banaanist karamellikastmega ja mis kõige lõpuks põleva viskiga üle valati. Jube hea oli olnud. Nende õhtune maiustamine maksis 740 bahti.
Kõhud jälle väga täis, läksime Dorise ja Lennarti bungalo ette hängima ja "Unot" mängima. Lõbustasime end sellega poole kaheteistkümneni öösel. Raiko võitis. Siis jalutasime kaks kilomeetrit tagasi oma hotelli.
Mõtlesin, et blogin veel natuke aga kell oli märkamatult kaks saanud ja uni trampis juba silmalaugudel. Jäin hoopis magama.
Subscribe to:
Posts (Atom)