Siin siis ka eile lubatud pilt meie hotelli viivast trepist.
Söök söödud, kotid pakitud, registreerisime end hotellist välja ning siirdusime paadimatka ostma. Soetasime endale tänavalt mingi poole päeva paadimatka puust mootorpaadi e. longboatiga ümber väikse Phi Phi saare (neid on kaks, suurel saarel ööbisime, väikse ümber tegime tiiru). Esimene peatus paadimatkal oli ahvilahes. Põhimõtteliselt sõidutati meid ühte lahesopikesse kus elasid ahvipärdikud puude otsas. Nende põhiline elatusallikas ongi vist ringi sebivad turistid. Väga ahnelt rabasid käest banaane ja muud head-paremat mis pakuti.
Peale ahvilahte jätkasime reisi. Järgmine peatus oli natuke varjulisemas lahesopis ujumise tarvis. Paadimees sai vaevu öeldud et nüüd on meil ujumine 10 minutit kui Raiko juba paadi ninast kõige kõrgema koha pealt vette hüppas. Ma kahtlustan et isegi ankur ei jõudnud enne vette kui Raiko.. Toimus suuremat sorti suplemine. Mina olin pidur ja vette ei läinud. Lihtsalt see mõte paksust soolakihist minu nahal terveks ülejäänud päevaks tekitas puhast õudust...
Ujumiskohast sõitsime edasi järgmisse lahesoppi kus varustati soovijad snorgeldamisvahenditega ning aeti vette kalu luurama. Seal mulistati umbes poole tunni ringis ja vaadati põhimõtteliselt kogu maailma akvaariumifirmade broshüüride pilte aga päris elus ;). Vette ei läinud ainult paadimees, mina ja mingi Shoti turist kellel oli paha olla.
Edasi liikusime sellesse randa nagu Maya Bay, kus filmiti ka filmi The Beach. Seal kupatati kõik paadist välja ja saadeti saarele kondama ja merre ujuma. Ega seal polnudki muud kui suur liivarand ja kaks teerada mis viisid teisele poole saart, pikkust teeradadel vast umbes pool kilomeetrit kokku. Seal läksin ka siis lõpuks ujuma. Vesi on ikka oi kui soolane.
Sulistasime oma pool tundi ära ja läksime paati tagasi. Paadis pakuti värsket ananassi ja vett. Mingil põhjusel ei saanud meie paadimees enam paadi mootorit tööle. Möödus mingi pooltund kui üritati mootorit parandada ja kui see ei õnnestunud, tekkis sinna üks teine paadimees kes siis pool seltskonda oma paadile tõstis, teise paadi köiega endale järgi sidus ja ise laulu lüües tagasi sõitma hakkas meie reisi alguspunkti. Tagasisõit oli selle poolest veel huvitav, et merel oli tekkinud lainetus ja paadi alt lendas kogu aeg vett näkku. Olime täiesti märjad nagu kaltsud kui kohale jõudsime. Päris huvitav kogemus.
Jõudsime tagasi Phi Phi suurele saarele ja läksime kohe omale järgmist paadipiletit ostma - seekord sõiduks Krabile. Paat läkski üsna kohe, istusime maha ja jäime norinal magama. Magasime kuni kohale jõudsime.
Krabil organiseerisime omale sõidu Ao Nani randa (loe kauplesime nii et ninast veri väljas ja kasu mitte midagi, ikka maksime liiga palju). Ao Nani jõudes oli juba väljas pime. Leidsime hotelli ja registreerisime ennast sisse ära ka kohe lausa kaheks päevaks. Pesime soolavee maha ning läksime linna peale süüa otsima. Sõime kõhud täis, viisime Markuse hotelli vedelema ja läksime ise jalutama Raiko, Tarmo ja Janega. Kõndisime mööda randa linna lõpuni ja tagasi. Nüüd oleme hotellis, väsinud ja valmis magama minema. Minul on tunne nagu hotell kõiguks kogu aeg.. mine tea, äkki see on sellest, et suurem osa tänasest päevast on veedetud vee peal loksudes...
Ah jaa, Tarmo ja Jane tuba osutus pettumuseks. Neil on küll lausa kaks kaheinimese voodit toas kuid aken avaneb kivimüürile ning mingil põhjusel on põranda vallutanud sipelgad. Kuna hotellil teist tuba pakkuda neile ei olnud, leppisid nad lihtsalt ühe suuremat sorti mürgitamisega ning lubadusega, et homme vaadatakse neile teine tuba. Saab siis näha.
No comments:
Post a Comment