Soojamaareis 2019 / 27.02 Nha Trang

Eestis on vanasõna “varajane lind leiab ikka tera”. Meie olime hilised. Ärkasime kella 8:40 paiku. Läksime hommikusöögile ja enamus sööke oli juba otsas ning teenindajad surmani tüdinud. Sõime, mis saime. 

Peale sööki läksime mere äärde. Hotelli rannatoolid/rätikud olid kõik vist juba päikesetõusuga hõivatud. Pisut eemal oli väike muuli moodi asi, läksime sinna juurde ja hoidsime selle varju. Lapsed proovisid hakatuseks sinna alla auku kaevata aga meri lükkas selle järjekindlalt kinni. Siis mängisime hoopis ranna ääres lainetes. 5 meetri kaugusel kaldast oli mulle vesi kaelani, kaks sammu edasi juba üle pea. Loksusime seal tunnikese. Päike oli täiesti põletav, seepärast oli vees parem. Lapsed käisid edasi-tagasi vee ja kalda vahet. Kaevasid liiva ja mulistasid.

Peale randa läksime tuppa pesema ja riideid vahetama. Raiko mõtles et oleks vaja natuke Rootsi raha Vietnami rahaks vahetada. Uurisime hotelli vastuvõtust, et kus siin rahavahetus olla võiks? Suunati teise linna serva, seal olevat üks selline koht. Raiko mõtles, et läheb jalutab ja vaatab. Me jäime seniks lastega hotelli telekat ja nutiseadmeid vaatama ning lauamängu mängima. 

Raiko jõudis kell 13:20 sinna kohale, putka peal oli kiri et avatakse kell 14. Jalutas siis ringi (põrgukuumuses), võttis pisut päikest, tegi pilte ja aega parajaks. Intsident oli ka. Mingil hetkel jooksis mingi Vietnami vanamees tema poole, rusikad püsti, ja karjus “ты что, американец?” Raiko vastu “нет, нет.”. Keeli on hea osata :D. Kell 14 selgus, et need Rootsi kroonid võid sisse soolata, neid ei vaheta siin keegi. Võttis tagasiteel paar miljonit sularaha välja (1 miljon VND = ~42€). Jalutas tagasi hotelli, astus vahepeal toidupoest ka läbi ning tõi mõned topsinuudlid, küpsiseid ja puuvilju. Ja mõned õlled. Seda kraami läheb siin nagu kerisele. Isegi mina joon söögi kõrvale, sest magusat ei taha ja tavalisest veest on juba kopp ees. Minu lemmik on Bia Saigon - hea mahe pilsner-tüüpi jook.

Sõime toas nuudleid ja vaatasime rõdult päikeseloojangut. Päike ei loojunud mitte merre, nagu me harjunud oleme, vaid mäe taha.

Peale päikeseloojangut läksime jälle randa. Enne veel hüppasime läbi rannas asuvast kaubakeldrist ja ostsime Rometile pikkade varrukatega valge särgi. Kõik turistilapsed kandsid neid, täpselt ühesuguseid. Eelmisel reisil ostsime Elisele samasuguse Kambidzas, sellega pääses laps päevasel ajal päikesepõletusest ja sellega saab rahulikult ujumas ka käia. Rannas oli rahvast endiselt arvestatavalt palju. See on vist üsna tavaline, kuna rannaala valgustasid hiiglaslikud prožektorid. Lained olid suuremad ja lõbusamad kui hommikul. Raiko ja lapsed läksid merre hullama, mina istusin rannaliival ja “valvasin” Raiko õlut ja riideid. Kui isu oli täis hullatud, läksime hotellist läbi ja jälle välja süüa otsima.

Leidsime paar tänavat edasi ühe restoranikese, mis ei olnud veel servani sööjaid täis. Läksime sinna sööma. Mina sain mereandidega nuudliroa, Raiko sõi krevette ja lapsed riisi kanaga. Polnud suurem asi maitseelamus aga kõhu sai täis. Peale sööki nuiasid lapsed meilt plaadijäätised välja (need, mida külmetava plaadi peal tehakse värskest puuviljast ja piimast). Läksime veel poest sipsti läbi ja ostsime aloega päevitusjärgset geeli, sest selgus, et Raiko oli oma päevase jalutusega ennast korralikult ära põletanud. Seejärel läksime tagasi hotelli. Käisime veel ka basseini ääres. Seekord läksid ainult Raiko ja Elis vette. Mina ja Romet, me oleme külmavaresed, meie jaoks oli vesi pisut liiga külm.

Peale basseini pikutasime veel natuke hotellitoas ja jäime siis päris magama.