Ärkasin hommikul kerge peavaluga. Tegime nuudlisööki omale hommikuks ja kummagile tassi kohvi. Raiko surffas internetiavarustes ja mina vedelesin voodis. Markus hüppas niisama voodi peal ringi ja oli laps nagu lapsed ikka. Ühel hetkel läks minu voodi kõrval öökapil seisnud kohvi ümber. Nii palju siis sellest. Oleks siis võinud vihjest aru saada, eks, et täna ei ole kohvipäev...
Istusime toas ja lõime niisama aega surnuks kuna väljas sadas kohalikku äikesega paduvihma. Kui vihm üle jäi, sättisime ennast õue jalutama ja poodi vett tooma. Markus jäi arvuti taha internetimõnusid nautima :)
Käisime korra apteegist läbi, ostsime peavalurohtu ja jalutasime randa vaatama. Seda ei olnudki veel päevavalges ju näinud. Kohe ründasid meid ka kohalikud massaazhipakkujad. Sõbrunesime paari-kolmega neist. Üks oskas imekombel isegi eesti keeles "tere" ja "aitähh" öelda.
Hakkasime siis vasakule poole kõndima, seal paistis et on ilus ujumisrand ja peale seda kaljune sein ehk väga pikalt ei olnud vaja tatsata.
Tõepoolest, rannariba lõpus oli miski pisike tai templi moodi rajatis ja terve kari pisikesi ahve kes mööda puid ringi ronisid ja jalutajatelt näkse pommisid. Saime mõned pildi peale isegi.
Rannariba lõpetas merre suubuv, hetkel ületamatu jõgi, peale jõge paistis kätte mingisugune laudtee mis näis üles mäkke viivat. Ühe massaazhipakkuja käest sain teada, et selle laudtee nimeks on "Monkey trail" ja see viib üle kaljude teisele poole eraranda. Sinna otsustasimegi siis täna minna. Enne aga oli vaja minna poest vett kaasa võtma ja Markust hotellist tooma. Nii tegimegi.
Ah jaa, poest vett ostes mõtlesin võtta ka tassi kohvi (kuna hommikul jäi joomata). Siinsetes 7-eleven poodides on nii, et võtad sealt topsi, 3in1 Nescafe pulbri ja valad kohe termosest vee peale. Maksab see nali 14 bahti (umbes 5 vana raha) ja näeb välja nagu Statoili kohvi. Võttes seda veemasinast välja, jäi topsi alumine serv mingi ääre taha kinni ja kogu see kuum kupatus kukkus mulle paljaste jalgade ja põranda peale. Auts. Kas ma sain lõpuks vihjest aru? Ei saanud. Võtsin hoopis uue topsi ja tegin omale uue kohvi.
Läksime tõime Markuse ka hotellist arvuti tagant ära. Panin omale ilusa eile soetatud valge kübara pähe ja võtsin helelilla salli ka õlgade peale päikese kaitseks. Nägin välja nagu Lia Laats filmist "Siin me oleme".
Hotellist väljudes mängisid Raiko ja Markus mingit tagaajamise mängu ja minu selja taha peitudes läks Markus kuidagi käega kohvitopsile pihta ja kogu see krempel lendas minu outfiti peale täies ulatuses. Nii kübar, õlasall kui musta-valgekirju kleit olid ilusasti kohvised. Nüüd saingi vihjest aru. Täna ei ole kohvipäev! Kehitasin õlgu ja läksime edasi ahvirada otsima.
Leidsime mingi nurgataguse kust sai kuiva jalaga üle eelpoolmainitud jõe ning ronisime laudteed mööda üles mäkke.
Enne seda rada oli veel ka hoiatav silt, et turistid peaksid sinna minema vaid omal vastutusel kui nad on nii lollid ja ei taha osta paadisõitu mis sinna randa viib. Meie uljad seiklejad muidugi ei kohku tagasi sellise hoiatuse ees vaid naeravad ohule näkku ja ronivad nii et nahk märg :D. Tee ise ei olnud väga pikk ega ka kõrge mitte, lihtsalt kohati ebamugav kõndida. Seevastu teiselt poolt mäge alla tulla oli lausa lust, seda enam, et all oli kutsuv valge ja inimtühi liivarand meid ootamas. Rannale pääsemiseks pidime ennast valvuriputkas registreerima. Peale loeti sõnad, et võime ujuda ja rannal vedeleda aga hotelli poole minna ei tohi kuna tegemist on hotelli erarannaga. Ega meil sinna asja ei olnudki. Kiskusime riided seljast ja kadusime nigu niuhti vette. OI KUI MÕNUS! Vesi oli täpselt parajalt soe ja ilm täpselt parajalt pilves ja vaade täpselt nagu mõnes väljamaa filmis.. aga päriselt!
Mulistasime seal kohe mõnuga oma tunnikese vist. Seejärel vinnasin mina seljakoti selga ja läksin mööda laudteed tagasi teisele poole. Ülejäänud seltskond läks merd mööda ehk jala vee seest ümber kaljunuki. Tuleb välja, et mõõnaga on seal täitsa käidav tee mida kohalikud ka usinasti kasutavad. Seal oli muideks väga palju krabisid näha olnud. Kohtusime taas teisel pool rannas. Hommikune ületamatu jõgi oli mõõnaga seoses muutunud mõttetuks pahkluuni ulatuvaks nireks. Jalutasime mööda veepiiri tagasi hotellitänavani, ootasime veel mõne aja kuni Markus meres mulistas ja läksime siis hotelli ennast pesema ja söögiks valmistuma.
Ah jaa, eile tuli Raikol hea mõte meie määrdunud riided hotelli pesta anda. Täna saime juba kätte, ilusti puhtad ja kuivatamisest soojad riided, suure kilekotitäie riiete pesemine maksis kokku 140 bahti (3.30 eurot e. ~52 eeku).
Puhtaks pestud, puhtad riides seljas, läksime söögikohta otsima. Seekord maandusime mingis hindu omanike restos kus India toidul oli parajasti 30% allahindlus ja Tai toidul 25%. Noh, võtsime siis muidugi Tai toitu sest ega sellest India toidust nime järgi nagunii aru ei saa, Tai toit on aga juba tuttavam. Mina ja Tarmo sõime Pad Tai nuudleid krevettidega, Markus võttis praetud riisi kanaga, Jane sõi Tom Ka suppi ja Raiko proovis rohelist karrit krevettidega. Suupisteteks võttis Raiko kevadrulle kanaga. Kokku läks viie peale 890 bahti (EEK 332), sh. joogid umbes 200 bahti. Täitsa normaalne hind viie inimese õhtusöögi eest minu arust.
Kõhud täis, viisime Markuse hotelli logelema ja läksime ise jalutama. Jalutasime seekord linna poole ja vahtisime kohalikke müügiputkasid kus "firmakraami" müüakse. Kõik suuremad kaubamärgid on esindatud ;)
Jalutasime paar tunnikest. Ostsime tänavalt pannkooki banaaniga, mis oli vääääääga hea (hommikul proovisime sama pannkooki mangoga). See pannkoogi valmistamise protsess oli ka väga lahe. Tädi rullis mingi taignapallikese suureks õhukeseks lätakaks ja praadis seda siis kuumas õlis. Raiko filmis kogu protsessi algusest peale.
Pannnkoogiputka oli ehitatud mopeedi peale. Väga mugav!
Tulime vaikselt tagasi hotelli. Peab vist ära magama minema, homme hommikul sõidame tagasi Phuketisse. Head ööd!
No comments:
Post a Comment