Soojamaareis 2020/Päev 14 - kojuminek

 

Ärkasin lennukis kella 7 ajal Manila aja järgi. Romet oli juba viksilt ärganud ja vahtis iPadist multikat. Raiko ja Elis tukkusid veel.

 

Minu ärkamine oli rõveda migreeni saatel. Võtsin ühe peavalurohu, proovisin pisut veel tukkuda, et rohi mõjuma jõuaks hakata ja siis läksin oksendama. Seda on lennukis ebamugav teha, ausõna.

 

Juba hakati hommikusööki serveerima. Ma suutsin ära süüa kolm tillukest melonikuubikut ja kaks õunakuubikut. Rohkem ei julgenud. Oigasin ja tukkusin kuni kohale jõudsime ja lennukist maha aeti.

 

Õnneks oli enesetunne peaaegu inimlik juba. Läksime transiidis turvakontrollist läbi ja siis selgus, nagu tulleski, ei saa teada oma värava numbrit enne, kui tund enne väljumist. See on kõige ebanormaalsem süsteem mida ma näinud olen. Tallinna lennujaama suuruses kohas oleks see ju okei aga Istanbul Havalimani? Lauslollus! Eriti ebameeldivaks teeb olukorra see, et kogu keskmine osa terminalist on paksult täis brändikauplusi ja tax-free poodi aga istumiskohti on hädapärast näpuotsatäis ja needki juba hõivatud. Me paneme alati väga imeks kuidas inimeste seljakotid nii hädised on ja nii ära väsivad, et mitut istekohta enda alla vajavad. Näiteks kolmel istekohal üks reisija ja tema kaks väsinud pagasiartiklit.

 

Võtsime omale pagasikäru. Süsteem selline, et torkad masinasse 1€ mündi või sooritad kaardimakse. Sulle päästetakse masina küljest lahti pagasikäru. Siis peaks võtma masinast kviitungi ja kui käru tagastad, skännid kviitungilt qr-koodi ja saad oma euro tagasi. Mul jäi see kviitungi võtmise osa vahele, sest Elis sehkendas ja assisteeris usinasti ja viis tähelepanu mujale.

 

Saime siiski istuma. Selleks ajaks oli enesetunne juba nii hea, et tundsin kohvijoogist puudust. Käisin ostsin meile Raikoga kohvid, lastele pudeli vett ja kaks glasuuriga sõõrikut. Eelmisel lennul jagati soolapähkleid ja mul oli kaks väikest kotikest alles. Sõin need ära. Hakkas veel parem. Igaks petteks võtsin ühe valuvaigisti ka, et äkki saab sellest peavalust päris lahti. 

 

Saime oma värava teada. Sinna oli meie asukohast 15 minutit kõndimist. Kärutasime oma pagasi kohale, lapsed nautisid liikuvaid kõnniteid, jooksuga ja vales suunas põhiliselt. Värava juures laadisime seljakotid põrandale ja ühendasime enamuse nutitehnikast voolivõrku. Romet mängis mänguasjadega. Viisime pagasikäru ka tagasi ja tundsime end eurose õppetunni võrra rikkamana. Vähemalt ei pidanud kogu padajanni seljas tassima teise maja otsa.

 

Saime lennukisse, tõeliselt vana pann on. Enne käivitamist testiti mingeid mehhanisme vist veel, kostus pikka aega selline üleskeeramise hääl. Loodame, et jõuab ühe üleskeeramisega kohale.

 

Istmete peatugedese paigaldatud ekraanid on vist kõige esimesest värviliste ekraanide partiist ja näitavad ainult lennuinfot vaheldumisi Turkishi logoga.

 

Seevastu söök oli väga hea. Pakuti hommikusööki ehk munaputru sooja tomatiga, värsket salatit oliivide ja juustuga, jogurtit mingi puuviljaga ning röstisaia ja kuklit moosiga, mille lahkelt Raikole loovutasin. Kohvi ja teed sain ka.

Noh, siinkohal jäi blogi pooleli.. käsi ei tõusnud kirjutama. Lendasime Helsinkisse, sõitsime sadamasse, istusime paadile ja sellega siis Tallinnasse ja Boltiga koju ära. Nii oligi.

Soojamaareis 2020/Päev 13 - Manila

Ärkasime kell 6.45, täitsa niisama. 

Raiko oli unustanud õhtul lahustuvat kohvi poest osta, läks siis hoopis hommikul seda otsima. Tavalist ei leidnudki, kõik olid mingid mitu-ühes ja suhkrut silmini täis. 50g kohvipulbri kohta 24g suhkrut! Jabur.

 

Läksime hommikusöögile. Seekord palusime lastele omletid ilma seenteta. Jube tüütu on seente ümbert süüa. Lisaks sõi Elis mingeid saiakesi ja Romet krõbinaid piimaga. 

Peale sööki läks Raiko lastega basseini ja mina jäin asju pakkima. Raiko oli hommikul poest kiirliimi toonud, proovisin pea kaotanud Hulki tohterdada. Seda plastikut see liim ei liiminud. Võtsin siis jõuvõtted kasutusele, kotist küünegeelid ja UV-lambi ning Hulk sai omale pea otsa tagasi. Nägi parem välja kui enne :D

Pakkisin enamuse asjadest kottidesse ära ja premeerisin ennast ka basseinikülastuse ja selle reisi viimase päikesevõtuga. Lastega reisides on päevitamine tegelikult välistatud. Kui lastakse juba 5 minutit järjest lamamistoolil segamatult pikutada, on midagi väga valesti. Samal ajal on lapsed ju basseinis, kus vesi Rometile üle pea. 

 

Peab tõele au andma, ujumistrenn on õpetanud Rometi vett mitte kartma aga veepinnalt hingamise ja sügavas vees edasi liikumise oskus on tal tulnud viimase nädalaga.

 

Mulistasime kuni päike läks liiga teravaks ja läksime tuppa. Pesime kloorivee endalt ja ujumisriietelt maha ja väänasime need välja nii hästi kui saime. Kõige parem on seda teha kuiva froteerätiku vahel. Siis pakkisime viimasedki asjad ja läksime oma seljakottidega alla end hotellist välja registreerima. Nad olid nii kenad, et lubasid kotid seniks hotelli hoiule jätta kuni me ära käime Ocean Parkis. Tellisime omale Grabi ja lasime end Ocean Parki ukse ette sõidutada.

 

Ocean Parki sai osta kahte sorti pileteid - odavamaid, mille eest sai näha mingit viite asja ja kallimaid (960PHP e. umbes 19€), mille eest saab igale poole. Pidasime veidi nõu ja otsistasime siiski kallimate piletite kasuks. Internetist oli osavam pileteid osta kui kohapealt. Ostsime sealsamas värava taga piletid ära ja saime sisse. 

 

Esmakordselt kohtasime nii jaburat piletisüsteemi. Termopaberile prinditud piletil on QR-kood, mida peab viipama masina suunas iga atraktsiooni sissepääsu juures. Ja  igaühel oma pilet. Ebanormaalne sehkendamine iga pöördväravakese juures.

 

Õnneks oli külastajaid väga vähe. Kindlasti oli oma osa selles asjaolul, et tegemist oli esmaspäevaga aga kindlasti mõjutab koroonaviirus ka sellise koha külastatavust. Me ei pidanud seisma mitte üheski järjekorras. Kõikide pöördväravate juures olid suured pumbatavad pudelid desogeeliga. Keegi ei köhinud ega aevastanud kuskil.

Siseruumides polnud ka kõrvetavat põrgukuumust nagu õues samal ajal.

 

Kõikide atraktsioonide läbi käimine võttis aega umbes kolm tundi. Siis pidi hakkama lindude etendus All Star Bird Show. Ootasime ja ootasime, ei midagi. Läksin lõpuks küsima, selgus et see algab tunni pärast ja on koos merilõvide etteastega.

 

Mõtlesime juba loobuda ja ära minna aga siis ikka jäime ootama. See lindude etteaste polnud midagi eriti uut ja põnevat, kuigi oli tore ja naljakas. Merilõvide etendusi ma olen varemgi näinud aga see tundus kuidagi parem. Ainult kaks merilõvitüdrukut olid väljas aga nende suhtlemine oma treeneritega ja publiku kaasamine ja naljade tegemine, kõik jättis kokku väga toreda mulje.

 

Peale seda etendust võtsime Grabi ja sõitsime hotellist kotte võtma ja kohe edasi lennujaama.

 

Lennujaamas läbisime sissepääsukontrolli, siis check-ini, siis turvakontrolli. Pääsesime viperusteta “teisele poole”. Seal selgus, et meie väravasse hakkab saama alles kell 19. Läksime omale süüa otsima. Leidsime mingi vahva grillkanasöökla, kus söögiportsud olid hullult suured ja kana supermaitsev. Raiko tellis omale grillitud ribi ja see oli ka täiesti suurepärane. 

 

Peale sööki oli kell parasjagu nii palju, et saime oma väravasse minna. See toimus seekord meie jaoks täiesti uue süsteemiga. Värav ise asus korrus allpool. Üleval trepi otsal olid kaks Turkishi logodega varustatud tädi, kes teostasid passi- ja pardakaardikontrolli. Pardakaardid võeti käest ära, jäeti ainult see väiksem rebitav kontsuke alles. Küsisime, et kas sealt välja ka veel saab, öeldi, et pole probleemi, ainult, et pardakaart tuleb neile hoiule anda, selle vastu saab numbrilipiku. Kui tagasi tahad tulla, siis esita numbrilipik ja pass. Eriti imelik teema igatahes. 

 

All, meie väravas, polnud midagi peale toolidega varustatud ooteala. Keegi geenius oli kaks hiigelsuurt konditsioneeri sättinud täiel võimsusel puhuma 18-kraadist tuult ja täpselt tuule kätte jäid toolid, millede kõrval oli seinakontakt. Proovisin konditsioneere ümber seadistada aga need olid lukustatud 18 kraadi peale. Ajasime lastele talveriided selga ja jätsime nad sinna. Ise läksime Raikoga üles korrusele vetsu riideid vahetama ja mõningaid suveniire ostlema.

 

See ka tehtud, ootasime all külma käes oma lendu, õnneks hakati päris vara peale laskma, saime esimeste hulgas lennukisse (sest lapsed). Sättisime ennast paika. Lend läks õigel ajal välja, kell 22. Kui tuldi õhtusööki pakkuma, siis lapsed juba magasid. Päev oli tõesti pikk olnud. Sõime ära ja jäime ise ka tukkuma (sest lennukis pole mingi magamine).

Head lendu!