Siis ronisin ka üles, sõin ideaalselt praetud muna ning peekonit ja jõin tassi maailma parimat cappucinot.
Anna ja Orc tulid kell 6:30 ja Reivo viis meid meie autoga sadamasse ära. Reijo oli juba seal, Tarmo ja Kiku tulid ka varsti peale meid. Võtsime pardakaardid ja läksime laeva.
Laevas olid traditsiooniliselt kõik pehmed istmed vallutatud magavate Kalevipoegade poolt. Leidsime lõpuks ahtrikohvikust mõne vaba laua. Sättisime end paika ja hakkasime Raiko, Anna ja Orciga saskut mängima, nagu ikka naised meeste vastu. Reijo oli meie tungival palvel kaasa ostnud paki uusi kvaliteetseid plastikkaarte... saime kohe esimese ringiga "karvase" (kes teab, see saab aru).
Meie reisi auks oli ilmataat korraliku lörtsitormi korraldanud ja Superstar loksutas kohe päris mehiselt. Täitsa imelugu, et maitsvat muna-peekoni hommikusööki teist korda kohtama ei pidanud. Meie seltskonna meessoo esindajad lahendasid probleemi ühe pudeli "Leijonaga". Natuke arutlesime selle üle, et kas kell 8:30 on ikka kultuurne juua (sest meil on olnud heaks tavaks jooma hakata alates 12:00, kuna nii on kultuurne) aga jõudsime otsusele, et küllap see kell kuskil ikka on juba 12 täis. Õnneks Soome pool jäi kõikumine vähemaks ja kohale jõudes oli täitsa vinks-vonks olla.
Hüppasime Länsiterminaalist otse trammi (riides olime ikka vastavalt ilmale sihtkohas, mitte lähtekohas - õhku läbi laskvad tennised, õhukesed püksid, kerge pusa või tuulejope) ja ostsime trammijuhilt piletid 5,50€/inimene, millega sai raudteejaamas rongile ümber istuda ja otse lennujaama sõita. Väga mugavaks on Helsinkis reisimine läinud. Olime nigu nipsti lennujaamas.
Kell oli suts enne 12 ja lend Dubaisse väljus 17:55. Terve suur hunnik aega oli vaja parajaks teha. Leidsime Starbucksi kohviku välismaaterminali all, kus juhtumisi oli suur laud vaba. Hõivasime selle ja hakkasime aega surnuks lööma. Soetasin omale ühe hiigel-latte hinnaga 5,50€. Kodus on kohvi ikka parem aga see maitses ka päris hästi.
Mängisime täringumängu "10000". Kristiina võitis. Siis käisime ja tõime omale Burger Kingist burksi ja sõime neid. Seejärel hakkasime jälle saskut mängima. Reijo magas, näoli laua peal.
Kiku ja Tarmo käisid jalutamas ja läksid lõpuks enne meid turvakontrollist läbi, teisele poole, kus palju ägedaid ja kalleid poode on.
Kell oli 15 paiku, kui meil sasku läbi sai ja me ka turvast läbi läksime. Käisime esimeses ettejuhtuvas poes, kust Raiko ostis lapiku pudeli "Leijonat", et lendu oodates (ja ka hiljem lennukis) igav ei hakkaks. Siis jalutasime oma väravat otsides pisut ringi, samal ajal poolvaljul häälel Tarmot hõikudes. Leidsimegi Tarmo ja Kiku istumas seal, kus kolmandatesse riikidesse reisijatele on ette nähtud passikontroll. Parkisime ennast toolide juurde põrandale ja lõime jälle portsu aega surnuks. Reijo pani oma telefoni mingi suvalise pistiku külge laadima ja tatsas poodi vett ja näksi ostma. Tagasi tulles avastas, et tema telefoni peal istub üks pealtnäha 80+ aastane aasia proua, kes pisut segaduses näis olevat. Sai tehtud Reijo kulul korralik kõhutäis nalja, viisidest, kuidas eriti intrigeerival moel vanadaami seelikusabade alt telefoni ära võtma minna. Kõige olulisemaks arvati silmsideme loomine ja säilitamine, sama ajal seeliku all telefoni ja laadija järgi ringi kobades. Nali naljaks, vanaproua osutuski pisut segaduses olevaks, ei osanud kuhugi minna. Anna, Reijo ja Tarmo kargasid appi. Kamba peale selgitati välja, et proua lend on tunni jagu edasi lükatud. Lähedal asuvate pinkide peal istus rida nooremaid aasia prouasid, jätsime vanadaami nende hoolde ja läksime passikontrollist läbi. Kell oli ~16:30.
Peale passikontrolli vaatasime jälle poodides ringi. Muuhulgas avastasime, et hoolega planeeritud päikeseprillide kaasavõtmine läks vett vedama nii minul, Raikol kui ka Orcil. Kuna põletavat vajadust tol hetkel ei tundnud, ei hakanud ostma - väga kallid ja jube koledad olid need prillid ka. Lähim lennuinfo tabloo märkis ära, et meie väravani jõuab kõndides 13 minutiga. Lonkisime mõõdukas tempos oma väravani, mis asus terminali kõige tagumises otsas. Kasutasime vesiklosetti ja valmistusime molutamise viimaseks pingutuseks.
Siis tuli Tarmo, kes oli vahepeal käinud väravas kellegiga rääkimas ja teatas, et meie välja prinditud piletitest ei piisa lennule saamiseks vaid me oleks pidanud tegema eraldi veel lennujaamas mingis aparaadis check-ini ja saama papist pardakaardid. Üldse ei tahtnud teda uskuda. Helistasin Norwegiani klienditeenindusse ja küsisin järgi. Ilma naljata, selgus, et tõepoolest, kolmandatesse riikidesse reisimisel ei piisa vaid prinditud paberist, peab orgunnima pardakaardid. Seda õnne ka ei olnud, et saaks kuskil vahepeal transiidialal seda teha. Lennu väljumiseni oli jäänud tund ja viis minutit ning meil oli vaja minna sinna tagasi, kust alustasime. Ei pidanud otstarbekaks seljakottidega seitsmekesi jooksmist. Võtsime Annaga kõigi passid ja piletid ning hakkasime jooksma. Püüdsime kinni ühe kena piirivalvuri ja küsisime kuidas me võimalikult kiiresti tagasi terminali sissepääsu ja check-inide juurde saaks. Meid vaadati loomulikult nagu me oleks tuult saand, aga juhatati mingeid poolsalajasi käike pidi alla, sinna Starbucksi juurde, kus me oma päeva veetsime. Sealt panime edasi jooksu, jälle üles ja nurgatagusesse check-ini, mida me varem isegi polnud märganud. Norwegiani teenindajat seal muidugi enam ei olnud, õnneks aitas meid üks ülimalt tore Finnavia tädi, kes meile check-ini kiiresti ära tegi ja pardakaardid printis. Tänasime ette ja taha ning lidusime jälle turvakontrollist läbi, passikontrollist läbi, mitmest strateegiliselt paigutatud poest läbi, koridoridest läbi ning jõudsime tagasi isegi väikese ajavaruga, lennukisse hakati laskma 5 minuti pärast. Mina, kes ma EI JOOKSE!!!!, olin vähemalt suremas, hingetu, näost punane kui tomat ja märg nagu kalts. Aga saime lennule. Ja mina lubasin endale, et ma enam kunagi ei mõtle, et küll on igav reis, mitte millegist pole kirjutada!
Lennuteenindajad olid puha soomlased, tõeliselt meeldiv. Meie meesreisijatelt konfiskeeriti koheselt alkoholipudel, ohtrate selgitustega, kuidas enda kaasa võetud alkoholi ei tohi juua, (Dubaisse joobeseisundis jõudmine võib tähendada koheselt maalt välja saatmist) ning lubadusega jook kohale jõudes tagasi anda.
Meeshinged istusid kolmekesi kõrvuti, et saaks kaarte mängida ja teist, konfiskeerimata pudelit, lahendada. Me, naised, istusime omaette, vaatasime laest avanenud telekaid, Kiku luges raamatut, Anna pani silma kinni, mina tegelesin blogimisega. Lennukis on olemas tasuta kasutamiseks täiesti arvestatav WiFi-ühendus. Lennureisi kestuseks lubati 6 tundi ja 35 minutit. Reijo istus kusagil eespool üksinda, sest tal oli eraldi bronn tehtud. Ühel hetkel kuulutati lennuki valjuhääldis, et arsti vaja. Ühel neiul oli halb hakanud, värises ja võdises seal Reijo lähedal. Nagu ikka, oli lennukis arsti. Isegi kaks. Neiu tohterdati ära ja kõik oli äge.
Tunnike enne maandumist kargas Tarmo püsti ja hakkas arsti taga otsima, sest Raikol olevat halb hakanud. Leidis arsti kohe meie selja tagant magamast. Vaadati natuke Raikot, polnud eriti häda midagi. Hiljem selgus, et Raiko oli ühel hetkel Orcile teatanud, et ta kohe hakkab minestama. No ja siis minestas ka muidugi - kõige krampidega ja puha. Sellest siis see sebimine. Läksin ostsin ühe pudeli vett Raikole, Anna andis talle natuke CocaColat, mees nägi väga valge välja aga püsis teadvusel ilusti lennu lõpuni. Enne maandumist toodi Tarmole konfiskeeritud joogipudel ka tagasi.
Tulime lennult maha, läksime veel lennujaama poest läbi, kust Raiko, Reijo ja Orc ostsid igaüks omale 24-paki Budweiseri õlut. Dubai on selline vahva koht, kus alkoholi poest muidu ei saa.
Seejärel otsisime omale kaks taksot ja sõitsime hotelli. Kirjutasime end sisse kella 3 ajal öösel, Kiku ja Tarmo ning Orc ja Anna kaheinimesevooditega tubadesse, meie Raiko ja Reijoga kahe üheinimesevoodiga tuppa. Reijo sai omas voodis laiutada, meie Raikoga magasime teises voodis siis. Hotell oli lennujaamast umbes 7 km ja asus täpselt tõusuraja all nii, et iga viie minuti tagant lendas otse üle pea suur reisilennuk. Käisime duši all ja kobisime põhku. Kuulasin ühe ülelennu ära, siis läksin võtsin seljakotist kõrvatropid ja keerasin magama nagu lapsuke. Head ööd!
No comments:
Post a Comment