Soojamaareis 2017/Päev 9 - Koh Samui

Äratus kell 6:15. Kella neljast hakkas mingi lind õues kisa tegema (ta teeb seda igal ööl) ja ma ei saanud seetõttu eriti üldse magada. Ajasime end vaevaliselt voodist välja, tegin meile Raikoga kahepeale ühe kodust kaasa toodud lahustuva 2in1 kohvi ja sõime mõne küpsise ning tillukese banaani. Elis sõi ka väikse banaani ja paar küpsist. Panime end valmis ja kell 7 võeti meid hotelli juurest mikrobussi peale. Sõitsime teel veel ühest hotellist läbi ja võtsime peale saksa noored - poisi ja tüdruku. Sõit jätkus teises saare otsas asuva sadama suunas. Sõitsime umbes viiskümmend minutit. Siis lasti meid bussist välja, maksime mingi looduskaitseala külastamise maksu 100 bahti täiskasvanu ja 50 bahti laps. Käe külge kinnitati värvilised lõngajupid, meie paadi värvid olid kollane ja oranz. Pakuti kerget hommikusööki - kohvi, teed, banaanimuffineid, croissante, küpsiseid ja banaane. Lisaks apelsinimahla, külma vett ja merehaiguse vastaseid tablette. Sõime, jõime, kasutasime tualetti ja siis aeti meid paadile. Kõigile käsutati päästevestid selga. Sõit vältas poolteist tundi ja oli võrdlemisi rahulik, õige pisut raputas aga ei midagi hullu. Meil oli Elisega õnne istuda kõige taha otsa kus eriti ei raputanud. Viivika, Rasmus, Gerda, Mari ja Arvo olid keskel seina ääres ja Marx ja Raiko muidugi "tivolis" ehk ees otsas ja õues. Päris tüdimus jõudis juba peale tulla sellest mürast ja loksutamisest kui kohale jõudsime.  Meid lasti laevast maha Koh Tao saarel ühe hotelli rannas. Seal oli ilus selge vesi, põhi läks kohe sügavaks ja kalad olid ilusad ja värvilised. Raiko ja Elis läksid Elisele snorgeldamist õpetama, mina sulistasin niisama ringi. Rasmus ei tahtnud oma näomaski ja toru, seega võtsin tema omad ja vaatasin ka siis natuke kalda lähedal kalakesi. Olid tõesti nunnud. Üks tuli mu käe küljes olevat lõngajuppi ampsama. Siis võttis teine kätte ja hammustas mu sünnimärki. Mulle aitas ja tulin veest välja. Istusime natuke kuumal liival, vaatasime kuidas paate muudkui juurde tuli ja inimesi vette läks. Siis sõitsime sealt minema.  Järgmine sõit oli lühike, saarele nimega Koh Nang Yuan. Saar ise on selle poolest kummaline, et seal tervitavad paadisadamas turisti veidrad sildid. Näiteks on keelatud rannaliival istuda rätiku peal - pead istuma kas selleks ettenähtud rannatoolis (150 bahti/tk) või pepu liivas. Põhjenduseks see, et turistid viiksid oma rätikute sees minema tonnide viisi liiva ja saar jääks puha vee alla varsti muidu. Noh, mõnes mõttes loogiline. Selsamal põhjusel ei tohi saarelt kaasa viia ühtegi korallitükki ega merekarbikest. Plastikpudeleid ja purke oli keelatud saarele tuua - kotid otsiti sadamas läbi. Ka mingil ökoloogilisel põhjusel.  Jõudsime sinna saarele parajasti selleks ajaks kui päike kõrvetas kõige kuumemini. Otsisime varjulise koha, kuhu oma asjad panna. Riputasime mingi puidust aia külge, et jumala eest liivaterakest kogemata pärast kaasa ei võtaks. Sealt ujusid Raiko ja Marx, snorklitega varustatuna, kuhugi poole minema. Meie olime vaheldumisi vees ja varjus. Elis sai ka snorgeldamise käppa omale. Kokku solberdasime seal poolteist tundi. Nägin vahepeal reklaamkalu mööda ujumas - tulid kolmekesi, üks kollane, üks sinine ja üks beez. Ülejäänud kalad olid seal ranna ääres, kus meie olime, tagasihoidlikult triibulised. Raiko ja Marx olid näinud täielikku akvaariumi vikerkaart aga nad käisid ka kuskil hoopis kaugemal ära. Sealt saarelt sõitsime tagasi Koh Tao'le, kus meile pakuti taipärast lõunasööki - riisi, nuudleid, kanakarrit ja puuvilju. Kõhu sai ilusti täis. Siis istusime korraks palmi all ja sõitsime jälle edasi.  Kolmas ja viimane snorgeldamise koht oli ühe ranna lähedal aga üsna sügavas vees ümber paadi. Lasti lihtsalt trepp vette ja öeldi: "minge!" Novat, seal oli ilus. Korallid ja kalad ja muu mere-elu. Seal saime ujuda tunnikese. Siis käsutati meid tagasi paati, paluti panna selga päästevestid ja paluti istet võtta. Hakkasime tagasi sõitma. Muigel näoga laevapoiss tuli seisis tahapoole ja võttis demonstratiivselt kaasa rulli musti kilekotte. Teatas, et need on meile. Mida me ei teadnud, oli see, et vahepeal oli merel tõusnud tuul ja tekkinud 3-meetrine lainetus. See omakorda tähendas seda, et meie kiirpaat oli nagu paberist laevuke kolmeaastase lapse vannis. Poole ajast rahvas lihtsalt kiljus. Üks minu lähedal istuv hiina tütarlaps alustas toidu tagastamisega musta kotti. Tema vanemad olid järgmised ja siis oli Viivika kord. Laine peksis paadikest diagonaalis külje pealt ja iga obadus lainelt käis külitsi istujate selgroodest hirmsa hoobiga otse läbi. Raiko ja Marx olid jälle "tivolis" ja seekord oli vaja neil ennast ikka kinni ka hoida, iga laine peal käis tagumik pingilt lahti.  Poolteist tundi kloppimist ja jõudsime tagasi sadamasse. Seal istusime natuke rahulikult, sõime paar tükki puuvilja ja jõime vett. Siis korjas meie mikrobuss meid jälle peale ja sõitsime tagasi hotelli.  Hotellis kasisime end pisut ja jalutasime sööma. Peale sööki tõi tore restoraniomanik meid jälle hotelli tagasi oma kastiautoga.  Käisime veel mere ääres mõõna vaatamas, seekord polnud eriti midagi vaadata. Natuke istusime ja läksime ära magama.