Soojamaareis 2020/Päev 12 - Manila

Head naistepäeva! 

Hotelli kõrvale rajatava pilvelõhkuja ehitus algas kell 6:30. 

Raiko aja ennast kell 6:45 üles ja tegi omale kohvi. Ma üritasin vägisi edasi magada aga ei midagi. Siis juba ärkasid ka lapsed üles. 

 

Läksime hommikusöögike, valik polnud just tohutu aga kõhu sai täis. Omletti saime ka. Kohvi samuti. 

 

Peale söömist seadsime sammud basseini äärde. Vesi oli suurepärane, täpselt parasjagu soe ja kloorihais ei matnud hinge. Päike piilus pilvede vahelt. Kenasti sai päikest ka võtta, ilma hooga ära põlemata. 

 

Basseinist tulime ära siis, kui päike juba rohkem kõrvetama hakkas, umbes kella 12 ajal. Siis tahtsime Raikoga jalutama minna aga lapsed ei talu meil hästi kuuma ja olid ka pisut väsinud ujumisest. Nad jäid kahekesi hotelli ja me läksime 33-kraadisesse palavusse linnaga tutvuma.

 

Sõitsime Grab-taksoga Fort Santiago juurde.  See on väga suurel maa-alal asuv kindlus (nii palju kui seda järgi on), mille sissepääs on tasuline ja kus on mõned muuseumid ja palju rahvast, kes end pühapäeva puhul kohale olid lohistanud ja piknikku pidasid murul, puude varjus. Väravas tahtis Raiko maksta aga turvamees näitas näpuga minu peale ja ütles (selges) inglise keeles “dis wan free” ning raikole “ju bai wan”. Algul me ei saanud aru mis toimub aga siis laksas ära - naistepäev ju! Dis wan - mina - sain tasuta sisse ;)

 

Kõndisime seal Fort Santiagos ringi, lõõskava päikese all. Muljetavaldavalt suur maa-ala on selle vana kindluse all. Seal oli parajasti fotonäitus ühtede varemete vahel, sellest ajast kui ameeriklased vabastamas käisid. Oli ka üks väike nunnu kabelikene, mingi pühakuks kuulutatud tädi auks. 

 

Kasutasime ka kohalikku avalikku vesikäimlat, Raikole hakkas silma üks veider seik. Igal pool üle riigi on koroonateadlikkust tõstvad plakatid silme ees ja desovahendid kättesaadaval. Sealsamas avalikus käimlas oli kamp noormehi, kes kasutasid käimlat sihtotstarbeliselt, seejärel pesid käsi ja loputasid ühe pisikese froteenartsu, millega tõmmati üle näo ja kaela.. andes nartsu käest kätte.. ilma vahepeal loputamata (mitte, et sellestki oleks mingit kasu olnud viirusetõrjeks, eksju). Nii, et kui kellegil neist oleks mõni tõbi küljes, on see niikuinii neil kõigil. Vot selline tugev sõprus, millest meie aru ei saa.

 

Klõpsisime pilte teha. Ühel hetkel ujusid paar teismelist arvatavasti jaapani tüdrukut külje alla ja tahtsid koos minuga pilti teha. Minu juuksevärv lõi jälle laineid ühesõnga. Ega ma kade ka pole, selleks ju see värv ongi, et silma paista. Tegime koos pilti.

 

Fortist läksime välja ja seadsime sammud Here we go- äpi juhatusel põnevamaid maju vaatama. Õues oli lauspäike ja varjus 33 kraadi sooja. Ma oleks vähemagagi leppinud aga ei hakka nurisema. Jalutasime ringi. Igas kirikus ja katedraalis oli käimas pulmapidu.

Ukse vahelt sai pilte teha aga sisse jalutama ei lastud.

 

Uudistasime erinevaid vahvaid maju. Selles linnas on ka uus ja vana läbisegi. Väga huvitav ja väga harjumatu. Veetsime üle kahe tunni kõrvetava kuumuse käes ringi sõtkudes. Siis tellisime omale Grabi ja sõitsime tagasi hotelli. 

 

Tassisime lapsed jälle basseini ujuma. Sellega sai taas mõned tunnid päeva õhtusse veeretatud. Peale ujumist juhtus Rometil suur õnnetus, tema eelmisel päeval ostetud Hulk ei pidanud vastu kokkupõrkele põrandaga ja kaotas pea. Pea purunes kolmeks tükiks. Laps oli lohutamatu. 

Kuna süüa oli niikuinii vaja, läksime Grabiga pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse Robinsoni kaubanduskeskusesse. Ainuüksi mänguasjapoodi otsisime pea 20 minutit. See keskus oli SUUR. Ei olnud samasugust uut Hulki müügil, ega ka Thanost mitte. Need mida müüdi, olid kallid ja sellised käkid, millel käed ega jalad ei liigu. Mis lõbu neist lapsele sedasi on? Meil oli ikka enne odav käkk, 150PHP (alla 3€) ja vehkis kenasti nii käte kui jalgadega. Leidsime hoopis Thanose legokomplekti, kus nimetatud mehike ja lisaks veel kaadervärk, kuhu sisse mehikest seisma panna sai ja millel vajalik kivikestega kinnas nipsutamise tarbeks. 

 

Avastasime ühtlasi, et meie lapsed on täiesti harimatud Marveli universumi kohapealt. Selle vea saab nüüd ruttu parandada kui kool suletud ja lasteaeda ka asja vist väga pole.

 

Kui juba kaubakeskuses, sõime sealses Food Courtis kiiresti omale midagi sisse. Ei olnud suurem asi kulinaarne maitseelamus - ammu valmistatud ja üles soojendatud toit on ikka hoopis midagi muud kui värskelt valmistatud toit. Samas, parem ikka kui Cebus söödud riis.

 

Kaubakeskusest kõndisime jala hotelli, õues oli pime, soe, niiske, lärmakas ja üksjagu räpane. Elis ehmatas pimedas kõnniteel jooksvate suurte prussakate peale. Keksis kiljudes ja põlvetõstejooksu tehes edasi kuni valgesse kohta jõudis. Jube naljakas oli :D

 

Tagasi hotellis enam midagi tarka ei teinud. Mina üritasin blogida, lapsed vahtisid multikaid ja muid virvendavaid elektroonikavidinaid. Raiko arvas, et äkki võiks ikkagi massaaži minna veel. Kuskil tänaval silmasime ühte kohta kus seda teenust pakuti. Läks sinnapoole minema aga tuli siis ikka tagasi, ei viitsinud minna. Väljas oli tibutama hakanud ja palav oli ka.

 

Läksime hoopis ära magama. Hommikul raudselt jälle mingi tore äratus.

 

Mummulisi unesid!