Äratus JÄLLE kell 06.40, sest ümberkaudsed Jaapani sukeldumisturistid hakkasid siis sööma sättima ja laterdasid meie majakese ukse taga. Õnneks on neil äraminek, kohvrid juba pakitud ja hoovipeale valmis pandud. Kohvritel olid nimed kirjas, seetõttu teadsime, et tegemist on jaapanlastega.
Ärkasime ja läksime ka hommikusöögile. Seekord palusime Raikole ja mulle kahest munast omleti teha. Ühest munast omlett näeb taldrikul erakordselt hale välja. Lisamunad läksid 50PHP (0,88€) maksma.
Saime kõhud täis, võtsime matkasnäkid kaasa ja siirdusime omale sõiduvahendit otsima, mis meid Kawasani joa juurde viiks. Plaan oli sõita kolmerattalisega linna ja sealt bussiga edasi Kawasani ning pärast samamoodi tagasi.
Kauplesime tükk aega kolmerattalist, eile saime 150 PHP eest linna, ei tahtnud rohkem küll eriti maksta täna. Mingi õnnetuke oli lõpuks nõus meid sõidutama. Senini kõige paremas korras mopeed, millega sõitnud olime siin. Teel linna uuris poisterahvas, et kuhu meid tee viib. Ütlesime, et Kawasani tahaks kaema minna. Poiss pakkus, et ta võib meid ju ka ära viia ja tagasi ka tuua sellesama mopsikuga. Ei olnud üldse pealetükkiv ega midagi. Arutasime omavahel pisut, uurisin et mis maksab, poiss ütles hinnaks 800 PHP (umbs 14€). Olime lahkelt nõus. Enne veel palusime mõnes valuutavahetuspunktis peatus teha, sest kaasa võetud PHPd hakkasid vaikselt otsa saama.
Valuutavahetus on omaette põnev ettevõtmine. Pistad raha luugist sisse, näitad dokumenti, tädi täidab paberid, annad allkirja, vaatad kaamerasse, tehakse näopilt ja alles siis saad raha. Vahetuskurssi pole kuskil kirjas.
Saime raha vahetatud. Meie sõidukijuht hõikus oma sõpradele, et sõidab Kawasani, see tekitas palju rõõmsat elevust.
Sõitsime Kawasani umbes pool tundi (15km). Mõnus oli, tuuleke puhus ja ilm oli pilvine.
Jõudsime kohale. Sõidukijuht parkis oma mopsiku kuhugi kiriku hoovi ja ütles, et ootab meid seal. Meiega tõttas lahkelt tegelema üks teine meesterahvas, kes meid suunas joa poole. Sõidukist joani oli 20 minutit kõndimist, nii betoonitud teel kui jõepervel. Vedas, et pilvine oli, saime rahulikult kõndida. Vahepeal ulatati meid üle järgmisele meesterahvale. Tundub, et kõik tahavad tööd teha ;)
Jõudsime joani. Rahvast oli meie mõttes palju aga tegelikult vist ainult käputäis võrreldes viiruse-eelsete aegadega. Raiko ja Elis läksid suplema, minu ja Rometi jaoks oli vesi liiga jahe. Istusime Rometiga mingi trepi peal ja ootasime suplejad ära. Seal olid ka toolid ja lauad aga toolile istumise eest taheti 500PHP saada. Nagu ei, aitäh. Siis parem juba seisaks.
Sulistasid Elisega ära ja kõmpisime järgmised 20 minutit oma mopsiku juurde, mis meid jälle Moalboali tagasi viis. Istusime kuumema aja toa juures terassil, lapsed konditsioneeritud toas. Ma tahtsin kohvi aga toas oli Nescafe otsa saanud. Raiko käis kuskil kohvikus mulle kohvi toomas aga see ei olnud üldse nii hea. Lastele tõi vett ja endale õlut. Siis otsustas Raiko, et läheb rendib omale snorgelprillid koos toruga ja proovib nendega merepõhja kaeda. Käinud tiiru ära, tuli tagasi ja teatas, et vist peab ikka päris omale ostma, sest renditorud on kõik otsast lahti ja soolane merevesi suus on ikka väga rõve. Olin nõus, Raiko läks ja ostis varustuse. Siis läksime kahekesi randa seda testima. Lapsed ei viitsinud kaasa tulla, jäid tuppa.
Selle uue maskiga oli ikka kohe palju parem snorgeldada. Raiko jättis mulle maski ja läks minu jaoks turvavesti rentima, et saaksin ka korallrahu serva peale minna kalu vahtima. Ma ilma ei julgenud. Endale tõi toast veel üle näo maski ka. Oi, see oli lahe :) Mulle meeldis niimoodi. Korraks oli ikka hirmus, kui korallrahu serva silmasin ja mõistsin et põhja ei paista aga õnneks loksus kõrvade vahele ruttu teadmine, et vest on seljas ja kannab mind kenasti.
Nägime jälle suurt merikilpkonna vetikaid matsutamas, kohtusin muljetavaldava sardiiniparvega ja silmasin ka muid vahvaid kalu, mingeid pisemaid erksiniseid ja ka multikast tuttavaid kloun-meriroosahvenaid.
Hullult äge ikka! Ei saa kogu lõbu omale hoida. Läksime ajasime Elise toast välja ja merre vestiga. Ma ise jäin Rometiga toa juurde.
Peale merest tulekut loputasid mereuurijad ennast puhtaks ja läksime sööma. Avastasime omale uue lemmiktoidu - Lechon kawali ehk õlis röstitud põrsakõht. Guugeldatagu!
Lastele sai riis kana ja köögiviljadega, Raiko võttis veiselihasteigi shampinjonide ja sibulakastmes (aga tema kahvel uitas küll jube tihti minu taldrikus..).
Peale sööki viisime lapsed tuppa leiba luusse laskma ja läksime ise rollerit rentima. Võtsime üheks ööpäevaks. Sellesama rolleriga põristasime kohe linna ka (~5km). Käisime 7-elevenis, võtsime küpsist ja krõbistamist lastele ja mõned parema hinnaga õllejoogid kui meil rannakülas müüakse. 20 meetri kaugusele poest jäi puuviljalett, kust ostsime mangot, pomelot ja mangostiine.
Sõitsime tagasi hotelli ja söötsime puuvilju lastele ka sisse. Siis suunasime lapsed magama ja ise läksime jalutama, seekord teisele poole oma hotellist. Kaardi järgi seal justkui teed ei oleks. Aga oli. Täitsa korralik tee. Jalutasime kõrvalranna kuurortide vahel ja tundsime rõõmu, et me ise nii mõnusasse kohta olime osanud oma hotelli võtta. Üks neist kuurortidest oli meil valik nr 2 aga see oli rõvedalt palju kallim ja sisaldas hommikusööki ainult kahele. Vedas ühesõnaga!
Jalutasime tagasi ja sattusime nägema ühte reklaami väga lähedal asuva ratsatalu kohta. Kui hotelli jõudsime, saatsin veel enne magama minekut sõnumi sinna ratsatallu, et kas mingi ime läbi oleks võimalik neid külastada nii lühikese etteteatamisega, sest me ülejärgmisel päeval juba lahkume siitkandist. Mingi ime läbi vastati juba mõne aja pärast, et tulge aga, mis kell tahate. Vastasin, et kuidas neil omal parem on, võime tulla nii kell 9 hommikul kui ka millagi õhtupoole.
Siis läksime ära magama.
Head ööd!
No comments:
Post a Comment