Äratus oli kell 07:00. Tegime omale kohvid, mõned võileivad ja kobisime valvelaua juurde oma transporti ootama. Väga viisaka väljanägemisega minibuss võttis meid peale, noppis teise hotelli juurest veel mingid inimesed lisaks ja sõitsime paadisadama poole. Mingil põhjusel vältis meie bussijuht maanteid ja kasutas ainult igasuguseid külavaheteid. Päris põnev oli külaelu vaadata aga selline tunne oli nagu oleks meid sõidutatud Tallinnast Pärnusse läbi Haapsalu ja Lihula.. vähemalt sama kaua võttis sõit aega küll.
Ootamise ajal avastas Raiko, et tal pole Egiptusest ostetud hõbeketti kaelas. Tuvastasime eelmise päeva fotode järgi, et see oli alles veel õhtul basseini ääres, enne kui nad Markoga kahekesi kõndima läksid ja kohalike tibide küüsi jäid. Järeldasisme, et see polnudki Raiko mehine šarm mis tibisid võlus vaid hoopis särav kaelaehe. Valus laks otse ego pihta. Ja muidugi vastik tunne, et sind on röövitud... Istuda saime seal nii umbes kolmveerand tundi, siis juhatati meid paati. Meil õnnestus imekombel saada väga ilusa ja puhta kiirpaadi peale. Peale meie nelja oli seal veel kari prantslasi, paar venelast ja üks moslemi noorpaarike Kuveidist.
Meie grupijuht tutvustas meile päevakava ja hakkasimegi liikuma. Meie reis pidi siis olema kõige vingem kuna meil oli kõge ägedam ja kiirem paat. Kui teised käivad ainult kolme saare juures, siis meie käime viie juures. Ja üldsegi oli kõik kõige paremas korras. Sättisime ennast paadi ninasse istuma ja päikest võtma, mäkerdasime ennast veel väga teadlikult 50 SPF päikesekaitsekreemiga kokku.
Sõitsime esimese saare juurde, seal aeti meid mehitatud kanuudesse, millega siis sõidutati meid läbi väga madala koopa väikesesse lahesopikesse kus kasvasid mangroovid ja oli muidu ilus loodus ning elasid uudishimulikud ahvikesed.
Tiir tehtud, läksime tagasi paadile ning sõitsime edasi järgmise saarekese juurde, kus mingid teised turistid kanuutasid ja kus oli ainult mingi äge lahesopike.
Sealt edasi sõitsime kuulsale James Bondi saarele. Tegemist on siis tegelikult kõigest ühe imeliku kujuga kaljunukiga, kuhu isegi peale ei saa ronida. Saare kuulsus seisneb selles, et saar figureeris igivanas Bondi filmis kurjami eluasemena. Kõrval asuva saare olid vallutanud masstoodangu müüjad ja saarel kakerdas ringi hordide viisi turiste. Käisime selle ka kähku siis läbi. Paadist saarele hüpates sai Marko omal pöidlaküüne katki nii, et veri väljas. Esimene vereohver toodud!
Edasi sõidutas paat meid kohalikku moslemite külla, mis on suuremas osas vee peale ehitatud. Seal pakuti meile lõunasööki, mis koosnes riisist, wokitud juurviljadest, kalast, omletist, krevetisupist ja muust heast-paremast ning oli reisi hinna sees. Söögi ajal lõbustasime ennast mosleminoorpaari kulul, süües vahepeal vasaku käega. Noor daam jõllitas meid nagu sigu. Ega ta kaua vastu ei pidanud, varsti pärast seda kui Marko näppudega kala sõi ja sõrmed puhtaks lakkus, kõndisid moslemid mujale. Peale sööki lubati meid veel ringi jalutama ja vaatama kuidas mere peal elatakse.
Peale lõunat aeti meid tagasi paati ja sõit jätkus. Plaani järgi pidime minema viiendasse punkti ehk liivarannale puhkama kuid enne seda viidi meid miskisse koopasse, mida kutsuti "ice cream cave" ehk jäätisekoobas. Seda sellepärast, et koopas on stalakmiidid, milledest üks meenutab vahvlitopsis olevat jäätist. Koobas oli kottpime ja nutikate turistidena otsisime kohe oma nutitelefonid välja. Anna oli siis see, kes telefoni järele haarates lõi oma pea ühe stalaktiidi vastu sellise pauguga ära et terve koobas kumises. Mõtlesime, et nüüd on pea lõhki nagu kõrvits. Ja eks oligi auk peas ja veri väljas. Meie teejuht tormas muidugi kohe ligi ja vabandas ette-taha ja oli väga hoolitsev ja mida kõike. Vaatasime ja pildistasime koopa ära ja läksime tagasi paati. Paadis tõmbas meie teejuht omale kummikinda kätte ja lappis Anna pea ära.
Viimane peatus oli ühe suurema saarekese liivarannas, kus meile anti kaks tundi aega, et puhata ja ujuda ja päikest võtta. Seda siis tegimegi. Mina tegin ühe väikese liivalossi. Raiko tuli ühel hetkel veest välja ja rääkis et teda on keegi vees hammustanud paremast rinnanibust. See oli tõesti teist värvi ja natuke paistes. Läksime Annaga merre kurjamit otsima ja leidsimegi... meduusi. Siis taipas Raiko et tema paremat kätt on ka kõrvetatud. Ühesõnaga ohver number kolm. Saatsime Tarmole sõnumi et ta guugeldaks meduusipõletuse ravi meile. Kaks tundi möödus rannas vedeledes, Anna jäi korraks isegi täitsa magama.
Seejärel aeti meid jälle paati, kus sai ennast mageda veega üle loputada, ning sõidutati tagasi reisi alguspunkti.
Tagasi kuival maal, otsisime üles oma autojuhi ning ronisime konditsioneeritud minibussi sõidu algust ootama. Bussis oli mingit sehkendamist seoses istekohtadega. Üks noor vene daam, kes sinna sõites istus tagumises reas meie kõrval, oli endale ja kolmele sõbrale omast arust keskmisesse ritta kohad kinni pannud, meil muidugi üsna ükskõik, istume kus juhtub. Noore daami kaasa arvas aga, et ta istub üldse parema meelega ees juhi kõrval. Mossis daame loovutas siis hinnalised kohad Markole ja Annale kuid istus ise jäärapäiselt edasi ukse juures. Kõige viimastena tulid bussi vanem vene paarike, kellele noor daam teatas, et tal on seal väga hea istuda kus teine tädi enne istus ja et tema ei kavatsegi ennast liigutada. Vanem proua ronis siis taha ritta meie kõrvale ja ma hoiatasin teda siis oma kõige ilusamas vene keeles, et konditsioneer puhub kõvasti ja reguleerimisnupp on katki, äkki proua tahaks omale midagi peale võtta, muidu võib pika sõidu ajal külm hakata. Ma ise ei näinud, aga pärast Marko ja Anna rääkisid, et noore venelanna nägu oli hindamatu olnud kui ta aru sai et me ka vene keelt mõistame. :D Mul oli täitsa kahju, et ma ise ei näinud.
Tagasiteel siis kes tukkus niisama, kes magas norinal. Bussijuht kasutas ära kogu oma helitehnika võimalused ja lasi meile üheksakümnendate diskomuusikat nii, er subwoofer läbi selgroo tagus. Sõit möödus kiiresti ning umbes kella seitsmeks jõudsime tagasi hotelli. Esimese asjana hüppasime muidugi kohe basseini. Sest me saime! Siis käisime dushi all ja panime linnariided selga. Peale dushi all käimist selgus ka päikesekahjustuse ulatuslikkus. Tõdesime, et ebakorrapärasest päikesekreemi laotamisest tekivad kehale valged näpujäljed. Minul oli selga päevitunud särk ja bikiinid ning rinnakul laisalt kreemiste näppude pühkimisest hele laik. Annal oli särk ja bikiinid selga päevitunud, Markol olid õlad valgete näpujälgedega. Raiko oli ainuke kellel päikesekreemishedöövrit kehal polnud, tema oli üleni punane.
Õues hakkas padukat sadama, seega istusime natuke hotellis, nautisime internetimõnusid ja tegime aega parajaks. Õnneks kestab siin vihm lühikest aega, pool tundi hiljem oli sadu läbi ning läksime linnapeale süüa otsima ja niisama ringi vaatama.
Kõrvalasuvast poest võeti kõigepealt õlled näppu, et samm oleks lõbusam. Mõnesaja meetri pärast leidsime pannkoogikäru, kust haarasime Annaga omale banaani ja shokolaadiga pannkoogid (40 bahti tükk). Sealtsamast kõrvalt soetas Marko omale puutiku otsas grillitud kanafilee (60 bahti) ning kaks pakki friteeritud seapekikõrneid. Sõime kõik selle ära, võtsime järgmisest poest järgmised õlled ja kõndisime edasi. Teeservas müüdi ühe auto kastis mangostiine, ostsime neid kilo jagu 35 bahti eest ja sõime sealsamas tänava peal ära. Möödujad vaatasid meid nagu hulle.
Jalutasime edasi kunu Jungceyloni keskuseni, mida, nagu selgus, hakati juba sulgema. Käisime kiiresti tiiru sees ära ja võtsime vastu otsuse homme tagasi tulla. Siis läksime mööda "inimkaubatänavat" ranna poole. Seal pakuti meile igal sammul Ping Pong Showd ja Sexy Showd ja kõike muud sellist. Väga rahvarohke oli. Mingil hetkel tegime raha eest nunnude leemuritega koos pilti, pilditegemise võimaluse eest küsiti 100 bahti, me andsime lõpuks 50. Astusime sisse ka apteeki, kust ostsime meduusirohtu ja päevitusõli järgmiseks päevaks. Ranna poolt äärest kõndisime tagasi hotelli poole. Astusime sisse ka toidupoodi kust ostsime hommikusööki ja snäkke õhtuks. Sealt tulime siis ära hotelli, esimese asjana muidugi kohe jälle basseini trilli-tralli tegema ja siis tuppa blogima ja telekat vaatama ja täringuid mängima.
Poole blogimise pealt vajusid mul silmad kinni. Selgus, et tegelikult oligi juba kell 2 öösel ja võikski magama minna. Läksimegi, enne veel otsustasime, et hommikuks äratust ei pane, ärkame siis kui ärkame.
No comments:
Post a Comment