Soojamaareis 2020/Päev 5 - Panglao - Siquijor

Märts! Juba?! Ise ka ei usu.

Ärkasime hommikul vara, kella 7 ajal, sest 08.45 oli juba auto tellitud. Läksime hommikusöögile. Seekord ei olnudki buffee nagu kahel varasemal hommikul vaid torgati mingi menüü nina alla. Igavene jama. Tellisime “american breakfast”, mis koosnes peekonist, hotdogivorstidest, veidrast singist, paarist kurgi- ja tomativiilust ning kahest arbuusiviilust. Nuiasime sinna omletid ka ikka kõrvale. Lastemenüüs oli pannkook, kolm vorstikest, kurki ja tomatit ning ka arbuusiviilud. Õnneks saime neile ka omletti.

Kohvi anti ka. Saime söödud. Läksime korjasime oma  asjad toast kokku ja läksime hotellist välja. Auto viis meid Boholile Tagbilarani sadamasse, kust läheb paat Siquijori saarele.

Sadamas terminali uksel kontrolliti netist ostetud pileteid, saadeti check-ini tegema, kust sai paberpiletid, siis kontrolliti neid ka uuesti ja alles peale seda lubati meid terminali sisse. Terminalis ukse teisel pool oli pagasiskänner, kust oma seljakotid läbi sõidutasime. Siis istusime toolidele ja ma täitsin jälle tervisedeklaratsioone, igaühe kohta, kahes eksemplaris. Vot see oli tüütu. Taustaks mängis kohalik sõjaveteranidest invaliidide bänd.

Kaua ei pidanud ootama kui saimegi paati. Paadis, oh imet, selgus, et meil olid fikseeritud istekohad ja laevalaele uitama ei lubatudki. Nokkisime siis igaüks omas nutiseadmes, kes vaatas filmi, kes mängis. Sõit vältas tunnikese.

Jõudsime kohale. Laevast maha tulles olid vastas inimesed, kes tundsid huvi kust me tuleme, ega Hiina kanti pole sattunud. Samuti mõõdeti otsaesiselt kontaktivaba termomeetriga kehatemperatuuri. Paar sammu eemal olid olukorra tõsidust näitamas automaatidega relvastatud valvurid. Pääsesime sealt loomulikult ilusti läbi.  Sadama territooriumilt väljudes piirasid meid rendimopeedipakkujad. Naljakas, kas nad loendada ei oska? Me ei mahuks ju neljakesi ühele mopeedile ära.

Saime omale ühe lahtiste külgedega kastiauto, millega meid viidi 10km kaugusele hotelli ära.

Hotellis vist megalt palju külalisi pole, respa ees oli suur silt Welcome Raiko Suurna :D

Tegime oma registreerumistoimingud ära ja kuna me jõudsime enne kella 13 aga check-in on alles 14, siis paluti meil ringi jalutada või restos süüa vms. Kotid saime hoiule jätta restorani. Läksime mere äärde ja seal leidsime Rometi lemmikud - lained! Järgmised pool tundi hullas Romet lainetes ja Raiko oli koos temaga meres. Me Elisega hoidsime rannas pigem varju.

Saime tuppa sisse kella 13.30 ajal.

Seal siis istusime niisama, vaatasime telekat ja mängisime Unot kuni kella 16ni. Siis läksime sööma hotelli restosse ja peale söömist basseini. Me kõik oskasime eelmisel päeval korralikult ära põleda ja Romet oli tõenäoliselt selle pärast erakordselt halvas tujus. Nuttis iga asja peale ja jonnis muudkui.   Mulistasime tunnikese ja läksime siis tuppa tagasi kui väljas pimedaks hakkas minema.





Toas panime lapsed internetti ja ‘laadimisasendisse’ ning hakkasime järgmisi laevapileteid otsima ülejärgmiseks päevaks. Peame ikkagi minema läbi Dumagueti linna st. kasutama kahte laeva ja taksosid. See tuleb üks pikk reisimise päev.

Kella 20 ajal läksime Raikoga jalutama ja ümbrust vaatama. Paras pommiauk see Dumanhog, peab ütlema. Ei poode, ei söögikohti. Leidsime pisikese pagaripoe, mis oli imekombel veel lahti. Ostsime lastele magustoiduks/õhtusnäkiks sõõrikuid. Jalutasime sutsuke edasi ja sutsuke teisele poole tagasi - midagi huvitavat ei leidnud. Ah jaa, kohalike poiste internetipunkti leidsime :D Päris naljakas.

Läksime hotelli tagasi, söötsime lastele sõõrikud sisse ja soovitasime tungivalt magamajäämisele mõtlema hakata. Ise läksime randa jalutama. Korralik mõõn oli, meri oli uttu tõmmanud. Taevas oli täiesti selge ja hullult tähti täis. Vahtisime taevasse, suud ammuli. See oli lahe. Suur vanker oli tagurpidi, Orion küljeli ja kuu ka nagu irvik-kassi naeratus taevas. Põhjanael jäi horisondi lähedale. 

Kui tuppa tagasi jõudsime, olid lapsed juba magama jäänud. Jäime ise ka.
Head ööd!