Lõpuks ometi puhkus! Ärkasin kella 13 paiku. Raikol läks varem uni ära, ta ärkas umbes 9 paiku vist ja klõbistas siis rahulikult arvuti taga kuni meie Markusega põõnamisest maksimumi võtsime.
Peale ärkamist sõime traditsioonilisi topsinuudleid ja jõime kohvi. Peale söömist ajasime ujumisriided selga ja läksime basseini äärde päevitama/suplema. Veetsime seal kokku umbes kaks tundi vist. Markus oli muidugi terve selle aja vees.
Kui kopp sai ette ja kõht läks tühjaks, käisime dushi alt läbi ja läksime linna süüa otsima. Jäime pidama mitte väga kaugel hotellist ning sõime taas erinevaid tai toite, mina ja Raiko riisi krabilihaga, Markus nuudleid kanaga, tarmo mingit peekoniga riisisööki ja jane mingit teravamaitselist kanasööki. Üldjoontes oli söök väga hea ja kokku läks kamba peale koos jookidega maksma 700 bahti ringis (umbes 260 vana head krooni).
Peale sööki jalutasime tagasi hotelli, jätsime Markuse arvutimõnusid nautima, rentisime omale hotellist kaks rollerit ja läksime teise linna e. Patongi ringi vaatama ja ostlema.
See kõik võttis kohutavalt kaua aega, kokku ostlesime seal kõva kolm-neli tundi vist. Kauba valik on igal pool üks ja sama, hind oleneb sellest mis sa müüjaga kokku leppida suudad. Näiteks kui Raiko ostis omale 2 t-särki kokku 300 bahtiga, siis ühte väikest laste t-särki pakuti talle sealsamas lähedal 350 bahtiga. Lõpuks sai selle 150-ga kätte. Tegelikult ei olegi ju nagu suur raha (100 bahti on umbes 2,3 eurot e. 37,2 eeku) aga asi on rohkem põhimõttes.
Rohkem huvi pakkuv on kohalik linnapilt kui õues pimedaks läheb. Erinevad sõidukid on tuunitud üks rohkem kui teine. Eriti andekad on nad siin ümberehitamises. Ühest mikrobussist on väga edev baar näiteks kokku klopsitud.
Samuti meeldib neile nähtavasti rollerite peale ehitada sõitvaid kiirsöögiputkasid. Iseenesest väga mugav lahendus - peale tööpäeva pakid ennast kokku ja sõidad koju. Eriti andekas oli täna Janet hoiatada, et ta sõiduteed ületades söökla alla ei jääks :D
Saime osteldud ja sõitsime oma rendirolleritega tagasi hotelli. Krõbistasime toas näksida kohalikke snäkke (maitsestatud herned) ja mulistasime veel basseinis ka natuke. Õhtul hilja on alati päeval saadud päikesedoos kõige paremini näha - Markusel on selg, õlad ja põsed täiesti põlenud, Raiko on ülepeakaela kõrbenud ja minul on jalad punakad ja valusad. Mul oli ainukesena oidu poolenisti päikesevarju all olla kogu aeg ;) Oi ma olen ikka tubli! :) Nüüd teised juba põõnavad ja ajavad mulle ka isu peale. Lähengi kolksti magama nüüd. Homme jälle päev.
Ärkasime vara-vara, sest oli vaja bussi peale kihutada. Pakkisime kibekiiresti kohvrid, sõime topsinuudlit ja jõime kiirkohvi ning tormasime välja. Mikrobuss, mis mahutas koos juhiga 15 inimest, viis meid vahepeatusesse, mis oli ühtlasi kogunemiskohaks. Seal kudesime umbes tunnikese või poolteist kuni piisav kogus inimesi samasse kanti saada tahtis. Siis topiti meid ühte teise sama suurde mikrobussi ja sõit Phuketi poole algas. Üsna pea selgus, et bussi tagumises reas istumine ei olnud kõige parem mõte, sest mingil põhjusel puudus bussil taga amortisatsioon ja igat väikest teekonarust, suurematest takistustest ning aukudest rääkimata, oli tagumikuga väga hästi tunda. Korra virutas isegi sellise paugu, et Raiko lõi pea aknaraami vastu valusasti ära. Vaesekene!
Jõudsime kella 15 paiku lõpuks hotelli juurde (poolteist tundi hiljem kui lubatud) ja regasime ennast sisse.
Hotell on asukoha poolest natuke keskusest eemal aga täitsa lõpp kui ilus ja puhas ja mis peamine - basseiniga :) Loomulikult oli esimene asi basseini ujuma ronida.
Peale ujumist läksime linnapeale süüa otsima. Kuna kõht oli tühi ja pood tuli vastu enne kui mõni söögikoht, ostsime poest purginuudleid, valasime sealsamas kuuma vee peale ja sõime poe ukse tagas kõhud nuudleid täis :). Võtsime veel teepeale kaasa mõned banaanid ja paar jäätist ning kõndisime siis linna kui sellist otsima. Natukene seda oli ka aga üsna kesine ja turistidevaba.
Jalutasime rannani ja siis tagasi hotelli, sest Markus ei jäänud vait teemal, et tal on üks tõsisem ujumine täiesti puudu. Läksime siis Markusega basseini äärde, mina istusin lamamistoolis ja vaatasin kuidas poiss vees mulistab. Ülejäänud seltskond läks linnapeale kolama, seekord teisele poole kui enne. Selgus, et kohe teekäänaku taga oligi täitsa linn olemas, enne olime lihtsalt valele poole läinud :D Markus võttis seda basseini asja tõsiselt ja ligunes ilma välja tulemata vees oma poolteist tundi järjest. Siis läksime tuppa ära, vaatasime telekat, Markus näppis internetti ja mina lugesin Tai kohta raamatut. Raiko, Tarmo ja Jane saabusid mõned tunnid hiljem, kaasas saagiks kohalikud puuviljad, mida me siis kohe manustama hakkasime. Need osutusid kõik väga headeks.
Magamaminekuaeg ongi märkamatult kätte jõudnud. Homme tuleb ehk väheke tegusam päev, et oleks millestki kirjutada ka ;)
Ärkasin hommikul kerge peavaluga. Tegime nuudlisööki omale hommikuks ja kummagile tassi kohvi. Raiko surffas internetiavarustes ja mina vedelesin voodis. Markus hüppas niisama voodi peal ringi ja oli laps nagu lapsed ikka. Ühel hetkel läks minu voodi kõrval öökapil seisnud kohvi ümber. Nii palju siis sellest. Oleks siis võinud vihjest aru saada, eks, et täna ei ole kohvipäev...
Istusime toas ja lõime niisama aega surnuks kuna väljas sadas kohalikku äikesega paduvihma. Kui vihm üle jäi, sättisime ennast õue jalutama ja poodi vett tooma. Markus jäi arvuti taha internetimõnusid nautima :)
Käisime korra apteegist läbi, ostsime peavalurohtu ja jalutasime randa vaatama. Seda ei olnudki veel päevavalges ju näinud. Kohe ründasid meid ka kohalikud massaazhipakkujad. Sõbrunesime paari-kolmega neist. Üks oskas imekombel isegi eesti keeles "tere" ja "aitähh" öelda.
Hakkasime siis vasakule poole kõndima, seal paistis et on ilus ujumisrand ja peale seda kaljune sein ehk väga pikalt ei olnud vaja tatsata.
Tõepoolest, rannariba lõpus oli miski pisike tai templi moodi rajatis ja terve kari pisikesi ahve kes mööda puid ringi ronisid ja jalutajatelt näkse pommisid. Saime mõned pildi peale isegi.
Rannariba lõpetas merre suubuv, hetkel ületamatu jõgi, peale jõge paistis kätte mingisugune laudtee mis näis üles mäkke viivat. Ühe massaazhipakkuja käest sain teada, et selle laudtee nimeks on "Monkey trail" ja see viib üle kaljude teisele poole eraranda. Sinna otsustasimegi siis täna minna. Enne aga oli vaja minna poest vett kaasa võtma ja Markust hotellist tooma. Nii tegimegi.
Ah jaa, poest vett ostes mõtlesin võtta ka tassi kohvi (kuna hommikul jäi joomata). Siinsetes 7-eleven poodides on nii, et võtad sealt topsi, 3in1 Nescafe pulbri ja valad kohe termosest vee peale. Maksab see nali 14 bahti (umbes 5 vana raha) ja näeb välja nagu Statoili kohvi. Võttes seda veemasinast välja, jäi topsi alumine serv mingi ääre taha kinni ja kogu see kuum kupatus kukkus mulle paljaste jalgade ja põranda peale. Auts. Kas ma sain lõpuks vihjest aru? Ei saanud. Võtsin hoopis uue topsi ja tegin omale uue kohvi.
Läksime tõime Markuse ka hotellist arvuti tagant ära. Panin omale ilusa eile soetatud valge kübara pähe ja võtsin helelilla salli ka õlgade peale päikese kaitseks. Nägin välja nagu Lia Laats filmist "Siin me oleme".
Hotellist väljudes mängisid Raiko ja Markus mingit tagaajamise mängu ja minu selja taha peitudes läks Markus kuidagi käega kohvitopsile pihta ja kogu see krempel lendas minu outfiti peale täies ulatuses. Nii kübar, õlasall kui musta-valgekirju kleit olid ilusasti kohvised. Nüüd saingi vihjest aru. Täna ei ole kohvipäev! Kehitasin õlgu ja läksime edasi ahvirada otsima.
Leidsime mingi nurgataguse kust sai kuiva jalaga üle eelpoolmainitud jõe ning ronisime laudteed mööda üles mäkke.
Enne seda rada oli veel ka hoiatav silt, et turistid peaksid sinna minema vaid omal vastutusel kui nad on nii lollid ja ei taha osta paadisõitu mis sinna randa viib. Meie uljad seiklejad muidugi ei kohku tagasi sellise hoiatuse ees vaid naeravad ohule näkku ja ronivad nii et nahk märg :D. Tee ise ei olnud väga pikk ega ka kõrge mitte, lihtsalt kohati ebamugav kõndida. Seevastu teiselt poolt mäge alla tulla oli lausa lust, seda enam, et all oli kutsuv valge ja inimtühi liivarand meid ootamas. Rannale pääsemiseks pidime ennast valvuriputkas registreerima. Peale loeti sõnad, et võime ujuda ja rannal vedeleda aga hotelli poole minna ei tohi kuna tegemist on hotelli erarannaga. Ega meil sinna asja ei olnudki. Kiskusime riided seljast ja kadusime nigu niuhti vette. OI KUI MÕNUS! Vesi oli täpselt parajalt soe ja ilm täpselt parajalt pilves ja vaade täpselt nagu mõnes väljamaa filmis.. aga päriselt!
Mulistasime seal kohe mõnuga oma tunnikese vist. Seejärel vinnasin mina seljakoti selga ja läksin mööda laudteed tagasi teisele poole. Ülejäänud seltskond läks merd mööda ehk jala vee seest ümber kaljunuki. Tuleb välja, et mõõnaga on seal täitsa käidav tee mida kohalikud ka usinasti kasutavad. Seal oli muideks väga palju krabisid näha olnud. Kohtusime taas teisel pool rannas. Hommikune ületamatu jõgi oli mõõnaga seoses muutunud mõttetuks pahkluuni ulatuvaks nireks. Jalutasime mööda veepiiri tagasi hotellitänavani, ootasime veel mõne aja kuni Markus meres mulistas ja läksime siis hotelli ennast pesema ja söögiks valmistuma.
Ah jaa, eile tuli Raikol hea mõte meie määrdunud riided hotelli pesta anda. Täna saime juba kätte, ilusti puhtad ja kuivatamisest soojad riided, suure kilekotitäie riiete pesemine maksis kokku 140 bahti (3.30 eurot e. ~52 eeku).
Puhtaks pestud, puhtad riides seljas, läksime söögikohta otsima. Seekord maandusime mingis hindu omanike restos kus India toidul oli parajasti 30% allahindlus ja Tai toidul 25%. Noh, võtsime siis muidugi Tai toitu sest ega sellest India toidust nime järgi nagunii aru ei saa, Tai toit on aga juba tuttavam. Mina ja Tarmo sõime Pad Tai nuudleid krevettidega, Markus võttis praetud riisi kanaga, Jane sõi Tom Ka suppi ja Raiko proovis rohelist karrit krevettidega. Suupisteteks võttis Raiko kevadrulle kanaga. Kokku läks viie peale 890 bahti (EEK 332), sh. joogid umbes 200 bahti. Täitsa normaalne hind viie inimese õhtusöögi eest minu arust.
Kõhud täis, viisime Markuse hotelli logelema ja läksime ise jalutama. Jalutasime seekord linna poole ja vahtisime kohalikke müügiputkasid kus "firmakraami" müüakse. Kõik suuremad kaubamärgid on esindatud ;)
Jalutasime paar tunnikest. Ostsime tänavalt pannkooki banaaniga, mis oli vääääääga hea (hommikul proovisime sama pannkooki mangoga). See pannkoogi valmistamise protsess oli ka väga lahe. Tädi rullis mingi taignapallikese suureks õhukeseks lätakaks ja praadis seda siis kuumas õlis. Raiko filmis kogu protsessi algusest peale.
Pannnkoogiputka oli ehitatud mopeedi peale. Väga mugav!
Tulime vaikselt tagasi hotelli. Peab vist ära magama minema, homme hommikul sõidame tagasi Phuketisse. Head ööd!
Ärkasime seekord veelgi varem - 8:30. Tegime omale hommikusöögi. Siinkohal seletan lahti mismoodi teha hommikusöögiks topsinuudleid kui sul on ainult keeduspiraal. Ostad paar topsi nuudleid ja paar pudelit vett. Ühest topsist valad nuudlid välja ja vee sinna sisse. Lased vee peaaegu keema (see on ju pudelivesi, pole mõtet läbi keeta) ja valad teise topsi nuudlite peale. Kordad sama tegevust kuni kõik topsid on kuuma veega täidetud. Viimaseks tõstad esimesse topsi nuudlid tagasi vee sisse, ootad kohustuslikud 3 minutit ja hakkad sööma. Õppetund nr 2 on kohvi tegemisest kui sul on ainult keeduspiraal. Valmistad eelpoolmainitud viisil nuudliroa, pistad selle põske, pesed topsi puhtaks, keedad seal sees uue vee ja tõstad sisse lusikatäie maitsvat Eestist kaasa toodud Nescafe lahustuvat kohvi. :) Liiiiiihtne :) Siin siis ka eile lubatud pilt meie hotelli viivast trepist.
Söök söödud, kotid pakitud, registreerisime end hotellist välja ning siirdusime paadimatka ostma. Soetasime endale tänavalt mingi poole päeva paadimatka puust mootorpaadi e. longboatiga ümber väikse Phi Phi saare (neid on kaks, suurel saarel ööbisime, väikse ümber tegime tiiru). Esimene peatus paadimatkal oli ahvilahes. Põhimõtteliselt sõidutati meid ühte lahesopikesse kus elasid ahvipärdikud puude otsas. Nende põhiline elatusallikas ongi vist ringi sebivad turistid. Väga ahnelt rabasid käest banaane ja muud head-paremat mis pakuti.
Peale ahvilahte jätkasime reisi. Järgmine peatus oli natuke varjulisemas lahesopis ujumise tarvis. Paadimees sai vaevu öeldud et nüüd on meil ujumine 10 minutit kui Raiko juba paadi ninast kõige kõrgema koha pealt vette hüppas. Ma kahtlustan et isegi ankur ei jõudnud enne vette kui Raiko.. Toimus suuremat sorti suplemine. Mina olin pidur ja vette ei läinud. Lihtsalt see mõte paksust soolakihist minu nahal terveks ülejäänud päevaks tekitas puhast õudust...
Ujumiskohast sõitsime edasi järgmisse lahesoppi kus varustati soovijad snorgeldamisvahenditega ning aeti vette kalu luurama. Seal mulistati umbes poole tunni ringis ja vaadati põhimõtteliselt kogu maailma akvaariumifirmade broshüüride pilte aga päris elus ;). Vette ei läinud ainult paadimees, mina ja mingi Shoti turist kellel oli paha olla.
Edasi liikusime sellesse randa nagu Maya Bay, kus filmiti ka filmi The Beach. Seal kupatati kõik paadist välja ja saadeti saarele kondama ja merre ujuma. Ega seal polnudki muud kui suur liivarand ja kaks teerada mis viisid teisele poole saart, pikkust teeradadel vast umbes pool kilomeetrit kokku. Seal läksin ka siis lõpuks ujuma. Vesi on ikka oi kui soolane.
Sulistasime oma pool tundi ära ja läksime paati tagasi. Paadis pakuti värsket ananassi ja vett. Mingil põhjusel ei saanud meie paadimees enam paadi mootorit tööle. Möödus mingi pooltund kui üritati mootorit parandada ja kui see ei õnnestunud, tekkis sinna üks teine paadimees kes siis pool seltskonda oma paadile tõstis, teise paadi köiega endale järgi sidus ja ise laulu lüües tagasi sõitma hakkas meie reisi alguspunkti. Tagasisõit oli selle poolest veel huvitav, et merel oli tekkinud lainetus ja paadi alt lendas kogu aeg vett näkku. Olime täiesti märjad nagu kaltsud kui kohale jõudsime. Päris huvitav kogemus.
Jõudsime tagasi Phi Phi suurele saarele ja läksime kohe omale järgmist paadipiletit ostma - seekord sõiduks Krabile. Paat läkski üsna kohe, istusime maha ja jäime norinal magama. Magasime kuni kohale jõudsime.
Krabil organiseerisime omale sõidu Ao Nani randa (loe kauplesime nii et ninast veri väljas ja kasu mitte midagi, ikka maksime liiga palju). Ao Nani jõudes oli juba väljas pime. Leidsime hotelli ja registreerisime ennast sisse ära ka kohe lausa kaheks päevaks. Pesime soolavee maha ning läksime linna peale süüa otsima. Sõime kõhud täis, viisime Markuse hotelli vedelema ja läksime ise jalutama Raiko, Tarmo ja Janega. Kõndisime mööda randa linna lõpuni ja tagasi. Nüüd oleme hotellis, väsinud ja valmis magama minema. Minul on tunne nagu hotell kõiguks kogu aeg.. mine tea, äkki see on sellest, et suurem osa tänasest päevast on veedetud vee peal loksudes...
Ah jaa, Tarmo ja Jane tuba osutus pettumuseks. Neil on küll lausa kaks kaheinimese voodit toas kuid aken avaneb kivimüürile ning mingil põhjusel on põranda vallutanud sipelgad. Kuna hotellil teist tuba pakkuda neile ei olnud, leppisid nad lihtsalt ühe suuremat sorti mürgitamisega ning lubadusega, et homme vaadatakse neile teine tuba. Saab siis näha.
Nonii. Ärkasime hommikul kella 9 ajal ja veeretasime ennast hotelli restorani hommikusöögile. Oi kui mõnus. Täitsa inimese tunne oli. Peale hommikusööki sulpsasid Markus ja Raiko hotelli basseini, ülejäänud vedelesime basseini ääres lamamistoolides ja nautisime sooja ja mõnusat ilma. Vot see oli täpselt see mida ma ühelt puhkuselt ootan. Siis löödi mu ilus unistus suure odava haamriga kildudeks, vinnasime seljakotid selga ja läksime omale transporti otsima mis meid teise saare otsa viiks. Kauplesime omale miskise tuk-tuki kes meid siis läbi saare sõidutas.
Põikasime hetkeks ka ühte kohta kus benjihüppeid teha saab aga sinna me ei läinud kuna need tahtsid seal rikkaks saada ja meie ei tahtnud et see meie kulul juhtuks. Jõudsime siis viperusteta liinipaadisadamasse, kust soetasime paadipiletid Phi-Phi saarele. Ronisime paadilaele kuuma päikese ja meretuule kätte.
Tuulega polnud väga vigagi, päikesepõletus aga oli väga kiire tulema - mida me siis omal nahal tundsime muidugi alles õhtul :) Saar ise on muidugi täiesti omaette vaatamisväärsus.
Ei oskagi kohe kuidagi kirjeldada. Loomulikult on siin hordide viisi turiste, teist samapalju või isegi rohkem kauplejaid. Müüakse absoluutselt kõike mis pähe võib tulla. Otsisime sellest segasummast omale hotellitoad, paigutasime seljakotid sinna ja läksime ise süüa otsima. Esimest korda reisi jooksul astusime söögiga ämbrisse. See mida nuudlite nime all serveeriti oli mingi kohutav võdisev ollus, mis ei allunud hästi hammaste survele ja tundus nagu elaks ta suus oma elu edasi. Maitset sellel ka ei olnud. Ühesõnaga, pettumus.
Meie aga ei lase nina norgu vaid kappame uljalt edasi. Peale sööki tormas Markus hotellituppa tagasi arvuti taha.. lapsed! Meie Tarmo, Jane ja Raikoga läksime randa otsima. Kuna me oleme ju saare peal, ei tohiks ranna leidmine väga keeruline olla, ega ju? Aga ei, ikka päris pikalt pidime kõndima enne kui müügiputkade labürindist välja saime. Rand ise oli täis restorane kus laudade-toolide vahel ja ka asemel olid lamamistoolid, madratsid ja muu lösutamiseks vajalik atribuutika. Jalutasime piki rannaäärt. Vesi oli üsna kaugel restoranidest, seega oli laialt ruumi jalutada.
Kõndisime maha üsna pika maa. Keerasime suvalisest kohast tagasi linna poole ja jõudsime sealt oma suureks üllatuseks oma hotelli kõrvaltänavasse. Säh siis pikka ranna otsimist, eks ole.
Käisime hotellitoas vaatamas ega Markusel midagi puudu pole. Ei olnud. Mõtlesin et jään ka tuppa aga kell oli nii vähe veel ja teised tahtsid edasi kolama minna, läksin siis kaasa. Algul oli juttu, et läheme istume kuskile restorani või kohta maha ja joome õlle või paar. Kõlas hästi minu arust. Selle asemel aga hakkasid hullud mööda treppi mäkke ronima. Ah jaa, meie hotell on üsna kõrgel mäe otsas ja siia juurde viib betoonist valatud kitsas trepp.
Teen homme valgel ajal mingi pildi ka äkki sellest trepist. Noh, ronisid need hullud siis sellisesse kohta nagu Viewpoint e. vaatepunkt, mis on 186m kõrgusel merepinnast! Seda ronimist oli kindasti vaja teha kottpimedas läbi dzungli, taskulampide asemel kaasas paar mobiili. Sõgedad tüübid! Pidin ju ka loomulikult selle tripi kaasa tegema. Vaatepunktis käidud, ronisime sealt jälle alla, käisin korra toas ja vahetasin riided ning läksime siis joogipoest läbi ja randa istuma. Ning oh imet, veetase oli vahepeal tõusnud peaaegu restoranideni ja jätkas muudkui tõusmist. Tundub, et tõusu kõrghetkel on osa restoranilaudu lausa vees. Päris lahe. Restoranides, mis asetsevad külg külje kõrval, käis igas ühes erinev muusika võimalikult valjult ning igal ühel erinev show. Tuleshow oli võimas! Istusime mingil palgitükil, leotasime varbaid (Raiko leotas neid lausa kaelast saadik, nagu ikka) ja vaatasime mis ümberringi toimub. Mõnus!
Joogid otsas, läksime poest läbi, võtsime hommikusöögid ühes ja ronisime oma hotelli puhkama. Seekordne hotell mugavusega otseselt ei hiilga, kraanist tuleb külma vett, akende ees klaase pole, on mingid ribikardinad, põrand kipub kohati läbi vajuma. Aga magada peaks vähemalt saama. Lähengi proovin selle magamise kohe järgi nüüd. Raiko ja Markus juba norskavad.
Ärkasime seekord vahelduseks hilja ehk kell 10. Pakkisime omad seljakotid ja lahkusime oma hotellitoast.
Läksime Tarmo ja Jane ukse taha kummitama ja kohvi nõudma. Kohvitasime ja sõime hommikutuunikalamajoneesipasteedivõileibasid. Registreerisime ennast hotellist välja ja läksime lennujaama minevat Star Shuttle bussi otsima. Leidsime peatuse üles, üks onu müüs meile piletid ja ütles et buss tuleb 25 min pärast. Seal ongi bussipeatustes põhikohaga onud kes istuvad toolikese peal, kaustik ja pastakas käes ning müüvad pileteid. Täiesti haige. Mõnes peatuses on mitu onu, sest eks sealt läheb siis mitu bussi. Sõitsime siis lennujaama, läksime infosse et teada saada kuhu minna tuleks, sealt öeldi et minge umbes 30 minuti autosõidu jagu sinnapoole, teie terminal on teises kohas.. Õnneks oli meil aega jalaga segada, paigutasime ennast uuesti mingi lennujaamade vahelise sõiduki peale ja sõitsime siis teise lennujaama. Ma olen tõsiselt üllatunud et kohalikud ise aru saavad mis asi kust kohast ja kuhu kohta läheb. Nii segast transpordisüsteemi ei ole kusagil näinud. Sõime lennujaamas kõhud miskit nuudlisuppi täis ja läksime lennuki peale.
Lennukis pakuti TASUTA sooja sööki ja jooki (lend oli 1h 15m pikk) kuna täna on India uusaasta. Happy Deepavali!
Jõudsime Taisse. Täitsime viisataotlused, läbisime passikontrolli ning sisenesime riiki. Passikontrollis istuv onu küsis kas ma olen poksija, viidates minu tätoveeringule. Etteruttavalt olgu öeldud et mingi turu müüja küsis hiljem sama asja.. huvitav kas ma näen siis nii vägivaldne välja vä? ;)
Nii kui uksest välja astusime, ründas meid igast küljest taksoteenuse pakkujate parv. Täitsa ära ehmatas. Kauplesime natuke ühe mingi onuga aga meile eriti hind ei meeldinud ja otsisime edasi. Otsustasime lõpuks ühe legaalsema minibussipakkuja kasuks, kelle hind oli enne pakutud takso omast odavam. Istusime bussi, ootasime mõne aja et buss piisavalt inimesi täis saaks ja sõitsime Phuketisse. Sõit vältas umbes tunni, vahepeal sõbrunesin ühe minu kõrval istunud Uus Meremaa prouaga kelle abikaasa oli sünnipäevakingituseks Taisse reisima toonud. Oli väga elevil igatahes.
Jõudsime hotelli, registreerisime ennast sisse ja vaatasime toad üle. Seekord on elamine ikka päris luksuslik. Väga ilus suur tuba, hiigelvoodi, lapsele diivan, popp ja puhas vannituba ja mõnus rõdu.
Esimest korda reisi jooksul on meie kasutuses ka hotelli bassein. See oli siis esimene koht kuhu kõik ronisid (välja arvatud mina, sest loomulikult olin ma oma ujumisriided unustanud kaasa pakkida.. hea tainas ikka!). Markus muidugi olekski jäänud basseini. Väga vingus näoga ronis sealt välja.
Peale esimest basseiniringi läksime linnapeale kolama. Kõndisime mööda pimedat rannaäärt ja leotasime varbaid meres. Merevesi oli ebanormaalselt soe.
Tagasi tulime läbi linna ja ostutänavate. Teepealt ostsin omale ujumisriided ja ühed püksid. Kauplemine on nii krdi tüütu et täitsa lõpp aga ilma selleta võib siin vaeseks jääda. Kobisime tagasi hotelli, läksin kohe ja paigaldasin omale tutikad ujumisriided ning ilma pikema jututa hüppasin basseini. Üle mõistuse hea vesi oli.
Mulistasime nii palju kui jaksasime, siis ronisime meie tuppa sõjaplaani koostama. Mina blogin, mehed koostavad homseks ja järgnevateks päevadeks plaani. Markus kirjutab oma blogi - väga tubli on. Varsti kerime ära magama ja vaatame mis homne päev toob.
Ah jaa, hämmastaval kombel oleme meie Markusega ainukesed terved inimesed - Janel on hääl ära, ta kõlab nagu Selma või Patty Simpsonite multikast. Tarmo ja Raiko on nohused. Loodame et saavad ruttu terveks.
* * * Päeva nali - Raiko vend Reijo kirjutas täna MSNis järgmist:
miski üleeile v eile vms, hakkan blogi lugema, väga kaugele piltidest ei jõua, läks kiireks jäi sinnapaika, täna tööjuures käin mööda keskust ringi, kõnnin migist naisest mehest mööda, mõni meeter hiljem seljataga kuulen, naine mehele> kuule tead vä, raiko palus aivi kätt, jäin korra seisma vaatan tagasi, tundmatud näod (vist) , löin veissbuuki lahti ja avastasin blogi komentaaridest et ohoo :D
Ärkasime illlllgelt vara ehk jälle kell 9:20... kuidagi ei lähe see vara ärkamine paremaks. Käisime dushi all, jõime unised kohvid, nosisime miskeid võileibu ja läksime kõndima. Võtsime esimese suuna Orhideeaiale ja Liblikate pargile. Üritasime leida mõnd bussi mis sinna viiks, mingid kohalikud seletasid, et selliseid busse ei olegi üldse olemas. Mingist turismiinfo punktist pakuti küll et minge hop on-hop off bussiga aga linnakaardi järgi vaadates ei tundunud see väga kaugel seega hakkasime jala astuma kättenäidatud suunas. Tõesti ei olnudki väga kaugel - nii kilomeeter või paar. Esimesena jäi ette Liblikapark, mis oli siis väga lahe, üleni mingi suure võrgu alla tõmmatud. Ah jaa, jube palav oli ka! Mitte ainult seal liblikate juures vaid terve päev ja kogu aeg.
Sealt vantsisime veel umbes pool kilomeetrit edasi Orhideede aeda. Poolel teel avastasime tee äärest puude otsast toreda ahvikoloonia. Sebisid seal ringi ja olid ägedad. Aed ise oli väga ilus, kahjuks sattusime muidugi hooaja välisel ajal sinna ja päris kõik ei õitsenud mis oleks võinud õitseda.
Aiast välja minnes koperdasime mingi väga abivalmis taksojuhi otsa kes meid oli nõus igale poole sõidutama. Loomulikult korraliku papi eest. Seletasime talle et igale poole polegi vaja, ainult KL Sentrali rongijaama. Pisut pettunud onu viis meid siis sinna kohale ja näitas ilusti näpuga ka veel kuhu poole minema peab.
Rongijaamas soetasime omale piletid ja sõitsime Batu Caves'i poole koobast vaatama. See oli tõeliselt võimas, sinna saamiseks pidi ronima üles rohkem kui 400 trepiastmest. Sisaldas see koobas endas paari hindu templit.
Teel koopasse sibas igas suuruses ahvipärdikuid kes rahvast lõbustasid. Tegime seal tiiru ära, läksime tagasi rongi peale ja sõitsime tagasi linna. KL Sentralis valisime ühe paljudest söögikohtadest ja sõime ennast silmini täis.
Edasi soetasime omale Monoraili piletid ja sõitsime KLCC-sse ehk Kuala Lumpuri keskusesse Petronase kaksiktorne vaatama. Siis täitsa lõpp kui kõrged need ikka on!
Kahjuks sinna üles kolama ei lastud kuna seal on parajasti mingi pikem remont käimas. Klõpsisime hullunud turistide kombel pilte teha igast asendist ja läksime siis hoopis torni sisse. Vaatasime natuke ringi selles väga roppkallis poes ja siirdusime KLCC Aquariasse ehk akvaariumikalasid vaatama.
Aquarias oli igasugu erinevaid kalasid, konnasid, tigusid, madusid, sitikaid, satikaid ja muid elukaid. Põhiliseks atraktsiooniks oli pikk pleksiklaasisttunnel koos iseliikuva rajaga, mille kohal ja kõrval mereelu käis. Kõige vingemad ujujad olid mingi hiigelsuur hai ja mõned raid. Jällegi neid oli seal nii palju et parimagi tahtmise juures ei oskaks neid ära nimetada ega kokku lugeda. Tõeliselt tasemel värk!
Kui Aquariast välja tulime, oli juba pime ja tibutas vihma sadada. Sattusime parki, kus olid siis purskkaevud, veesilmad, haljastus jne jne. Lisaks sellele veel vaade fantastiliselt ilusti valgustatud Petronase tornidele. Üldise pildistamise saginas tegi Raiko sellise asja, et pani põlve maha ja palus mind endale naiseks, presenteerides samaga väga ilusa kihlasõrmuse :D Nõustusin lahkelt. Siis korkis Raiko lahti lennujaamast kaasa ostetud Martini Asti ja tähistasime ettepanekut Petronase tornide säras shampusega.
Peale pisukest elevust seadsime sammud kõrguselt järgmise vaatamisväärsuse ehk kohaliku teletorni poole, väidetavalt sai ka sinna üles. Me ju ei ole nõus sellega, et käime suurlinnas aga ei saa kuhugi peadpööritavalt kõrgele ronida. Kuna me mingit normaalset ühistransporti ei suutnud tuvastada, astusime jala sinnapoole. Ega rohkem kui paar kilomeetrit see tee küll pikk ei olnud.. kui sedagi. Seal pakuti lahkelt peaväravast üles ukse ette tasuta transfeeri. Soetasime pääsmed ja sõitsime liftiga üles vaateplatvormile mis asub siis 276m maapinnast. (Siiani pole ühtegi päeva reisil möödunud nii et kõrvad lukku ei läheks ühel või teisel põhjusel :P ) Sealt nägi ümberringi kogu linna ja oleme ausad, tegemist on ikka roppsuure linnaga!
Tornist väljunud, sättisime end tagasi hotelli poole minema. Jällegi ei jäänud tee peale ühtegi normaalset ühistransporti, läksime parem jala. Iseenesest on ju soe, pisut tibutab sadada ja pole nagu häda midagi peale selle, et terve päeva on käidud ja jalatallad on ümmargused. Jõudsime vahejuhtumiteta hotelli lähedale 7-elevenisse, võtsime nuudlitopsid ühes ja kõmpisime hotelli nosima. Kõhud täis, hakkasin mina blogima, Markus käis dushi all ja vaatab telekast mingit filmi, Raiko, Tarmo ja Jane läksid meie "kodutänavaga" tutvuma (ma ikka mainisin et tegemist on kohaliku hiinalinna peamise ostutänavaga kust kõiksugu "originaalkaupa" saab hirmus odavalt osta?;) ). Enihuu, varsti magama minek ja homme on jälle uus päev. :)
Niisiis ärkasime jälle maailma kõige varem ehk 9:20. Jõime hommikukohvi ja kihutasime välja. Sõitsime üsna otse Sentosa saarele.
Vaatasime kohalikku maskotti Merilõvi ehk Merlion'i (lõvi pea ja kala sabaga tegelane), sõime huvitavamaitselisi jäätiseid, sõitsime ülevalt vaateplatvormilt alla - mina, Markus ja Jane miski Skyridega, mis kujutas endast nagu suusalifti (ilma suuskadeta muidugi), Raiko ja Tarmo miski Luge'ga, mis oli nagu ilma mootorita hobikart vms. Kogu allasõit oli 1,2 km pikk ja meeste arvates natuke liiga aeglane (aga need on hullud ka muidugi). Seejärel jalutasime tagasi Monoraili peale ja sõitsime jälle linna. Peas kummitas terve päeva pärast Simpsonite multikast meelde jäänud Monoraili laul :D
Linnas kõndisime metroo peale suunaga lennujaama poole. Üritasime samal ajal püüdlikult ringi vaadata et kas mõnda söögikohta tee peale ei jää - noh ega eriti ei jäänud. Jõudsime lennujaama välja, siis seal alles sõime mingis kohalike sööklas jälle maitsvat nuudlisööki, mina, Tarmo ja Jane mingit kalapallisuppi, Markus kana nuudlitega ja Raiko karriga kana. Vitsutasime ennast täis ja lippasime edasi lennuki peale.
Olulisemate vahejuhtumiteta saime lennukisse ja minema. Õhkutõusmisega jäime pisut hiljaks, enne meid oli umbes 8 lennukit ootamas, peale meid veel umbes 10 või nii :) Pilt sellest nägi välja selline:
Maandusime Kuala Lumpuris kus parasjagu lõi välku nii mis kole ja kohati sadas vist vihmagi (otseselt märjaks ei saanud). Välgu-show oli aga tõeliselt võimas, sellist Eestis naljalt ei näe. Läbisime turvakadalipu ja otsisime omale mingi bussi mis meid siis linna viis. Ega me enne reisi ei viitsinud endale selgeks teha vahemaid ega midagi, täitsa üllatusena tuli see, et buss sõitis linna 1h 15m ja teekonna pikkus oli üle 60 km :D
Jõudnud China Towni, asusime siis oma hotelli otsima. Avastasime oma suureks üllatuseks, et meie hotell asub täpselt hiinalinna kesksel ostutänaval, sissepääsu leidsime kuskilt kaubalettide vahelt :D
Seadsime ennast sisse, käisime korra väljas ja ostsime nurga pealt 7-elevenist paar topsi nuudlisööki, sõime kõhud täis ja lugesime päeva lõppenuks. Nüüd naudime euroopalikke mõnusid nagu näiteks internet hotellitoas ;) Ah jaa, Tarmo ja Jane tuba teisel korrusel on pisikene ja ilma aknata. Meie tuba on täpselt ühe voodi laiuse jagu suurem ja aknaga... mis avaneb koridori :D Haruldane!
Äratus oli kohaliku aja järgi kell 9:20 (normaalsetel inimestel oli siis kell 04:20) ja endiselt oli kohutav uni, olgugi et magasime pea 12 tundi järjest. Kooserdasime uimaselt mööda tuba ringi ja saime lõpuks suts enne 11 hotellist välja.
metrooga sõitsime lähemasse kohta kust sai 2-päeva metrookaarte osta. Sealt jalutasime Skyparki juurde, mis (erinevalt meie batuudikeskusest) oli hoopis hiiglaslik maja millel katusel paat. Paadi pealt sai vaadata alla linna. Väga äge oli. Peale paadil käimist mõtlesime natuke miskit põske pista kuna hommikusöök oli kogemata vahele jäänud.
Sõitsime metrooga ringi, liikudes vaikselt Sentosa saare poole, otsides samal ajal miskit söögikohta. Leidsimegi siis mingi Food Centeri nimelise söögiputkade rivi, kust võtsime omale maitsvat nuudlisuppi. Raikol ja Tarmol oli hädasti vaja teada saada mis asi on Tom Yum supp. Noh, väga vürtsine oli :) Me ülejäänud sõime krevetisuppi ja olime ka väga rahul.
Kõhud täis, arvasime et võiks minna köisraudteega Sentosa saarele. Avastasime aga oma suureks üllatuseks et kell on hirmus palju saanud ja kui me saarele läheme, siis me ei jõua linnuparki ega öösafarile. Läksime siis hoopis tagasi metroo peale ja sõitsime linnuparki, kasutades selleks umbes kahte metrood ja ühte bussi. Täitsa lõpp kui ägedaid linde seal oli. Sihukesi värve pole uneski näinud.
Siis läks muidugi päris kiireks, jooksime Raiko ja Markusega bussi peale, et jõuda õigeks ajaks hotelli, kust meid safari bussi peale korjatakse. Olgugi, et me jõudsime iga liiklusvahendi peale joostes ja väga kiiresti, jäime me ikkagi transfeerbussist maha. Võtsime takso (loe: jalutasime paar tänavapikkust ringi ja kõik taksod olid kinni või ei tahtnud meid peale, kuskilt kõrvaltänavast kogemata leidsime mingisuguse kes oli valmis sõitma) ja sõitsime safarile. Seal üritati välja selgitada kes meie broneeritud tuuri giid on aga seda ei teadnud ei meie ega hotell, vahendajafirmast aga keegi telefoni ei võtnud. Ootasime ja jändasime seal mingi pool tundi ja lõpuks ostsime ikka omale uued piletid ja lugesime selle seikluse lõppenuks. Istusime maha ja ma jõin ühe kohustusliku Singapur Slingi ;) Peale mõningast istumist avastasime sissepääsu juurest Jane ja Tarmo. Kuna Tarmo on suur ja tähtis ajakirjanik, sai ta mingi orgunni läbi eelisjärjekorras safarirongi peale. Väga mõnus igatahes. Sõitsime 40 minutit läbi öise metsa ja vaatasime loomi paremal ja vasakul. Kahjuks pildistada ei õnnestunud midagi, välku ei tohtinud kasutada ja ilma olid ainult udukogud. Peale rongitrippi viidi meid käekõrval Animals of the Night showd vaatama. See oli ka väga lahe ja naljakas. Seejärel lasti meid omapead metsa vahele kõndima ja loomi vaatama. Pikk, umbes 20 minutit kõndimist eeldav rada, viis läbi pargi. Noh, ütleme, et iga päev sellist asja ei näe, see jääb meelde küll. Ah jaa, Raikole kakas üks nahkhiir koopas õla peale :D
Safarilt tulime ära bussi ja kahe metrooga. Otsisime mingi kohaliku söögikoha, vitsutasime hunniku nuudleid omale sisse ja läksime ära hotelli magama. Homme jälle kiire päev.
Istun hotelli aulas külmal kivipõrandal ja kasutan internetti. Mujal kasutada ei lubata, aga siin on tasuta. Niisiis, alustan algusest.
Võitsime siis selle reisi onju, Eesti toredaima kodu saatest. Aasta siis oli 2010, kuu november. Nüüd, peaaegu aasta hiljem, olemegi sellel reisil. Alustasime eile Tallinnast õhtul lendamist Helsingi suunas. Mingil põhjusel läks kodus kohutavalt kiireks aga lennujaamas selgus et aega küll. Istusime siis viksilt värava juures ja tegime aega parajaks.
Helsingis siirdusime siis väikese ostluspausi järel edasi Singapuri lennu väravasse. Seal ootasime umbes tunnikese, siis laeti meid lennukisse, pandi istuma kõige viimasesse ritta ja sõit algas. Peab mainima, et kohaliku lennu ja intercont lennu vahe on ikka väga suur. Lennuk ei raputanud sisikonda segamini ega lärmanud kõrvu lukku. Lisaks kohalik entertaiment system eesistuja peatoe sees ning kaks söögikorda tegid lennu täiesti normaalselt talutavaks. Kõige hullem oli see, et magada ei saanud eriti.
Jõudsime kohale Singapuri, meile oli vastu tulnud Krissu, kes meid lahkelt hotelli sõidutas. Meie omakorda tasusime talle laste talvejopede näol et ta saaks novembris lastega Eestisse tulla ;)
Kliima oli Singapuris täiesti harjumatu, lennujaamast väljudes mähkis meid endasse selline ligi 30 kraadine kuum ja niiske õhk. Muidu ei olnud nagu viga aga hingata hästi ei oska ja kogu aeg on nahk märg seljas.
Registreerusime siis hotelli sisse, mis asus Little India linnaosas. Raha võeti üllatavalt palju ja toad olid üllatavalt kehvas seisukorras. Lisaks oli hommikupoole paduvihma sadanud ja nad vist ei oska aknaid kinni panna, põrandad ujusid vihmaveest. Tegime kesise mängu juures võimalikult head nägu, käisime dushi all ja läksime õue kõndima ja kohaliku eluga tutvuma.
Väljas oli juba pime kui kondama läksime, kell võis olla umbes 20 paiku. Kohalik peatänav oli kirju ja kirev, servani indiapärast kila-kola täis. Kõndisime mõnes poes, otsisime omale söögikohta. Jäime lõpuks mingi kiirsöögikoha juurde pidama. Kuna menüüst midagi aru ei saanud, palusin onul omale serveerida kana ja riisi, mitte eriti teravat. Onu sõnul oli toit ainult väääääääga natukene terav, minul aga kadus igasugune maitsemeel peale esimest ampsu. Peale seda ostime tänava pealt ühelt onult kookospähkli, millele ta osavalt augu sisse toksis ja kõrre paigaldas. See oli siis kookospiimajook. Väga maitsev oli igatahes. Pärast sai koore seest veel viljaliha ka kokku kraapida ja nahka pista.
Jalutasime siis vaikselt tagasi hotelli, istusime natuke toas, panime plaani paika ja läksime ära magama.
