Ärkasin lennukis kella 7 ajal Manila aja järgi. Romet oli
juba viksilt ärganud ja vahtis iPadist multikat. Raiko ja Elis tukkusid veel.
Minu ärkamine oli rõveda migreeni saatel. Võtsin ühe
peavalurohu, proovisin pisut veel tukkuda, et rohi mõjuma jõuaks hakata ja siis
läksin oksendama. Seda on lennukis ebamugav teha, ausõna.
Juba hakati hommikusööki serveerima. Ma suutsin ära süüa
kolm tillukest melonikuubikut ja kaks õunakuubikut. Rohkem ei julgenud. Oigasin
ja tukkusin kuni kohale jõudsime ja lennukist maha aeti.
Õnneks oli enesetunne peaaegu inimlik juba. Läksime transiidis turvakontrollist läbi ja siis selgus, nagu tulleski, ei saa teada oma värava numbrit enne, kui tund enne väljumist. See on kõige ebanormaalsem süsteem mida ma näinud olen. Tallinna lennujaama suuruses kohas oleks see ju okei aga Istanbul Havalimani? Lauslollus! Eriti ebameeldivaks teeb olukorra see, et kogu keskmine osa terminalist on paksult täis brändikauplusi ja tax-free poodi aga istumiskohti on hädapärast näpuotsatäis ja needki juba hõivatud. Me paneme alati väga imeks kuidas inimeste seljakotid nii hädised on ja nii ära väsivad, et mitut istekohta enda alla vajavad. Näiteks kolmel istekohal üks reisija ja tema kaks väsinud pagasiartiklit.
Võtsime omale pagasikäru. Süsteem selline, et torkad masinasse 1€ mündi või sooritad kaardimakse. Sulle päästetakse masina küljest lahti pagasikäru. Siis peaks võtma masinast kviitungi ja kui käru tagastad, skännid kviitungilt qr-koodi ja saad oma euro tagasi. Mul jäi see kviitungi võtmise osa vahele, sest Elis sehkendas ja assisteeris usinasti ja viis tähelepanu mujale.
Saime siiski istuma. Selleks ajaks oli enesetunne juba nii
hea, et tundsin kohvijoogist puudust. Käisin ostsin meile Raikoga kohvid,
lastele pudeli vett ja kaks glasuuriga sõõrikut. Eelmisel lennul jagati
soolapähkleid ja mul oli kaks väikest kotikest alles. Sõin need ära. Hakkas
veel parem. Igaks petteks võtsin ühe valuvaigisti ka, et äkki saab sellest
peavalust päris lahti.
Saime oma värava teada. Sinna oli meie asukohast 15 minutit
kõndimist. Kärutasime oma pagasi kohale, lapsed nautisid liikuvaid kõnniteid,
jooksuga ja vales suunas põhiliselt. Värava juures laadisime seljakotid
põrandale ja ühendasime enamuse nutitehnikast voolivõrku. Romet mängis
mänguasjadega. Viisime pagasikäru ka tagasi ja tundsime end eurose õppetunni
võrra rikkamana. Vähemalt ei pidanud kogu padajanni seljas tassima teise maja
otsa.
Saime lennukisse, tõeliselt vana pann on. Enne käivitamist
testiti mingeid mehhanisme vist veel, kostus pikka aega selline üleskeeramise
hääl. Loodame, et jõuab ühe üleskeeramisega kohale.
Istmete peatugedese paigaldatud ekraanid on vist kõige
esimesest värviliste ekraanide partiist ja näitavad ainult lennuinfot
vaheldumisi Turkishi logoga.
Seevastu söök oli väga hea. Pakuti hommikusööki ehk munaputru sooja tomatiga, värsket salatit oliivide ja juustuga, jogurtit mingi puuviljaga ning röstisaia ja kuklit moosiga, mille lahkelt Raikole loovutasin. Kohvi ja teed sain ka.
Noh, siinkohal jäi blogi pooleli.. käsi ei tõusnud kirjutama. Lendasime Helsinkisse, sõitsime sadamasse, istusime paadile ja sellega siis Tallinnasse ja Boltiga koju ära. Nii oligi.
No comments:
Post a Comment