Päike! Näos! Selle peale poleks sugugi halb ärgata kui see oleks ligilähedaseltki seatud äratuse ajale. Ärkasime 06.45. Sest päike!
Vedrutasime niisama, tegime kohvi. Kella 07.30 paiku mõtlesime hommikusöögile minna aga siis selgus, et seda hakkab saama alles kell 8 ja seekord on buffee. Kasutasime aega otstarbekalt ja pakkisime kotid kokku.
Täpselt kell 8 läksime restosse. Seal polnud veel kõik valmis, istusime ja ootasime kuni marmiidid välja pandi.
Mingi tuvastamata rahvusest mammi ründas vihaselt buffeelauda ja kühveldas endale üle poole marmiiditäie omletti praetaldrikusse. Raikol õnnestis Rometile päästa sealt väike ports ja otsas ta oligi. Käisin küsimas köögist, et kas on lootust juurde saada, öeldi, et tehakse. Soovisin mammile lahkelt selges eesti keeles, et tal sellest kõht kinni jääks.
Mõne aja pärast toodi omletti juurde. Raiko jõudis endale võtta ja kuni ma omale taldrikut võtsin jooksis see sama kuradi lehm JÄLLE, taldrik näpus, omleti järgi! Ma kõnetasin teda, seekord inglise keeles, et kas ta oleks palun nii kena ja jätaks teistele ka, ma nimelt ei ole veel üldse saanud. Lehm jõllitas mind ja võttis ilmselgelt vähem kui algselt oli plaaninud.
Lapsed sõid veel pannkooke ja läksid siis tuppa ära. Raiko läks neile vähe aja pärast järgi, ma jäin veel kohvi jooma ja puhkust nautima. Kuna restoran oli täpselt ranna ääres, siis seal oli kogu aeg mõnus soe tuul.
Ega kaua ei jaksa seda kohvi juua. Jõin lõpuni ja läksin tuppa ära. Oligi paras aeg hakata hotellist välja registreerima. Võtsime oma seljakotid ja lahkusime. Seesama onu, kes meile saaretuuri tegi, viis meid oma kastiauto kastis sadamasse. Meiega samasse autokasti ronis veel ka trobikond samas hotellis peatuvaid hispaania turiste, kellel linnapeale oli asja.
Sõit läks kähku. Raiko sai transahinnast hispaanlaste jagu alla kaubeldud, jälle väike võit!
Võtsime OceanJeti putkast omale pardakaardid, piletid olid juba varem valmis ostetud, Raiko käis veel mingit kirikut pildistamas ja lastele jäätist ostmas ning siis läksime sadamasse istuma ja paati ootama. Ei läinud tundigi. Ronisime paati, jälle kindlaksmääratud kohtadele ja sõitsime tund aega, et jõuda Dumaguete sadamasse. Laevas näidati suurest telekast viimast Marveli ämblikmehe filmi (Spider-Man: Far From Home). Film oli poolepeal, nägime lõpuni ära ehk siis kõige põnevama osa.
Sadamast väljudes ootas ees jälle mobotaksokauplejate armee. Kaupleja räägib turisti ära ja sokutab siis taksojuhile edasi. Mugav, eks. Mahtusime ilusti ära. Taksistil oli tööl kaasas ka naine koos väikese beebiga, kes terve 20 minuti pikkuse sõid Raikot jõllitas :D Sõitsime samas linnas asuvasse teise sadamasse, et minna jälle paadile.
Soetasime piletid, et sõita Liloan Santander sadamasse. Seekordne paat oli kiirem, ülesõit võttis aega 20 minutit ja väljumised igal täistunnil.
Olimegi nigu nipsti jälle üle mere, seekord juba Cebu saarel kuhu pidimegi kohale jõudma. Olime varem juba välja uurinud, et parim viis meie hotelli lähedale saada, on konditsioneeritud bussiga. Sadamas uurisime et kust buss läheb, suunati jälle mobotaksosse. Bussipeatus on pisut eemal. Sõit busside väljumiskohta vältas mingi 15-20 minutit. Jõudsime kohale, seal polnud mingit piletimüüklat. Karjatati kohe suurde, meie mõistes maakonnaliinibussi, uksed kinni ja liikuma. Alles siis tuli mingi onu, piletipakk näpu vahel, meile pileteid müüma. Veitsa aja pärast tuli teine onu kontrollima, et on ikka õigesti müüdud. Huvitav kes tema tööd kontrollib? ;) Väga popp igatahes, korruptsioonivõimalused on piiratud.
Kontrollionu väljus kuskil teepeal bussist ja läks teises suunas sõitvasse sama firma bussi. Kah töö ju, millega riis lauale tuua.
Sõit kestis poolteist tundi. Bussi ekraanidest näidati Marveli filmi Black Panther. Seda polnudki teist korda veel näinud. Kahju ainult, et häält polnud kuulda üle bussimüra.
Meie sihtkoht oli Moaboal-nimeline linnake, mis, nagu hiljem selgus, on snorgeldajate ja sukeldujate paradiis. Bussi juurest viidi meid jälle mobotaksoga linna rannapoolsesse otsa, meie hotelli juurde.
Hotell osutus päris huvitavaks. Imekitsal tänavakesel oli respa, lisaks meie hotellile veel kahe majutusasutusega kamba peale. Respas täitsime oma andmestiku, võtsime vastu hommikusöögikupongid ja meid viidi oma hotellini, mõned kümned meetrid mööda tänavat edasi, väravate vahelt läbi siuksesse pisikesse nunnuse õuealasse, kus väikesed majakesed, osadel terassid, osadel mitte. Meie majakesel oli terass ka, kahe tooli ja lauakesega. Mõnus!
Sättisime end tuppa sisse ja läksime randa ning basseini vaatama. Meile kasutada lubatud bassein asus koos hommikusöögirestoraniga respa lähedal. Raiko võttis snorgeldamismaski kaasa ja läks otse restoranist randa. Me olime Rometi ja Elisega basseinis. Peab nentima, et bassein oli tükati lagunenud põhjaga ja haises hullumoodi kloori järgi. Ühel hetkel tuli Raiko ja teatas, et nii kui näo maskiga vette pani, ujus kilpkonn mööda. Misjaoks me, huvitav, 100 euri maksime Panglaol kilpkonnade põgusa silmamise eest, kui siin on nad kohe restorani juures rannas maitsvat vetikat krõmpsutamas.. tasuta? Ja lisaks kilbudele ka ju taimestik, kalad, meritähed, meduusid jne jne.
Raiko tõi Elisele ka toast maski ja seal nad siis solberdasid, torud ja kannid taeva poole. Me Rometiga endiselt basseinis. Mingi hetk sai kloorist villand, ronisime välja ja vaatasime restoranist mis Elis ja Raiko teevad. Nad ei näinud kahjuks rohkem kilpkonna aga see-eest oli seal suur sardiiniparv, mida sai siia-sinna peletada.
Peale ujumist läksime tuppa, pesime meresoola ja kloori endalt maha ja läksime õhtusööki otsima. Käisime enda tänava tagumise otsa läbi aga ei leidnud ühtegi põnevat söögikohta. Läksime lõpuks oma hotelli restorani.
Siinkandis võtab kõik väga kaua aega. Istusime lauda, saime menüüd ja siis jäime vanaks enne kui meilt küsima tuldi kas me oleme toidu välja valinud. Saime kunagi hiljem toidu kätte. Lastele praetud riis kanaga, mulle Chicken Adobo (äädika ja sojaga marineeritud hautatud kana) riisiga ja Raikole Fileé Mignon peekoni ja ubade ja friikatega. Raiko sai mu riisi omale, lapsed said Raiko friikaid ja mina sain Raiko kurgiviilud. Kõik said mis tahtsid.
Edasi läksime jalutama. Väljas oli juba pime. Ostsime Rometile mingist poest jäätise, et ta vait oleks ja ei hädaldaks et jäätist tahab. Tagasiteel hotelli sai Elis pannkooki. Me läksime Rometiga seni tuppa ära, et ta pannkooki ka vinguma ei hakkaks.
Elis ja Romet jäid hotelli, Romet multikaid ja iPadi vaatama ja Elis matemaatikat õppima. Meie Raikoga käisime jalutamas ja pimeda ümbruskonnaga tutvumas. Palju söögikohti oli aga poode häda pärast kokku kolm vist, kus valik pea olematu.
Aitas kah, läksime ära tuppa ja magama.
Häid unesid!
No comments:
Post a Comment