Sõidan taksos lennujaama. Taksojuht, tõsine eesti mees, võtab autost viimast. Pideva kiirendamise ja järsult pidurdamise peale suitsuhaisuses päikesest kuumaks köetud autos tekib korduvalt tahtmine taksojuhilt paberkotti paluda. Õnneks saab see katsumus peagi läbi ning jõuan õnnelikult lennujaama.
Lennujaam on paksult inimesi täis. Tallinna lennujaam ju tavaliselt pole.. millegipärast seisavad inimesed aga hoopis check-ini järjekorras ning turvareelingu ääres lehvitamas, nutuvõrud suu ümber. Marsin sirgelt turvakontrolli ning ka sealt peale põgusat läbivaatust edasi. Üle ootuste lühikese ajavahemiku jooksul olen jõudnud kodust lennu väravasse.
Saan vast pool tunnikest aega surnuks lüüa kui juba hõigatakse valjuhääldist, et hakatakse lennule laskma. Ryanair, kui Euroopa täpsemini graafikus lendav lennufirma, väljub seekord lausa 15 minutit varem kui ette nähtud.
Kaasreisijate enamus räägib miskipärast vene keeles. Taban end arutlemas endamisi kas Bremen ikka oli Saksamal või on mul midagi segamini läinud. Jään siiski oma geograafilistele teadmistele kindlaks.
Lennureis kestab umbes poolteist tundi, mille jooksul jõuan lõpetada pooleli oleva e-raamatu lugemise ja alustada uuega.
Lennuk maandub Bremenis kell 15:40 ehk pool tundi varem kui graafik ette näeb. Helistan Raikole, kes nihkub parajasti maanteel ummikus lennujaama poole. ETA (estimated time of arrival e. arvatav kohalejõudmise kellaaeg) GPS-i andmetel on 16:50. Õnneks on lennujaama ukse ees McDonaldsi kiirtoidusöökla. Võtan ühe hiigel-latte ja istun õues päikesevarju all. Küllap nad kunagi ikka kohale jõuavad.
Tunnike sai oodatud, helistasin üle, et kui kaugel rahvas on. Selgus, et nad olid just äsja ummikust läbi saanud ning tallavad usinasti gaasipedaali, veel 13km sõita. Tatsasin teenindusleti äärde ning soetasin omale ühe McJäätise karamellikastmega. Sättisin ennaat tagasi päikesevarju raamatut lugema ja maiustama. Sain vast pool peatükki loetud kui hõim saabus. Järgnes palju kallistamist ja rõõmu.
Veetsime veel umbes peaaegu tunnikese McSöökla juures lapsi pissitades ja burksi ning jäätist nosides. Pakkisime seejärel autod rahvast täis ja hakkasime Hollandi poole sõitma. Sealt otsime omale tänaseks kämpingukohad.
Esimene ja ühtlasi lähim kämpingukoht ei sobinud. Juba umbes kilomeeter enne sihtkohta liikusid tee peal väikeste karjakeste kaupa uimased hipinoored. Kämpinguni jõudes selgus, et täna leiab seal aset kohalik hipifestival. Pilt oli väga kirju ja õhk tundus kahtlaselt paks ja naljakas. Lahkusime sealt kiiresti.
Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi teise kämpingusse. Soetasime omale telgiplatsid võrdlemisi krõbeda hinnaga hinnaga ning püstitasime oma telklaagri. Kell oli juba üsna palju, seega ei jõudnud enam eriti telkimise hinnas sisalduvaid hüvesid nautida (nagu näiteks siseujula). Selle asemel keetsime omale vett ja sõime Eestist kaasa võetud topsinuudleid. Kes viitsis, käis dushi all, kes ei viitsinud, lõi niisama lulli.
Elku ja Arian läksid esimestena ära magama. Seejärel Maarja ja Helin. Ülejäänud istusime kottpimedas laua taga ja mängisime Unot. Uno kõrvale sai hulganisti nalju tehtud hipide kulul.
Väsisime mingil hetkel ära ja ronisime telki magama. Homme jälle päev.
No comments:
Post a Comment