Soojamaareis 2019 / 25.02 Ha Long Bay-Hanoi

Vaevaline äratus kell 6:20.. 5.. või 30. Ühesõnaga, ärkasime. Hommikusöök kell 6:45. Lahkelt anti aega söögi nautimiseks kuni 7:15, siis käsutati riided selga ja “beebipaati”. Sõitsime järjekordse veepealse kaluriküla juurde, kus põlvkonnad koos elavad, kalu kasvatavad ja turiste sõidutavad. Meid aeti puust aerupaadikestesse, mida õbluke kohalik tütarlaps aerutas. Sõitsime vaatama miskit koopakest, mis kalju alt läbi läks (Bright cave). Oli küll ilus. Loodus oli täiesti vaikne ja unes. Õhk oli nii niiske, et nagu oleks sadanud aga tegelikult ei sadanud. Imelik. Tegime seal mingi tunnise tiiru. Siis rääkis meie giid elust "kalurikülas" ehk parv-elamus. Neil on seal nii, et kuigi Unesco on ehitanud lähedale mandrile kooli, siis osad kalurid otsustavad lapsi mitte kooli saata vaid õpetavad neid hoopis kala püüdma. Viieaastased püüavad võrkudega kala, kümnesed käivad juba issiga merel abiks kala püüdmas.  Sealsed lapsed õpetatakse ka ujuma. Vietnami inimestest oskavad ujuda vaid mingi 35-40% nii, et see on kiiduväärne oskus. 

Sealt viidi meid tagasipoole, siis tõmmati kõrvale kuskile lahesopikesse ja teatati, et kes ujuda tahab, siis see saab ujuda, paadi katuselt tohib vette hüpata ka ja puha. Noh, pingviin Raiko oli esimene vees. Veel hüppasid vette üks vanem naisterahvas ja kolm-neli meest. Kas ma olen juba kirjutanud missugune ilm seal oli? Mingi 15-17 kraadi, kergelt tuuline ja kogu aeg midagi justkui tibutas. Külm ühesõnaga. Veetemperatuuriks arvas meie giid umbes 14-16 kraadi. Lollakad.

Ujutud, sõitsime tagasi “emmepaadile”. Paluti asjad pakkida ja toast välja minna, et laevapoisid saaks koristama hakata. Restoranis korraldas meie giid meile Vietnami kevadrullide workshopi. Sinna sisse läks siis kahte sorti seeni, valget ja rohelist sibulat, porgandit, klaasnuudleid ja seahakkliha. Riisipaber tehakse veega kergelt niiskeks, selle serva pannakse peotäis täidist ja keeratakse kogu see rõõm rulli. Rullid küpsetatakse õlis kuni on kuldsed. Giid lahkus rullidega köögi suunas ja meid paluti lauda lõunasöögile. Mina tellisin omale palju kiidetud munakohvi (Egg Coffee). See oli tõesti hea. Lisaks munale oli kohvi valmistamisel kasutatud ka Baileys Cream-likööri. 

Lõuna oli jälle neljakäiguline. Mul on hea meel, et meid enne pardale tulekut ei kaalutud.. Esimesks käiguks mingi juurviljapüreesupp - isegi lapsed sõid. Teine käik - kalkuniliha salatiga. Kolmas käik - ribid riisi ja kapsasalatiga, mingid makaronid hautatud kapsaga ning minu väikeste valgete näpukestega rullitud kevadrullid. Neljas käik - paar puuviljalõiku. Kurguauguni täis õginud, ootasime paadilael sadamasse jõudmist. 

Sadamasse saime jälle “beebipaadiga”. Jäime sinna kohaliku Waiting Stationi e. ootepaviljoni ette oma bussi ootama. See tuli umbes 40 minutit hiljem. Sõitsime bussiga tagasi Hanoisse. Romet magas magusasti pool teed kuni jäätisepeatuseni. Sõit oli muidu sündmustevaene. Meid viidi meie järgmise hotelli kõrvaltänavasse, lähemale buss ei mahtunud. Viisime oma asjad hotelli, saime tuppa sisse, istusime natuke niisama ja läksime linna ainukest kaardil märgitud laste mänguplatsi otsima. Teel sinna kostitasin lapsi Oreo küpsistega. Ega nad väga midagi teha ega vinguda ei saanud, meil oli vaja sõiduteid ületada ja lakkamatu mopeedivoolu sees oli seda täiesti jube teha. See on täitsa ekstreemsport, adrekasõltlastele peaks hästi sobima.

Jõudsime elusalt parki Hanoi Botanical Garden. Pargi väravas istus väike proua, kes sissepääsupileteid müüs. Park ise näikse olevat kohalike seas väga populaarne vaba aja veetmise koht - ühes pargi otsas keksis terve kari noori kõrvulukustava K-popi saatel mingit sünkroontantsu tantsida. Teisel pool oli spordi- ja mänguväljak, kus üks vanem paarike motorollerile paigaldatud hiiglaslikust kõlarist kostva instrumentaalmuusika  saatel valssi keerutas. Noored ja mitte nii noored mehed vehkisid välivõimlemisaparaatidega jõudu teha, mõned suletutiga palli mängijad olid ka. Seal oli kaks.. nimetame neid liumägedeks.. millega piirdus lastele ette nähtud ala. Redel oli mingist plekist kokku keevitatud ja liuosa oli kivist. Maandumiskohal oli auk. Ekstreemne, ei midagi muud. Romet ja Elis said seal siis natuke ronida ja “liugu lasta”. Edasi kiskus hämaraks. Raiko teadis, et seal pargi kõrval peaks olema kohe Ho Chi Minhi mausoleum. Oskasime kuidagi sellest väravast minna pargist välja, et saime terve tiiru peale teha mausoleumiaiale enne kui jõudsime inimesteväravani. Kotid valgustati läbi ja inimesed läbisid turvauvärava. Minu kott tekitas pisut elutervet elevust kuni ma sealt elektrilise hambaharja välja võtsin.

Mausoleumi lähedale ei lastud, ainult kaugelt sai vaadata. Püssimehed passisid peale et õigesti pilti tehakse (mausoleum peab jääma inimesest suurem, kükkis tehtud pildid on keelatud) ja et keegi üle kollase joone ei astu. Romet jooksis seal kohe südamest edasi ja tagasi - kinnine territoorium, relvastatud valve, kus veel sellist mänguväljakut leiab?

Sealt lahkudes hakkas jälle pihta tavapärane “tahan magustoitu, tahan jäätist, tahan slushiet (värviline jääjook)”. Kõndisime hotellini ja  otsisime söögikohta. Täiesti hämmastav, et kui enne oli justkui iga teine maja restoran, siis nüüd me ei leidnud mitte ühtegi. Tegime poolteist tiiru kvartalile peale ja siis hotelli lähedase nurga peal sättisime ennast kohalikke täis urkasse sööma. Menüü oli seinal vietnamikeelne. Küsisin lastele “fried rice with chicken” ja enda jaoks näitasin näpuga mingitele nuudlitele, mida üks tütarlps kõrvallauas sõi. Raiko küsis ka seda aga teenindaja vist ei saanud aru ja ei toonud talle. Õnneks! Portsud olid nii jõhkralt suured, et lapsed JA Raiko said riisiportsust kõhu täis ja minul jäi nuudleid isegi järgi. 

Peale sööki läksime hotelli vastas asuvast Circle K poest läbi, Elis sai oma jääjoogi ja Romet oma jäätise. Kõik eluga rahul, läksime tuppa. Lapsed tahtsid veel natuke “ussisõnu” mängida. Meie käisime Raikoga hotelli katusel linna vaatamas. Basseinis oli vesi pigem jahe ja õhk samuti. Ei hakanud vägisi sinna sisse ronima. Tegime paar pilti ja läksime tagasi tuppa. Vedelesime mingi pooltunni, panime lapsed magama ja läksime ise ka.