Äratus.. kuke ja koiduga, sest hotellitoas ei käi kardinad akendele ette. Täiesti ennekuulmatu. Kardinapuud on pandud sedasi akna ette, et akende ülemised osad on katmata. Idioodid. Ega me siia ei tulnud ju tööd tegema, et kell pool kuus ärkama peaks 😒 Panin oma pimendusprillid ette ja magasin edasi (ai, nina on ära põlenud ja see oli valus!). Uus äratus kella 8 ajal.
Keegi tark on õelnud, et kui sul pole midagi head öelda, siis jäta parem ütlemata. Hotellil on väga tore bassein. Rohkem ei oska nagu kiita midagi.
Läksime hommikusöögile. Restoranitädi suunas meid valge tahvli poole kuhu olid musta markeriga kirjutatud hommikusöögivariandid. Ükski polnud eriti ahvatlev ja kõik sisaldasid mingit saia. Küsisime lastele pannkooke ja ühe omleti kahepeale. Endale tellisime omletid, mulle peekoniga ja Raiko leppis röstisaiaga. Juurde anti arbuusi. Kohvi võis ise võtta. Keedetud vesi oli termoses ja kõrval kandikul lahustuva kohvi pakikesed koos kääridega. Kõik kohvid olid suhkruga :( Läksin tõin toast oma Nescafe lahustuva pakikese, mis oli ilma suhkruta ja tegin sellest omale kohvi. Hommikusööki tehti kaua ja omlett oli meil kõigil väga soolane. Lastel läks pannkoogiga õnneks vist hästi ja arbuus oli maitsev.
Meile toodi ka kohalikku keedetud kohvi aga see ei kõlbanud juua.
Raiko orgunnis meile kohe peale hommikusööki respast päevase saaretuuri koos autojuhiga. See sai alguse kohe peale kella 10.
Esimene külastuskoht - mingi igivana puu. 10P/inimene sissepääsu eest. Oma nimed ja päritolumaa pidime kirja panema suurde raamatusse. Rometi eest tasu ei küsitud. Vaatasime puu ära. Oli võimas ja tõesti nägi vana välja. Puu jalamile oli rajatud fish spa ehk suur betoonist bassein kuhu sai jalad sisse pista, et kalad surnud nahka näksida saaksid. Seda atraktsiooni me ei kasutanud. Lisaks oli see pisike ala puu ümber palistatud erinevate müüjatega. Me ei ostnud ka midagi.
Sõitsime edasi. Järgmine peatus - saare vanim kirik. Palav oli nii väljas kui sees. Kõndisime altarini välja, ei olnud mingeid uhkeid kullatud seina- ega altarimaale nagu mujal harjunud nägema aga üht-teist ikka oli ka. Ronisime lastega kantslisse ja ka koori peale. Näitasin, et seal pole midagi hirmsat ega väga erilist. Manitsesin neid vaikselt olema ja austust üles näitama. Seevastu kari mingeid teisi väikeseid lapsi mängis tagaajamist altari peal ja karjus nagu oleks viimnepäev käes. Õnneks oli neil kaasas olnud mammil oidu neid pisut korrale kutsuda, tulutult kuid siiski.
Edasi sõitsime juga vaatama.
Kohe autost väljudes ümbritses meid hord oranzides särkides “tour guide” ehk giide. Valisime ühe välja (nagu lihaturul) ja soetasime omale sissepääsupileti 10P/inimene ning panime end raamatusse kirja. Rometi eest ei pidanud ka siin maksma. Algas rännak trepist alla. Hiljem saime teada, et 130 trepiastet oli. Üldse ei vaimustanud mõte peatsest tagasi üles ronimisest. Jõudsime alla ja.. vau! See oli nii ilus. Helesinise veega basseinikesed. Esimene sügavam ja kahe suure vettehüppepukiga, teine pisut vähem sügav ning kolmas selline Rometile parasjagu kaelani ulatuva veega veesilm, kust sai ujuda ka voolava joa alt läbi väikesesse koopasse. Meie giid tuli meiega koos vette ja pildistas meid lahkelt neljakesi ning aitas joa alla. Mina ei läinud aga Raiko käis lastega. Vesi oli täpselt paras mõnus, mitte liiga soe ega mitte ka jahe. Soojem kui Eesti ujulate suurtes basseinides ;) Ma oleks sinna hea meelega kauemakski jäänud aga väike ära põlenud Romet plagistas muudkui hambaid ja kippus minema. Tegime hulgi pilte ja ronisime kõigist 130 trepiastmest jälle üles tagasi. Üleval selgus, et vaja maksta veel ka parkimise eest ja tänasime ka oma 100P väärtuses.
Edasi sōitsime maa alust jõge vaatama. Tee sinna viis nii kõrgele üles mäkke nii auklikke ja käänulisi pisikesi külavaheteidpidi, et meie transport kärsatas napilt oma siduri läbi. Paras eksteem oli kohale saada.
Kohapeal küsiti piletiraha, seekord päris korralikult. Nimed panime jälle kirja.
Atraktsiooni nimi on underground river. Ega me ei lugenud ega googeldanud enne mis see on. Mõtlesime et nagu ikka, topitakse paati ja saad oo ja vau teha. Kiivrid ja pealambid anti kaasa. Ujumisvestid pandi selga. Siis mõtlesime, et nojah, turvavärk, äkki loll turist kukub vette. Siis ronisime kahe giidi saatel mitmeid kümneid meetreid maa alla mööda järjest kipakamaid redeleid ja libedamaid treppe. Romet terve tee seletas, et tema ei taha ujuda. Ma ütlesin, et ma ka ei taha ja kui ei taha siis ei pea. Juba oli õhk niiske ja käsipuud libedad. Siis näidati ühte ülespoole minevat treppi, et sinna saaks ka aga lastega ei soovita, seal on kohati nii madal, et peab roomama. Mulle see sobis, et sinna ei saa :) Siis näidati miski veelombi peale et astuge siia ettevaatlikult, libe on. Mul ecco nahast sandaalid ja hele kleit seljas, kõik olime riietega eksju. No okei, astusime siis. Ja siis giid et noh, vestid hoiavad veepeal, watch your heads ja lähme siis. Ma olin nagu et WTF ujuma peame vä? Kus paat on? 🤣 Jep! Ujusimegi. Sigasoe vesi oli, ma ei tahtnud sealt pärast enam ära tulla 😁 Liikusime tasapisi mööda kitsast kaljulõhet koopas edasi, vahepeal hoiatati kui vee all suurem kivi ees oli. Ühes kohas tuli veest välja tulla, siis üle kivikalju ronida ja tagasi vette minna. Lõpuks jõudsime pisut suuremasse koopasse, kust edasi enam ei saanud. Klõpsisime seal mõned pildid ja sulistasime tagasi sama teed pidi.
Ma mõtlen, et kui oleks ette teada olnud, mis seal on, siis ei oleks vist julgenud minna, klaustrofoobik nagu ma viimasel ajal olen. Kuigi varem on igasugustes kitsastes kohtades ronitud nii, et kulmgi ei liigu.. päris lootusetu vist ikka pole.
Tagasi maa peale ronisime jälle mööda neidsamu kipakaid redeleid. Üles oli kõvasti kergem minna kui alla.
Tänasime oma giide (80P jagu) ja järgmiseks sihtkohaks oli rand. Me ei tahtnud tegelikult randa minna aga autojuht ütles et muud põnevat pole, järgmiseks oleks hotelli tagasi minek. Mõtlesime siis et okei, lähme sinna randa ja teeme paar pilti. Romet oli juba väga virila ja väsinud olemisega. Sõitsime sinna, see oli mingi kuurorti territooriumil, sissepääsu eest küsiti jälle raha, nagu ikka.
Kohale jõudnud, avastasime, et seal oli täiesti keskmiste hindadega restoran ja käes lõunaaeg. Sõime seal lõunat. Tahtsime lastele head meelt teha ja tellisime friikad. Teised toidud toodi ära ja öeldi, et friikatega läheb pisut aega. Kui kõik muu söödud oli, küsisin, et kaua veel? No siis toodi need friikad ka ikka, meid oli lihtsalt ära unustatud.
Tegime rannas mõned pildid. Seal oli kaljunukil ka vahva vettehüppekoht ning liutoru aga kuna Raikol oli kõht täis, siis ei tahtnud väga sinna hüppama minna. Ülevalt alla vaadates paistsid ka toredad sardiiniparved, seal oleks olnud kindlasti tore snorgeldada.
Sõitsime hoopis oma hotelli tagasi. Teel hotelli jäi Romet autokastis magama. Tõstsime ta süles tuppa. Tegi küll korra silmad lahti aga meie ettepanek oli, et magaks ikka mingi pool tunnikest. Jäigi magama ja magas hoopis üle tunni nii, et pidin teda lausa äratama. Oleks vist hommikuni välja põrutanud muidu.
Rometi magamise ajal rentis Raiko rolleri ja sõitis linna puuvilju ja õhtuks mingit näksi otsima. Kui koht on ikka pommiauk siis on ka pommiauk. Puuviljadest õnnestus saada pooleteise tunni jooksul tillukesi banaane ja kaks mangot. Lisaks ostis paki küpsiseid, vett (mis hiljem osutus isotooniliseks joogiks) ja mõned õlled.
Romet tahtis toas multikaid vaadata ja ipadiga mängida. Me läksime Elisega randa jalutama ja mõõna kontrollima. Oli täitsa olemas. Elis hädaldas, sest kuivale jäänud merepõhi kubises tillukestest krabidest ja ta miskipärast kartis neid. Ega ei olegi hullult meeldiv kogemus sealt läbi minna aga no siis tuleb lihtsalt jagade ette vaadata ja astuda sellisesse kohta kus krabikest pole. Saime hakkama. Õnneks veeni jõudes krabiprobleemi enam polnud.
Jalutasime veepiiril edasi-tagasi ning lobisesime maast ja ilmast. Mingi hetk tulid Raiko ja Romet toast. Rometi arust oli merevesi juba pisut jahe. Päike oli ka looja läinud. Läksime basseini äärde, kuhu Elis kohe sisse hüppas. Romet arvas et tema ei taha ujuda. Läks ainult natuke vette jalgadega. Ja siis natuke rohkem ja natuke veel rohkem kuni ujuski juba üleni vees. Raiko oli lastega basseinis peaaegu tunnikese. Mina istusin kaldal ja üritasin oma blogimisega järje peale saada. Jube tobe, päeval ei saa kirjutada, sest kogu aeg käib mingi emmetamine - emme vaata seda, emme mul on vaja ..... (lisa siia suvaline asi). Öösel olen sama väsinud kui need, kes juba norinal magavad ja ei jaksa enam kirjutada.
Raiko läks lastega tuppa ära, ma jäin veel bassu äärde klõbistama seni, kuni käsi krampi hakkas tõmbama ja tooli maitse suus oli.
Toas sõid lapsed banaane ja küpsiseid. Me Raikoga käisime neile veel restoranist pokaalides jäätist toomas. Siis läksime pimedasse randa lebotama. Tuul oli mõnus ja soe. Vahtisime tähti ja arutasime maailma asju.
Vahepeal käis Elis ütlemas, et Rometil läks jäätis voodis ümber. See oli muidugi ainult aja küsimus. Ega polnudki seal rannas rohkem midagi tarka peale hakata, läksime ka tuppa ära. Suunasime lapsed hambapesusse ja magamisasendisse ning tegime ise sama. Hommikul jälle vara äratus, pakkimine ja hotellist lahkumine.
Mummulisi unesid!
No comments:
Post a Comment