Soojamaareis 2020/Päev 13 - Manila

Ärkasime kell 6.45, täitsa niisama. 

Raiko oli unustanud õhtul lahustuvat kohvi poest osta, läks siis hoopis hommikul seda otsima. Tavalist ei leidnudki, kõik olid mingid mitu-ühes ja suhkrut silmini täis. 50g kohvipulbri kohta 24g suhkrut! Jabur.

 

Läksime hommikusöögile. Seekord palusime lastele omletid ilma seenteta. Jube tüütu on seente ümbert süüa. Lisaks sõi Elis mingeid saiakesi ja Romet krõbinaid piimaga. 

Peale sööki läks Raiko lastega basseini ja mina jäin asju pakkima. Raiko oli hommikul poest kiirliimi toonud, proovisin pea kaotanud Hulki tohterdada. Seda plastikut see liim ei liiminud. Võtsin siis jõuvõtted kasutusele, kotist küünegeelid ja UV-lambi ning Hulk sai omale pea otsa tagasi. Nägi parem välja kui enne :D

Pakkisin enamuse asjadest kottidesse ära ja premeerisin ennast ka basseinikülastuse ja selle reisi viimase päikesevõtuga. Lastega reisides on päevitamine tegelikult välistatud. Kui lastakse juba 5 minutit järjest lamamistoolil segamatult pikutada, on midagi väga valesti. Samal ajal on lapsed ju basseinis, kus vesi Rometile üle pea. 

 

Peab tõele au andma, ujumistrenn on õpetanud Rometi vett mitte kartma aga veepinnalt hingamise ja sügavas vees edasi liikumise oskus on tal tulnud viimase nädalaga.

 

Mulistasime kuni päike läks liiga teravaks ja läksime tuppa. Pesime kloorivee endalt ja ujumisriietelt maha ja väänasime need välja nii hästi kui saime. Kõige parem on seda teha kuiva froteerätiku vahel. Siis pakkisime viimasedki asjad ja läksime oma seljakottidega alla end hotellist välja registreerima. Nad olid nii kenad, et lubasid kotid seniks hotelli hoiule jätta kuni me ära käime Ocean Parkis. Tellisime omale Grabi ja lasime end Ocean Parki ukse ette sõidutada.

 

Ocean Parki sai osta kahte sorti pileteid - odavamaid, mille eest sai näha mingit viite asja ja kallimaid (960PHP e. umbes 19€), mille eest saab igale poole. Pidasime veidi nõu ja otsistasime siiski kallimate piletite kasuks. Internetist oli osavam pileteid osta kui kohapealt. Ostsime sealsamas värava taga piletid ära ja saime sisse. 

 

Esmakordselt kohtasime nii jaburat piletisüsteemi. Termopaberile prinditud piletil on QR-kood, mida peab viipama masina suunas iga atraktsiooni sissepääsu juures. Ja  igaühel oma pilet. Ebanormaalne sehkendamine iga pöördväravakese juures.

 

Õnneks oli külastajaid väga vähe. Kindlasti oli oma osa selles asjaolul, et tegemist oli esmaspäevaga aga kindlasti mõjutab koroonaviirus ka sellise koha külastatavust. Me ei pidanud seisma mitte üheski järjekorras. Kõikide pöördväravate juures olid suured pumbatavad pudelid desogeeliga. Keegi ei köhinud ega aevastanud kuskil.

Siseruumides polnud ka kõrvetavat põrgukuumust nagu õues samal ajal.

 

Kõikide atraktsioonide läbi käimine võttis aega umbes kolm tundi. Siis pidi hakkama lindude etendus All Star Bird Show. Ootasime ja ootasime, ei midagi. Läksin lõpuks küsima, selgus et see algab tunni pärast ja on koos merilõvide etteastega.

 

Mõtlesime juba loobuda ja ära minna aga siis ikka jäime ootama. See lindude etteaste polnud midagi eriti uut ja põnevat, kuigi oli tore ja naljakas. Merilõvide etendusi ma olen varemgi näinud aga see tundus kuidagi parem. Ainult kaks merilõvitüdrukut olid väljas aga nende suhtlemine oma treeneritega ja publiku kaasamine ja naljade tegemine, kõik jättis kokku väga toreda mulje.

 

Peale seda etendust võtsime Grabi ja sõitsime hotellist kotte võtma ja kohe edasi lennujaama.

 

Lennujaamas läbisime sissepääsukontrolli, siis check-ini, siis turvakontrolli. Pääsesime viperusteta “teisele poole”. Seal selgus, et meie väravasse hakkab saama alles kell 19. Läksime omale süüa otsima. Leidsime mingi vahva grillkanasöökla, kus söögiportsud olid hullult suured ja kana supermaitsev. Raiko tellis omale grillitud ribi ja see oli ka täiesti suurepärane. 

 

Peale sööki oli kell parasjagu nii palju, et saime oma väravasse minna. See toimus seekord meie jaoks täiesti uue süsteemiga. Värav ise asus korrus allpool. Üleval trepi otsal olid kaks Turkishi logodega varustatud tädi, kes teostasid passi- ja pardakaardikontrolli. Pardakaardid võeti käest ära, jäeti ainult see väiksem rebitav kontsuke alles. Küsisime, et kas sealt välja ka veel saab, öeldi, et pole probleemi, ainult, et pardakaart tuleb neile hoiule anda, selle vastu saab numbrilipiku. Kui tagasi tahad tulla, siis esita numbrilipik ja pass. Eriti imelik teema igatahes. 

 

All, meie väravas, polnud midagi peale toolidega varustatud ooteala. Keegi geenius oli kaks hiigelsuurt konditsioneeri sättinud täiel võimsusel puhuma 18-kraadist tuult ja täpselt tuule kätte jäid toolid, millede kõrval oli seinakontakt. Proovisin konditsioneere ümber seadistada aga need olid lukustatud 18 kraadi peale. Ajasime lastele talveriided selga ja jätsime nad sinna. Ise läksime Raikoga üles korrusele vetsu riideid vahetama ja mõningaid suveniire ostlema.

 

See ka tehtud, ootasime all külma käes oma lendu, õnneks hakati päris vara peale laskma, saime esimeste hulgas lennukisse (sest lapsed). Sättisime ennast paika. Lend läks õigel ajal välja, kell 22. Kui tuldi õhtusööki pakkuma, siis lapsed juba magasid. Päev oli tõesti pikk olnud. Sõime ära ja jäime ise ka tukkuma (sest lennukis pole mingi magamine).

Head lendu!