Soojamaareis 2020/Päev 11 - Moalboal - Manila

 

Kes oleks osanud arvata, et jaapanlased kuke äratavad, eks? Ma ka ei osanud.

Ärkasime kella 6 ajal, sest ukse taga oli jälle kogunemine. Mina aru ei saa kuhu nemad nii vara lähevad, meie resto hakkab alles kell 7 hommikusööki väljastama. Tegime kohvi ja aega parajaks, et hommikusöögile minna. Otsustasime ära, et läheme hoopis autoga Cebusse, 3 tundi autos koos jalasirutuspausidega siis, kui meile meeldib, tundus parem väljavaade kui 4-5 tundi liinibussis.

 

Sõime kõhud täis ja pakkisime toas asjad kokku. Auto saime tellitud kella 11ks, mõtlesime just, et mida me nüüd 1,5h teeme aga siis tuli juba meie auto.. poolteist tundi varem. Noh, kirjutasime end välja ja ronisime autosse.

 

Sõit vältas oma kolm ja pool tundi, kuigi vahemaa iseenesest ei olnud pikk. Tee kulges üle saare keskel oleva mäestiku. Vahepeal saime teha ilusates kohtades pildistamiseks peatusi. Lõpuosa ja ühtlasi kõige aeganõudvam osa sõidust möödus tiheda liiklusega lugematutes rannaäärsetes eeslinnades.

 

Jõudsime kohale Mactan-Cebu lennujaama. Mõtlesime, et otsime mingi pagasihoidla, kuhu oma seljakotid hoiule sokutada ja läheme kuhugi hulkuma. Pagasihoiu eest küsiti kinnisvara hinda - ühe seljakoti hoiustamise eest 4-10 tunniks küsiti 375 PHP, neli kotti siis kokku 1500PHP (umbes 26,5€). Polnud häda midagi. Võtsime seljakotid selga, maja eest taksomeetriga takso ja lasime ennast lähima kaubanduskeskuse juurde sõidutada. Kaubakeskuse turosas ostsime mõned suveniirid, paar käevõru Elise kambale ja Romet leidis omale Hulki kujukese. Rohkem polnud seal kaubakeskuses midagi teha. Kohe üle tee oli üks sealiharestoran. Läksime sinna sööma. Esimest korda kogu reisi jooksul ei jäänud me toiduga rahule. Riis oli rõve läga ja piprane, lapsed ei saanud süüa. Ma sõin Raikoga kahepeale mingit sealiha, mis ei hiilanud mitte millegiga ja välja reklaamitud ports, millest “piisab kahele” oli napilt pooleteise inimese jaoks piisav. 

Sõime ära (nii palju kui saime), võtsime jälle takso ja sõitsime tagasi lennujaama.

Võtsime lastele sõõrikuid ja mulle ühe Starbucksi kohvi. Kui need otsas, läksime läbi turvaväravate ja check-ini oma väravasse kudema. Lennu väljumiseni oli selleks ajaks “kõigest” neli tundi. 

 

Istusime niisama, jalutasime kordamööda (sest kotte ei tahtnud järelvalveta jätta), kerisime lennujaama internetti edasi-tagasi. Mina blogisin. Raiko tõi vahepeal lastele pizzat. 

 

Vahepeal veeres aeg parajaks. Vaatasime, et teenindajad kogunesid väravasse ja hakkasid asju valmis seadma, siis teatati, et meie värav muutus ja me peame kõrvalväravasse minema. Kui sinna jõudsime, hakkaski juba lennukisse saama. 

Lendasime rahulikult, umbes tund aega, otse Manilasse. 

 

Manilas kasutasime esimest korda oma värskelt paigaldatud Grab-äppi takso tellimiseks (sama mis Bolt). See töötas suurepäraselt.

 

Kell 22.00 jõudsime hotelli. Saime tuppa, söötsime lastele mõned küpsised ning suunasime nad hambaid pesema ja magama.

Ise läksime välja. Paar maja edasi oli 7-11, käisime seal, võtsime mõned õllejoogid ja ühe väikese, 150g konservi, tuunikala adobot. Mul oli üks selline varem ka ostetud aga see konfiskeeriti lennujaamas.  Me ei saanud enne ära ka süüa sest polnud millega süüa. Meie plastiklusikas ei pidanud Elise arbuusisöömisele vastu ja murdus.

Ehk et hea pidu - tuunikalakonserv ja lahjad õllejoogid :D

 

Toas lapsed magasid juba, sõime oma konservi ära ja jätsime suurema osa jooke joomata, uni tuli peale. Panime äratuse kell 8, et hommikusööki maha ei magaks ja läksime magama.

 

Magusaid unesid!