Soojamaareis 2020/Päev 3 - Panglao ja Bohol

Magamisest ei tulnud suurt midagi välja. Korralik tümps kõrvalmaja ees lõpetas alles peale kella 3 tümpsumise. Raikol oli kell 6 uni läinud. Keerutas end nii- ja naapidi ja segas magamist. Ajasin ta voodist välja diivanile istuma. Ta arvas, et läheb parem jalutama. Jalutas mingi 45 minutit siis, ranna teise otsa ja tagasi ning tegi pilte. Vist oli tore olnud. Väga vaikne oli igatahes. Ma sain samal ajal mõnusasti magada.

Äratuskell helises kell 08.10. Igaks juhuks sai pandud, et jälle hommikusööki maha ei magaks. Lapsed ärkasid ka vaikselt üles. Ajasime end riidesse ja läksime restorani otsima. Eelmisel õhtul ei hakanud nagu silma oma majas. Respast suunati meid ranna äärde, seal on restoran. Oligi! Täitsa ranna ääres istusime terassil ja sõime hommikusööki. Ajasime omale omletti ja liha ja muud head-paremat näost sisse ja paar kohvi ka sinna otsa.

Kell oli ikka veel üsna vähe kui söömise lõpetasime. Käisime toas asju kokku panemas ja kell 10 tuldi meile autoga järgi.

 

Sõitsime Boholi saare tuurile. Alustuseks viis tee kõige kaugemasse sihtkohta ehk Šokolaadimägede juurde. Sõit ise oli täiesti kohutav. Lisaks väga lainetavale ja muhlikule betoonist valatud teekattele oli meie autojuhi sõidustiil pehmelt öeldes äkiline. Nagu oleks tal olnud ainult kaks kiirust, kiire ja aeglane, aga vahepealseid üleminekuid ei olnud. Jõnks kiireks, jõnks aeglaseks jne. “Ühtlast kiirust” hoidis mees sedasi, et vajutas gaasi ja lasi siis lahti, kui hoog langema hakkas, vajutas jälle gaasi ja lasi siis lahti. Ma nägin sõidu lõpuks kurja vaeva et hommikusööki enda sees hoida.

Jõudsime Šokolaadimägede juurde. Loksutava sõidukogemuse saime kenasti kohe maha raputada värskendava trepist ronimisega peenes vihmasajus. Polnud paha. Mäed ei olnud nii “šokolaadised” kui raamatus aga seda saab vist panna vihmasadude arvele. Rohetasid üsna kaunilt. Muidu olid vahvad mugulad. Peab guugeldama, kas see on tõesti looduslik pinnavorm või on inimese karvane käsi ka takka aidanud.

Saime künkad vaadatud ja hakkasime sõitma tagasipoole. Läbisime vaatamisväärsuse, nimega Man Made Forest. Tegemist siis meie mõistes täiesti tavalise metsaga. Naljakas oli vaadata, et turistid autod tee peale seisma jätsid, et metsa taustal pilti teha.

Järgmiseks jäi meie teele Tarsieride hoiupark. Seal oli selline nunnu miniloomaaed (alles valmimisjärgus), kus sai näha küülikuid, merisigu, kanasid, kalkuneid, mõningaid liblikaid, chivet-kasse, ahvi ja kolme tarsieri. Ulmenunnud on need tegelased ikka. Umbes 15 cm pikana on nad maailma kõige väiksem liik ahve ja Filippiinid ongi nende loomulik elukoht. Tegime tiiru, oli tore.

Sealt sõitsime edasi madude- ja liblikaparki. Meile anti üks kohalik giid ka. Tema tutvustas meile siis liblikate elutsüklit, ühte surnud ja topiseks tehtud madu ning paljusid elusaid madusid, keda võis näppida ja paitada ja koos pildistada lasta. Lisaks madudele olid seal veel alligaator, ahvid, kanad (madudele söögiks) ja  hiired (sama eesmärgiga). Saime ka liblikatega pilte teha ja neid käes hoida. 

Seal ka tiir tehtud, sõitsime edasi mingisse koopasse. Koobas oli pisike aga muljetavaldav. Seal oleks saanud lisaraha eest ka ujuda aga me jätsime selle vahele. Tegime selle asemelt pilte usinasti. Kohtusime ka ühe soome perega, keda koos pildistada pakkusime ja kes lahkelt samaga vastasid.

Sealt sõitsime tagasi hotelli. Teel suutsime auto aknast pildistada surnuaeda. Sellest on kahju, et lähemalt vaatama ei läinud, väga teistmoodi paik on kui me harjunud oleme nägema.

Kell oli juba peaaegu 17.00 ja hommikusöögist paras hunnik aega möödas. Läksime välja sööma. Hotellist paar maja edasi oli Tai söökla, jäime sinna pidama. Lapsed sõid riisi kanaga ja jõid banaanikokteili. Raiko sõi ühe rohelise curry mereandidega ja mina mingi kohaliku kanatoidu, mille nime ma ei mäleta ning värske salati - kurk, tomat, hiinakapsas. Juurde jõime õlut - Raiko Red Horse ja mina San Miguel Light. Romet ei jaksanud oma riisiportsust isegi poolt ära süüa, lasime selle meile kaasa pakkida.

Peale sööki läksime hotellist läbi, haarasime ujumisasjad ja otsejoones basseini. Sulistasime seal mõnusasti, siis läksime edasi randa enne kui päike looja läks ja väljas pimedaks. Lapsed uuristasid liivasse auke ja Raiko snorgeldas maskiga vetikate kohal. Nägi igasugu vahvaid tegelsi ka. Mina istusin niisama kaldal ja tundsin puhkusest rõõmu.

Peale mere ääres puhkamist läksime jälle basseini, seekord teise hotelli omasse, sinna kus me hommikusöökigi sõime. Mõtlesime, et vabandust on parem paluda kui luba ja lähme vaatame mis saab. Midagi ei saanud. Nagu kunnid ujusime seal.

Läksime mingi aeg siis Rometiga tuppa ära, dushi alla. Elis ja Raiko tulid vähekese aja pärast järgi. Pesime soola- ja klooriveed endalt maha. Lapsed jäid tuppa internetti jõllitama ja me läksime Raikoga veel pisut patseerima ja Elisele ujumisprille vaatama. Jalutasime edasi-tagasi ja ei leidnud rohkem kui täpselt ühe koha kus neid müüdi. Ostsime ära ja viisime hotellituppa. Kamandasime lapsed hambaid pesema ja magama ära. Hommikul on vaja vara ärgata, sest lähme saartele sõitma, kell 7 tullakse juba meile järgi.

Ise käisime veel rannas patseerimas ja pikutasime basseini kõrval rannatoolides, mina blogisin ja Raiko jäi puha magama. Siis läksime ka tuppa, protseduuridele ja magama.
Head ööd!