Dubai 02.02-09.02 - päev 4

Raiko, Reijo, Anna ja Orc ärkasid kell 06:00, et minna kõrbesse buggy'dega sõitma.

Anna rääkis sellest ettevõtmisest nii:
Ärkasime kell kuus, sest meil pidi pick up olema vahemikus 6:30-7:00. Sõime keedumune ja röstisaia, jõime kohvi. Läksime õue autot ootama. Ootasime pisut, siis Orc helistas ja uuris kus autojuht on, pidi juba parkima. Me ei näinud kuskil kedagi. Helistasime uuesti, öeldi, et minge maja taha. Läksime maja taha. Mingi takso jäi kõrval seisma. Istusime sisse. Taksojuht hakkas sõitma, siis keeras meie poole ja küsis kuhu me sõidame. Me hakkasime muidugi kõva häälega naerma ja ronisime taksost välja. Olime saanud 10 meetrit taksoga tasuta sõita. Taksost väljudes juba viipas meile meie autojuht suure Toyota Landcruiseri juurest. Ronisime sisse, autos oli veel kaks buggysõitjat, isa (~50a) ja poeg (20a). Sõitsime umbes 50 minutit Al Faqa'a kõrbesse. Kohale jõudes, teatas autojuht, et tal läheb nüüd kaks minutit aega. Astus välja ja lasi kõigist neljast rehvist enamuse õhku välja. Raiko istus ees juhi kõrval, tema taga olid Reijo ja isa+poeg, viimases reas mina ja Orc. 

Sõit läks lahti. Arvestades juhi sõidustiili juba maanteel, oleks võinud aimata mis tulemas oli. Tüüp lendas autoga üle düünide nii, et ma ei saanud aru vahepeal kus on maa ja kus taevas. Kui poleks olnud turvavöösid, oleksin raudselt esiklaasis istunud. Lugesin ette kogu oma eestikeelsete roppuste tagavara ja ei kõhelnud mõnda eriti mahlakat ka kordamast. Seda raputamist pole võimalik kirjeldada. Sõitsime niiviisi umbes viis minutit. 

Seejärel jõudsime platsile, kus ootas meid viis buggyt ja saateauto ning kolm tüüpi. Üks jagas kiirelt instruktsioone ja käskis alla kirjutada igasugu paberitele - sõiduohutusreeglitele ja vastutusest vabastamise paberile. Siis panime kiivrid pähe, kinnitasime turvavööd, loeti veel sõnad peale, et kahe buggy vahele võiks jääda vähemalt 100 meetrit ja kiirus võiks olla umbes 40 km/h. Siis hakkasime sõitma. Vahepeal pidime järgi ootama isa+poega, kes pidevalt kuhugi toppama jäid. Sõitsime mööda ka kaamelifarmist. 

Sõita oligi vaja nii nagu õpetatud, roolist oli vaja korralikult kinni hoida, auto ujus kogu aeg nagu lörtsi sees. Buggydel oli kuuekäiguline käigukast, aga lubati kasutada ainult esimest ja teist käiku. Sõitsime juhtauto järel hanereas, kõige lõpus oli veel saateauto. Need hoidsid omavahel raadiosidet. Raiko sai ennast ühe koha peal liiva kinni nii, et teda tõmmati autoga välja.

Vahepeal oli väike paus, kus meie poisid said lumelauaga düünist alla sõita.

Kokku võttis üritus aega umbes 45 minutit. Siis sõitsime jälle tagasi, autojuht lasi autol kummid jälle täis ja viskas meid apartmendi juurde ära.

Mina (Aivi) ärkasin kella 9 paiku. Tarmo ja Kiku olid omletti teinud ja mulle ka jätnud. Tegin omale tassi kohvi ja sõin hommikusööki. Üldse ei kiirustanud. Lugesin interneti läbi, vaatasin telekat, jõin kohvi. Tarmo ja Kiku läksid bassu äärde päikest võtma. Ma siis riietusin ka vastavalt ja lonkisin järgi. Teel bassu juurde tulid juba vastu meie kuulsusrikkad kõrbebagisõitjad. Läksin võtsin päikest. Raiko, Reijo ja Orc tulid mõne aja pärast järgi. Vedelesime seal kuni päike teise maja taha peitu läks.. kokku vast umbes 40 minutit. Siis läksime tuppa tagasi. Toas sain juba aru, et see 40 minutit päikest põletas näo ikka korralikult ära. Õnneks valus polnud aga punane oli küll.

Panime päevakava paika ja molutasime niisama. Akna all oli tõsine palvetund käimas, tänav oli kaetud palvemattidega ja palvetajad olid külg külje kõrval nii tihedalt, et sealt poleks kass ka läbi mahtunud. Piilusime seda kardina vahelt, rõdule uudistama minna ei pidanud sobivaks.

Siis läksime jalutama ja mõnd söögikohta otsima. Kõndisime mööda kanali äärt ülejärgmise sillani, läksime üle silla ja tulime teiselt poolt kanali äärt mööda tagasi. Sekka klõpsisime ümbruskonnast pilte. 

Jalutamine tegi kõhu mõnusasti tühjaks. Leidsime ühe toreda ladina restorani, kuhu tore sõbralik sisseviskaja meid sisse viskas. 

Mina tellisin grillitud lõhe quinoa salatiga, Raiko tellis banaanilehes küpsetatud meriahvena, Orc ja Reijo võtsid Milanese chickeni ehk paneeritud kanafilee ning Anna võttis seenerisotto. Kõrvale jõime Mocktaile ehk alkoholivabasid kokteile. Mul oli arbuusimojito. Söögid olid suurepärased. Sõime ennast ogaraks. Peale sööki kõndisime tagasi apartmenti. Vedelesime teleka ees ja ei teinud mitte midagi asjalikku. Õige puhkus! Jäime Annaga lausa magama diivanile. Ah jaa, diivanid! Meie apartmendis on üks kahene ja üks kolmene diivan. Kolmesel on kaks külgmist istekohta ja kahesel mõlemad kohad sellised, millel saab seljatoe alla lasta ja jalatoe üles tõsta lähevad praktiliselt täielikku horisontaali. Mõnuuuus!

Tegime kerge power-nap'i, siis tõttasime randa päikeseloojangut vaatama. Loojuski. Otse kahe kraana vahele. Pekki on keeratud selle ranna päikeseloojangud. Hea et me veel seal rannas asuvas Ritz-Carltoni hotellis ei peatunud, oleks pool raha tagasi küsinud ;)

Päike looja saadetud, otsustasime Annaga natuke poode kammida. Orc läks tagasi apartmenti, mõtles ka tunnikese tukkuda. Raiko ja Reijo tulid meiega kaasa, uhkeid autosid vaatama ja pildistama. See tänav, kus me poode kammisime, on miski kohalik peatänav. Sel kellaajal oli selline ummik, et üks Lamborghini, millest me randa minnes möödusime, oli jõudnud kõigest paarsada meetrit edasi selle poole tunniga. Vaatasime autosid ja käisime poodides. Poed on kallimad kui meil Eestis. Jalutasime tagasi. Mõtlesime, et võiks äkki varsti sushit süüa. Ajasime Orci ka õue jälle, käisime toidupoest läbi, ostsime hommikusöögikraami, viisime selle tuppa ära ja läksime lähedalasuvasse sushirestorani sööma. Sõime end silmini täis nuudlisuppe ja salatit ja muidugi sushit. Sealt jalutasime jälle tagasi apartmenti, mängisime natuke saskut ja kerisime siis ära magama. Head ööd!