Kõndisime, seljakotid seljas, linna poole, lootuses mõni sõiduvahend omale sebida mis meid lennujaama viiks. Üsna pea sellise leidsimegi. Üks Toyota Hilux, milles lisaks juhile veel 6 istumiskohta, võttis vaevaks meid 900 bahti eest lennujaama toimetada. Sõit sinna võttis aega umbes tunni. Tegime check-ini ära, läbisime turvakontrolli ja vaid umbes tunnise ootamise järel tõusime juba õhku ning lendasime Bangkoki poole.
Bangkokis üritasime kõigepealt leida mõnd masinat kust saaks homsele lennule check-ini teha, selgus aga, et enamus lennujaama töötajatest ei tea kas selliseid masinaid on, mis masinatest jutt käib või mis asi on Finnair... Lõime käega ja läksime otsima millega hotelli saaks sõita. Idee poolest on tegemist lennujaama hotelliga, seega väga kaugel ei tohiks ju olla aga me ei teadnud sedagi kuhu poole astuma hakata, rääkimata sellest kui suur nimetatud lennujaam ikkagi on... Ostsin siis internetikioskist 5 bahti eest 10 minutit internetti ja vaatasin hotelli kodulehelt järgi et neil on lausa tasuta transfeer olemas, ainult ette tuleb helistada. Helistasin siis kodulehelt leitud numbril, seal ei vastanud keegi. Lehel oli kirjas ka see, et teiselt korruselt neljanda ukse juurest käib transfeer. Läksime siis sinna. Muidugi oli seal hirmus autode ja busside uputus. Proovisin uuesti helistada, üks naine võttis telefoni ja ütles et keegi on seal ja leiab meid üles. Ootasime ~10 minutit. Helistasin uuesti. Sama tädi ütles et ta helistab bussijuhile. Ootasime veel 10 minutit. Helistasin uuesti. Jälle seesama tädi ütles et aga üks onu otsis meid aga ei leidnud. Joonistasin talle siis mentaalse pildi ühesilbiliste inglise keelsete sõnadega et kus me täpselt oleme ja kui palju meid on. Tädi lubas jälle kuhugi helistada. Mõne aja möödudes tuhises kohale üks onu ja ütles et buss tuleb 15 minuti pärast. Ootasime siis ~20 minutit. Lõpuks tuli buss ja viis meid siis hotelli.
Täna päeva jooksul oli Raiko kuidagi haigeks jäänud. Hotelli jõudes oli tal köha, nohu, silmad kipitasid ja ka päris korralik palavik oli tõusnud. Söötsin talle 2 tabletti paratsetamooli sisse ja jätsin tuppa magama.
Ise läksime Markusega hotelli basseini veetemperatuuri kontrollima. Täpselt paras oli, seega hüppasime sisse.
Mulistasime basseinis mõne aja, siis läksime Raikot üles ajama. Ärkas päris ilusti ja tundis ennast palju paremini. Ajasime riided selga ja läksime linna peale kolama Tarmo ja Janega. Erinevate kaartide järgi pidi siin lähedal olema mingi kaubanduskeskus (~1.4 km). Läksime seda otsima. Leidsime ka! Oluliselt suur ta just ei olnud ja ega sealt midagi osta poleks ka olnud aga väga edev turg oli sinna sisehoovi lahti löödud kus paremal pool reas pakuti riideid (tundus kaltsuka moodi olevat) ja vasakul pool reas kohalikke delikatesse varraste otsas ja palmilehtedesse keeratult.
Õhk oli nii paks, et seda oleks võinud noaga lõigata. Kolasime seal paar tiiru ja läksime siis kõrval asuvasse KFC-sse kanade jalgu sööma. Mina olin kunagi Londonis KFC-s käinud, Raiko polnud aga mitte kunagi. Võtsime kahe peale mingi suure eine ja ilma naljata, me ei jaksanud seda ära süüa. Sõime kuni ägisesime, siis võtsime Markusele ka sealtsamast natuke süüa kaasa ja tulime tagasi hotelli.
Tegin internetis homsele lennule check-ini ära ning printisin all välja. Oligi paras aeg õhtuseks ujumiseks.
Raiko, Markus, Tarmo ja Jane ujusid ära, tulime tagasi tuppa ja nüüd unetab hirmsasti juba. Hommikul kell 6:30 on äratus. Lähen ära magama!
No comments:
Post a Comment