Soojamaareis 2019 / 23.02 Hanoi

Lennujaamast soetasime viisad. Meil oli pool tööd tehtud ehk interneti kaudu visa approval ette tellitud. Täitsime kohapeal mingid ankeedid, kaks eksemplari kummagi täiskasvanu kohta, mõlemad lapsed minu blanketil kirjas. Maksime 25$ / inimene ja saime viisad paariminutilise ootamisega omale passi. 

Läbisime passikontrolli ja jõudsime Vietnami pealinna Hanoisse. 

Lennujaama eest võtsime takso ja palusime ennast hotelli sõidutada. Sõit kestis mingi 40 minutit, maksis 420000 VND (16,54 €). Tundus aga nagu oleks 2 tundi ummikus istunud ja vaikselt edasi sõitnud, mobod ja teised autod ümber signaalitamas.

Hotelli jõudsime kella 10 ajal. Küsisime kas on mingitki võimalust varem tuppa saada? Sest mina olin magamata ja mul oli külm ja paha ja lapsed olid ka väsinud ja mossis. Õnneks on kohalikud supertoredad ja poevad või nahast välja et turistil hea oleks. Meie tuba tehti esmajärjekorras valmis ja saime sisse umbes 11:30 kui muidu on check-in alates kella 14:00st. Meie seljakotid toodi üles, jätsime lapsed tuppa ja käisime ise süüa otsimas. Terve kõrvaltänav oli täis toidumüüjaid, kes müüs riisinuudleid, kes rohelist kraami, kes puuvilju ja kes toorest liha. Mõni pop-up restoran oli ka, ühest sellisest ostsime kaks topsi (suurt kausitäit) kana-nuudlisuppi maksis kokku 120000 VND (4,60 €). Puljong, roheline kraam ja liha läksid eraldi topsi ja nuudlid anti kilekotiga kaasa. Pulgad saime ka. 

Tassisime söögid hotelli. Mina keerasin sirgelt magama, kõrvatroppide ja silmaklappidega. Lapsed ja Raiko jäid arutlema pulkadega söömise eripära üle. 

Ärkasin paar tundi hiljem. Tegin korra silmad lahti ja avastasin et kõik teised ka magavad :D. Keerasin külge ja jätkasin magamist. Ärkasime lõpuks Raikoga kella 14:30 paiku. Otsustasime, et peab ikkagi lapsed üles ajama ja linnapeale minema. Muidu ei näegi midagi.

Läksime lastega välja. Laste arust oli kõige tähtsam asi näha enda käes jäätist. Meie, täiskasvanud, tahtsime muid asju ka näha. Esimese asjana jalutasime väga lähedal asuva Hwon Kiem Lake-nimelise järve äärde,  kust saab üle punasest puust silla toredasse väikesesse budistlikku templisse nimega Ngok Son Temple. Sissepääsuks lunastasime silla ees pileti, hinnaga 15000VND/täiskasvanu, mis on umbes 0,70€. Lapsed alla 12 aasta said puha tasuta sisse.

Templiaias jalutasime ringi, klõpsisime pilte ja olime sees hästi vaikselt. Sealt jalutasime edasi mööda järve äärt. Allusime provokatsioonile ja ostsime jäätist, mis osutus veaks. Peale seda, kui laste elu eesmärk, ehk jäätis, oli käes, algas vingumine teemal: “tahan hotelli tagasi”, variatsioonidega.

Lubasime iga 20 käidud meetri tagant, et jaa, juba lähemegi, lihtsalt et pikk maa on. Järve ümber oli tänav liikluseks suletud, keset tänavat kogunesid noortekambad. Mitte paha pärast vaid mängima kohalikke ja rahvusvahelisi lauamänge, tegema mingit K-pop challenget (googelda seda) ja Rap Battlet (seda ka). Väga moodne näikse olevat endaga kaasas vedada väikese kohvri mõõtu ja väljanägemisega kõlarit/võimendit, läbi mille saab nutitelefonist mussi lasta. Jalutasime ja vaatasime, taustaks Rometi vingumine hotelli minemise teemal.

Külastasime (teel hotelli muidugi) kohalikku katoliku kirikut, mis oli ilus nagu kirikud ikka. Siis otsustasime kuhugi sisse sööma hüpata, sest vahepeal kiskus hämaraks ja õhtusöögiaeg hakkas kätte jõudma.

Astusime sisse Little Vietnam-nimelisse restorani, tellisime lastele praetud riisi kanaga ja mango-banaani smuudid, mina sain nuudlisupi sealihaga ja raiko sõi mingi veiselihaga nuudlitoidu. Supp oli väga hea aga seekord olid Raiko nuudlid paremad. Portsud olid hiiglaslikud.. nad vist teenindavad kõiki turiste nagu ameeriklasi või profisportlasi?

Peale sööki läksime täiesti otse hotelli.  Õues oli juba pime. Mõtlesime minna hotelli katuseterasse vaadet imetlema. Vaadete hulka kuulus ka vaade hotelli basseinile. Kõik peale minu olid seda meelt, et vesi on nagu Eestis suvel järves ja et sinna peab kindlasti ujuma minema. Käisime toas riideid vahetamas ja minu pingviinide armee hüppas sisse. Romet sai vaevalt märjaks kui juba välja tahtis, sest tegelikult oli vesi ju külm. Mässisin ta rätikusse ja hommikumantlisse ning panin bassu kõrvale istuma.

Raiko ja Elis solberdasid mõne aja, siis ronis Raiko välja - polnud nii soe et oleks tahtnud seal väga pikalt mulistada. Elise välja toomiseks oli vaja kasutada lausa ähvardusi, et see ujumine võib jääda selle reisi viimaseks kui ta sõna ei kuula. Ta nimelt sukeldus iga kord kui tema poole pöörduti. Saime siis kõik õnnelikult basseinist välja, linnuke sai kirja ja läksime tuppa ära.

Lapsed paigutasime laadimisasendisse (telekast multikad ja tagavaraks kummagile wifi-ühendusega youtube-seade) ja läksime Raikoga poodi ja jalutama. 

Kohe hotelli kõrvalt hakkas pihta see tänav, mis liiklusele kell 19 suletakse ja tekivad kohaliku toidu restoranid kahele poole kitsukese tänava äärde nii, et vahelt mahub napilt kaks inimest üksteisest mööda minema. Restoranides on imemadalad väiksed lauad ja pisikesed laste toolid. Selle kohta rääkis järgmise päeva bussireisi giid meile, et sellised restoranid pidid olema ebaseaduslikud ja sellepärast ongi toolid-lauad tillukesed, et neid on hea kokku lükata ja jooksu panna :D

Tase on muidugi see, et seda piirkonda, mis liiklusele suletakse ja kus need restoranid on, valvavad politseinikud. Politseinike kohta rääkis giid ka seda, et ükskõik mille eest sind kinni peetakse, alati on kergem mingi raha välja käia ja läheb jama kiiresti mööda.

Jalutasime, käisime poes, soetasime järgmiseks päevaks provianti ja käisime veel järve ääres valgustatud templit pildistamas. Siis läksime hotelli tagasi, panime lapsed magama ja läksime ise ka.