Äratus kell 7:30, sain vaevalt kella kinni vajutada kui juba Anna lammutaski ukse taga, väites, et ta võiks keskmist kasvu elevandi vabalt nahka panna. Ruttu riidesse siis ja alla sööma. Vitsutasime end silmini täis, viskasime kähku seljakotti mingeid päikesekreeme ja käterätte ning ronisime õues ootavasse mikrobussi.
Laiutasime nagu kunnid neljakesi konditsioneeritud mikrobussis. Sõitsime hakatuseks kahe erineva praamiga et saarelt minema saada, siis veel üle silla ja edasi mööda maanteed. Aja viitmiseks mängisime lühemaid kaardimänge. Mind ründas jälle "merehaigus" ehk mikrobussi loksumine ajas iiveldama. Võtsin Annalt elupäästva tableti ja üsna pea oli jälle elu lill.
Jõudsime Krabisse Tiger Temple juurde. Päike paistis lagipähe täiesti pilvitus taevas. Kohalikuks turismiatraktsiooniks on seal ilus Buddha tempel mäe otsas. Lifti loomulikult ei ole, templisse saab mööda treppi. Lihtsalt informatsiooni mõttes on kohe all kirjas, et trepiastmeid on 1237. Challenge accepted!
Põrutasime suure hurraaga trepist üles... Umbes 100 astet hiljem terendas mul surm juba silme ees. Marko ja Anna jaksasid täitsa ilusti edasi rühkida, Raiko loomulikult silkas nagu noor hirv treppidest üles. Mingil hetkel avastas Raiko aga, et mul on motivatsioon parajasti otsa saanud ning tuli alla mulle järgi. Edasi tõmbas ta mind lihtsalt kättpidi treppidest üles kuni päris mäetippu välja. Üksi oleks mul ülesjõudmine aega võtnud vähemalt paar tundi, Raiko abiga sain üles kõigest 35 minutiga.
Ülevalt avanes muidugi supervaade ümberringi igale poole. Buddha tempel oli ka selline armas ja nupsik. Istusime mäetipus vist oma 20 minutit, mina üritasin oma kuumast ja pingutusest tekkinud värsket migreeni tablettide ja vesijahutusega kontrolli alla saada.
Mäetipus kohtusime ühe toreda soome perega ning venelastest paariga. Väga kodune seltskond..
Alla tulemine ei võtnud võhmale ega ajanud südant puperdama, aga põlved ähvardasid küll üles öelda umbes poolel teel. Võtsime hästi rahulikult ja jõudsime õnnelikult alla. Challenge completed!
Enne mäkkeronimist olime Annaga tualetis käinud ning imestanud, et miks seal dušikabiinid on. Enam ei imestanud, käisime hoopis duši all ja pesime kohe ka seljas olnud särgid ära. Siin õnneks kuivab kõik kiiresti.. ja kui ei kuiva, siis tegelikult kedagi ei koti, soe on ju.
Ostsime poest omale ühed jäätised, sõime need kibekiiresti sealsamas poe ukse taga ära ning ronisime oma mikrobussi tagasi. Järgmine peatus - Ao Nang.
Ao Nangis viis meie bussijuht meid kohe paadisadamasse, kust ostsime edasi-tagasi pileti "long tail boat"-iga Railay Beach randa (100 bahti üks ots per inimene). Paat väljus ka kohe mingi 5 minuti pärast.
Sõit võttis aega umbes 15 minutit, nägime möödasõidul ka seda kohta, kus me oma eelmise Tai-reisi ajal ujumas käisime, äratundmisrõõm on suur.
Railay Beachil olemiseks oli meil aega umbes kolm tundi. Seda tundus kuidagi hirmus palju olevat. Sättisime ennast hakatuseks rannarestorani sööma. Meie Raikoga tellisime kevadrullid mereandidega, punase karri supi mereandide ning hautatud riisiga (Raikole) ja kala gordon bleu juustuga ning küpsetatud riisi krabilihaga (mulle). Anna ja Marko võtsid samuti kevadrullid, praetud kala rohelise karri ja köögiviljadega ning hautatud riisi. Kõrvale jõin mina kookose-piimakokteili ja teised vett. Portsud olid hiiglaslikud ja osa riisi jäigi meist söömata. Samuti oli tegemist meie reisi siiani tõenäoliselt kõige kallima lõunasöögiga - kogu see krempel kokku maksis 1800 bahti.
Kõhud servani täis, määrisime kõik ennast ülepeakaela päikesekreemiga kokku ja meie Annaga otsisime omale varjulisema punkti valgel liivarannal ning sättisime ennast lebotama. Raiko ja Marko läksid aga Lennarti poolt reklaamitud laguuni otsima.
Meie Annaga vedelesime rannas ja käisime kordamööda meres ennast jahutamas. Aeg möödus kiiresti ja kuna poistest polnud juba jupp aega midagi kuulda olnud, proovisin Raikole helistada - telefon oli muidugi levist väljas. Mõned korrad helistasin, siis saatsin sõnumi, et vaja tempot tõsta kuna tagasisõit on juba tunni aja pärast. Vedelesime Annaga edasi. Mõne aja pärast proovisin uuesti helistada, läks vähe paremini, sain Raiko kätte. Kõne kvaliteet oli olematu aga vähemalt oluline info sai edastatud ning jäime lootma, et nad ikka jõuavad tagasi. Kell 16:00 oli paadi planeeritud väljumine, härrad laekusid kell 15:48, jube higised, porised ja väga rahulolevad.
Nende käigust kirjutab lähemalt Marko.
---
Lendasime esimese resorti receptionisse ja uurisime, et kuidas laguuni saaks. Tädi seletas kõigepealt, et noh te peate seal mäest üles ronima ja siis alla ka - me noogutasime takka, et jajaa kõlab lihtsalt ja saame aru. Saime siis täpsed juhised, kuidas õigesse kohta jõuda. Varsti olimegi metsa sees mingi raja alguses, kus tee viis mäest üles ning köied, kivid ja puujuurikad olid abiks ronimisel. Rada oli esialgu suhteliselt lihtne ja tuiskasime seal teistest kulgejatest suhteliselt hoogsalt mööda. Kulgemine meenutas rohkem mägironimist kui metsas jalutamist ja vahepeal tuli ikka hinge ka tõmmata. Mäe otsas läks tee kaheks - üks viewpointi ja teine laguuni. Otsustasime kõigepealt laguunis ära käia. Laskumine oli esialgu lihtne ja suht tasane. Aga kuna vihma oli sadanud ja kogu rada oli libedat punast muda täis ja mina läksin suure hooga mingist kõrvalrajast, kus pidepunkte polnud, siis lendasin istuli ja lasin seal libedal savil tagumiku peal liugu, kargasin püsti ja jooksuga edasi alla kuni lõpuks üks puu hoo kinni pidas. Kui laguun paistma hakkas, läksid laskumised järsemaks ja keerulisemaks. Eelviimasel laskumisel, mis oli nii umbes 4-5 meetrit "kukkumist" otse alla, olid meie ees mingid saksa noored oma naistega. Teised olid all, aga üks tibinas oli omadega püsti hädas, küll üritas ühtepidi ja teistpidi ja teised muudkui kommenteerisid ja juhendasid. Vahepeal oli tunne, et saab tädil pisara ka lahti, aga kuna me kogu aeg kannatlikult ootasime seal, siis ta lõpuks loobus ja lubas meil enne teda alla ronida. Me põhimõtteliselt "hüppasime" alla sealt ja oligi veel viimane laskumine, mis oli veel kõrgem ja järsem. Aga selle ees oli jälle täpselt sama takistus - teise paarikese õrnem pool ikka väga tahtis alla jõuda ja seal nad siis jälle ulgusid ja seletasid ja proovis tüdruk igatemoodi, aga läks samamoodi nagu eelmisel takistusel ja saime sealt ka lõpuks alla kukutada endid. Raja enda kohta veel nii palju, et kogu nende laskumiste ja ronimiste juures ei olnud mitte mingit julgestust ega muud turvaelementi kui vihma-savisegused libedad sõlmedega köied, puujuurikad ja kivinukid. Laguun ise oli kaunis, aga teekond sinna meeldis kõvasti rohkem. Solberdasime veidi jalgupidi vees ja asusime tagasi matkama. Veidi kahju oli saksa tüdrukutest, kes päris alla ei jõudnudki, olles ise ometigi juba nii lähedal. Üles jõudes suundusime viewpointi poole. Siis tuli telefonikõne, et me peaks kiirustama, kuna paadini pole enam palju aega. Viewpoint oli suht lähedal ja kujutas endast avatud kaljuserva - üks samm ja nägemist :-) Vaade oli see-eest tõesti fantastiline. Ja siis jooksuga alla tagasi. Tee peal mainisime peenematele preilidele ja penskaritele, et tee laguuni on ikka suhteliselt raske ja kui neil juba siin raske on, siis kaugele nad ei jõua. Vahepeal saime törtsu padukat ka kaele. Alla jõudes olime parajad pasakäkid igatahes. Kohalikust minimartist haaras Raiko õlled näppu (50 raha tahtsid väikse pudeli eest). Jõudsime käppelt veel meres ära käia ja oligi aeg paadi peale kobida.
---
Aivi jätkab.
Jõudsime õigeks ajaks paadile (peale seda kui mehed ennast kiirelt meres üle loputasid) ja sõitsime tagasi Ao Nangi, kus meie bussijuht juba meid ootas. Istusime oma mugavasse minibussi ja alustasime tagasisõitu. Tegime ühe väikese peatuse poe juures, kust pidi ostetama teepeale õlled kaasa. Poes selgus, et kell 14-17 õlut ei müüda. Mismõttes?!?! Nojah, mis siis ikka. Ostsime siis hoopis gaasidega vett (ikka Chang), Fantat ja jäätist. Siis sõitsime tagasi hotelli. Meie bussijuht eriti ei hellitanud ka, andis korralikult piitsa. Jõudsime pooleteise tunniga hotelli ukse ette.
Käisime duši alt läbi ja üritasime interneti teel kodustega ühendust võtta. Hotelli internett oli erakordselt kehv. Lõime peale mõningasi katsetusi käega ja läksime linnapeale kuna Raiko oli otsustanud täna massaaži saada. Läksimegi siis lähimasse massaažikohta, Raiko ja Marko jätsime sinna ning läksime Annaga edasi ostutänavale. Veetsime seal lõbusa tunnikese ning läksime siis tagasi meestele järgi. Need tulid uimaste nägudega tagant toast välja ja, oh imet, ees toas mingid tütarlapsed, kes parajasti jalamassaaži nautisid, ütlesid puhtas eesti keeles tere. Esimesed eestlased (peale Dorise ja Lennarti) keda me siin kohanud oleme.
Kõndisime ranna äärde Saladan Seafood restorani - peale massaaži ju ikka kästakse vedelikke tarbida.
Tarbisime erinevaid vedelikke - õlut, banaani-piimakokteili ning arbuusimahla; ja et vedelikel igav ei hakkaks, näksisime kõrvale erinevaid küpsetatud krevette, muid mereande ning banaaniga pannkooki meega. Läks väheke liiale see näksimine.. Peale seda jalutasime veel poest läbi (veel vedelikke) ja siis hotelli, kus mängisime Anna ja Marko toas pisut kaarte ja siis läksime ära magama.
Homme on puhkepäev, äratust ei pane.
This comment has been removed by the author.
ReplyDelete