Sunday, October 14, 2012

Stockholm 12.-13. oktoober 2012

Jälle reisima.. jee! Tegelikult küll sünnipäevale.. nimelt saab tädi Ede 69 aastaseks. Tädi Ede on õigemini minu vanaema õetütar ehk minu vanatäditütar. Kunagi ammu, kaugel sõjaajal, putkasid vanatädi Agnes, tema abikaasa Eduard ja väike Ede ära Rootsi ja on sinna jäänudki. Agnes ja Eduard nüüdseks allpool, Ede endiselt pealpool maapinda. Ja tähistas laupäeval oma 69-aastast sünnipäeva!

***
Pakkisin reede hommikul väikese seljakoti ja käisin tiiru poes. Kella 12 paiku tulid ema, Ilmar ja Elku Lasnamäelt ja hakkasime ennast valmis sättima. See sisaldas endas siis suurema hulga kohvi joomist ja niisama edasi-tagasi mööda tuba tammumist. Elku oli nagu mõne suuremamõõdulise energiajoogi ära joonud ja jooksis edasi-tagasi. Taas kord leidis kinnitust see, et kui lähed lapsega reisile, tuleb last sellest teavitada vahetult enne uksest väljumist... või natuke hiljem. Tarmo tuli ja võttis meid peale ning viis lennujaama.


Turvakontrolli läbimine möödus suuremate vahejuhtumiteta. Pisut hämmeldust tekitas tollitöötajates röntgenaparaati läbinud plastikust ponihobune (tiibadega!) aga ma näitasin neile seda lahkelt peale koti kätte saamist ja nad tundusid nähtuga rahule jäävat.
Mõtlesime, et meil on aega küll. Valmistusime lennujaamas ringi jalutama kuid siis hõigati valjuhäälditest, et lennule hakkab peale saama. Sättisime ennast siis hoopis inimsappa ja läbisime "värava". Natuke pidime veel kuskil trepi all ootama enne kui meid karjakesi õuest ja maja alt läbi juhatati otse lennukisse. Lennukikapten informeeris meid, et kuna kõik on ilusti õigel ajal kohale tulnud, saab välja lennata juba varem. Lend tõusis õhku umbes 15 minutit enne plaanitud väljalennu aega.

Lennureis möödus viperusteta. Suure osa ajast veetsime Elkuga tahvelarvutis mänge mängides ning turvajuhiste läbi arutamises. Leppisime kokku, et kui lennuk peaks maanduma vette, siis mina lasen enne liugu ja siis alles tema. Siis ma saan ta kinni püüda. Maandusime seekord siiski asfalteeritud pinnasel ning seda lausa 25 minutit enne graafikujärgset maandumisaega.

Kuna olin juba eelnevalt internetist soetanud meile transfeerbussi piletid, seisime bussiootesappa. Lennukist väljas ja lennuterminaali sisenedes vaatasin hämmastunult meie ees moodustunud järjekorda, mis, nagu hiljem selgus, oli transfeerbussi piletisaba. Patsutasin endale mõttes tunnustavalt õlale - olin olnud tubli ja ettenägelik. Kogu oma ettenägelikkuse juures mahtusime siiski alles kolmanda bussi pardale.

Bussireis kestis tund ja nelikümmend minutit. Lennureis oli vaid tund ja kümme minutit pikk. Kas pole mitte nöök. Õnneks otsustas võrdlemisi väsinud Elku bussis silma kinni lasta, seega sain ka mina pisut tukkuda.
Väljusime bussist Centralstation'is ehk Stockholmi keskses bussijaamas. Raiko tuli meile autoga vastu. Tema oli umbes kahte kilomeetrit autoga sõitnud tublid 20 minutit.

Sõitsime autoga läbi toidupoest, kust muuhulgas ostsime lilled ja sünnipäevakaardi, ning sõitsime Ede ja Lembitu juurde. Seal oli perenaisel valminud ahjulõhe keedukartulite ja värske salatiga, mida me tänulikult sisse kühveldama asusime. Õhtu krooniks oli roosa martsipankattega tort mis, oh üllatust, sisaldas muuhulgas keedukreemi.







































Kui kõht oli servani täis, pakkisime Elku kokku ja sõitsime Raiko ja Elkuga Raiko "töökoju" öömajale. Ema ja Ilmar jäid Ede ja Lembitu juurde ööbima. Elku trallitas õhtul veel üpris pikalt enne kui saime lõpuks kõik magama jääda. Uni oli magus.

* * *

Hommikul ärkasime Elku kella järgi ehk kell 7:30 Rootsi / 8:30 Eesti aja järgi. Üritasime vaikselt oma toas olla kuni kuulsime teisi inimesi maja peal toimetamas. Seejärel läksime ka kööki kus Raiko kokkas meile maitsva praemuna/peekoni hommikusöögi.

Pakkisime ennast jälle kokku umbes kella poole kümneks ja vurasime jälle minema. Sõitsime läbi ühest toredast spordiriiete ja -tarvete outlet-poest kust saime Elkule ilusad ja soojad talvesaapad. Seejärel võtsime ema ja Ilmari peale ning käisime Henril ja Silvial külas. Sõime vääääääääga head, värskelt ahjust tulnud õunakooki jäätisega ning jõime kohvi peale. Istusime tunnikese ja läksime siis Ede ja Lembitu juurde ning jälle otse söögilauda istuma :) Seekord pakuti lõunasöögiks kanapada riisi ja hautatud juurviljadega ning magustoiduks tiramisud. Lõunasöögi lõpuks oli kange tahtmine magama keerata kuid ajasime ennast taas vaevaga püsti, rääkisime veel sutsuke juttu ning läksime kultuuriprogrammi läbi viima.

Külastasime vee-elukate elupaika ehk Aquarium'i. Me oleme Raikoga seal enne käinud ja mäletasime seda millegipärast suurema ja huvitavamana aga olime sunnitud pisut pettuma. Elkul oli ehk pisut põnevam.



Peale akvaariumikülastust tegime turistitiiru autoga linnapeal ja klõpsutasime iseendast ägedaid turistipilte.

 

 Raiko ja Elku püüdsid vahepeal sügist - õigemini loopisid seda. Õigemini siis vahtralehti. Aga tore oli!


  
Juhtusime nägema möödaminnes, kuidas filmitakse räpp-videot. Pidime naerust püksi laskma :D




Ema ja Ilmar said kaheksandale tekile kahesesse kajutisse ning meie Raiko ja Elkuga majutusime viiendal tekil neljases kajutis. Vaatasime telekat ja pikutasime pisut. Muuhulgas oli vahepeal nälg jälle peale tulnud, tegime mõned võileivad ja pistsime need põske. Laeva väljudes müüdi infoleti ääres ka loteriipileteid. Loosimine leiab aset südaööl. Auhindadeks Stockholmi kruiis kahele ning igasugu head-paremat laeva kauplustest.

















Edasi elasime rahulikku laevaelu. Elku ja Raiko käisid mängutoas mängimas, kus Elkule joonistati hobune käe peale. Senikaua mina pikutasin kajutis ja vaatasin telekast saadet Biitlite ajaloost. Hiljem käisime koos tiirukese jalutamas. Soetasime kodustele portsu magusat ja muud ninni-nänni. Kell oli juba üsna öö, seega üritasime Elku kuidagi magama saada. Läbi häda jäi ta lõpuks kella 23 paiku magama.


Ise istusime veel üleval, et saaks loosimisest ikkagi osa võtta. Läksime viksilt kohale, istusime saali tagumises otsas. Kõige esimesena välja hõigatud nubriga tädi võttis ära peaauhinna ehk kruiisi kahele. Järgemööda läksid ka muud auhinnad. Eelviimaseks numbriks hõigati 37, mis juhtumisi oli kirjas ka ühel minu käes oleval loosipaberil. Vaidesime Raikoga kiirest et kes läheb, läks Raiko. Sai Minni-hiirega termokoti, kus sees oli suur karvane mängukaru ning mõned kommikotid. Kui Raiko tagasi kohale jõudis, hõigati viimaseks numbriks number 2, mis oli samuti juhtumisi minu käes oleval paberil. Ütlesin et noh, minu kord vist, ning läksin omakorda nänni järgi. Raiko ei olnud viimast numbrit kuulnud, seega ei saanud esiti hästi aru et kuhu ma siis nii äkki tõttan. Nalja oli muidugi rohkem kui rubla eest. Mina võitsin siis suure kera Brie juustu, kaks pakki küpsiseid ning kolmepudelise veinkohvri. Täitsa kahju kohe et ma veini ei joo ;). Tagasiteel kajutisse itsitasime nagu kohtlased.. kui suur on tõenäosus et võidame mõlemad sama loosiga (kokku loositi ju ainult 7 auhinda). Tuleb välja et tõenäosus on täpselt nagu alati 50:50 - võidab/ei võida.

Kerisime siis teki alla ära, ise ikka veel naeru pugistades. Vaatasime veel Rootsi televisioonist natuke traditsioonilist jõulufilmi "Coming to America" ehk eesti keeli Prints Zamundast ning jäime lõpuks magama.
Öö möödus magades nagu kolm notti, ärkasime selle peale, et laeva valjuhäälditest kuulutati välja saabumine Tallinna pooleteise tunni pärast. Ringutasime ennast sirgeteks, Raiko käis kohvi järel, Elku sõi topsitäie hommikusöögikrõbinaid jogurtiga ning võileivakese, mina sõin ka mingi võileiva ning pakkisime siis taas end kokku ja ronisime autosse ning sõitsime koju ära. Reisi lõpp! :)

Homme läheme Barcelonasse..