Soojamaareis 2020/Päev 4 - Panglao

Äratus kell 6, nagu kokku lepitud. Vaikne lootus, et simman sel ööl varem lõpeb osutus tühiseks. Kell 02.50 saabus öörahu. Enne seda lasti poppi, siis rokki ja noh, lõpuks mingit erakordselt tüütut tabletimuusikat - nts, nts, nts, nts.. Kõrvatroppidest polnud suurt lasi, sest bass peksis läbi padja otse ajukäärude vahele. Raiko magas südamerahuga, mürasummutavad kõrvaklapid peas. Elis ei saanud magada, ütles et muusika ei sega aga und ei tule. Romet siputas ka palju. Ma seepärast ei julgenud omale kõrvaklappe pähe  panna, äkki on lastel mingi häda või veel hullem, magan äkki äratuse maha.

Ärkasime siis nagu öeldud kell 6 ja läksime hommikusöögile. Sõime kõhud head-paremat täis.

Sealtsamast rannast, kus meie restoran oli, pidi paat viima meid saaretuurile.

Meie “reisikorraldaja” e. suvaline jorss tänavalt kohtus meiega rannas. Siis selgus, et eilsele ettemaksule lisaks on vaja maksta veel saaremaksu ja snorgeldamisvarustuse renti (2tk on hinnas aga meid on ju neli). Kui enne oli arusaamine, et paadireis läheb meil maksma ~ 50 eurot, siis nüüd lisandus maagiliselt hinnale veel teist samapalju.

Noh, mis teha. Kui juba üles sai ärgatud, käime ära. Ronisime kohalikku mootorpaati, millel kahel pool kaigastest konstruktsioonid ja mis näeb välja nagu vesikirp.  Paat lükati kaldast ridva abil kaldast eemale ja alles siis käivitati mootor. Saime aru, et meile oli jäetud mainimata kõrvatroppide vajalikkus merereisil. Oma mõtete kuulmisest polnudki asja, ajutegevus peatus täielikult selle müraga. Mootori poolne kõrv oli veel tükk aega peale saarele jõudmist nagu vatti täis.

Saare nimi oli Balicasag. Seal kandis olla näha merikilpkonnasid ja teisel pool delfiine (kui veab). Meid kutsuti suure paadi väiksemasse, ilma mootorita, versiooni. Sõitsime sutsuke maad kaldast eemale, kus meid paluti lahkelt paadist välja hüpata ja veepõhjas ringi vaadata. Raikol ja Elisel olid omad maskid kaasas, mulle anti prillid pluss snorkel. Romet eelistas jääda paati.

Paadipoiss hüppas ise ka vette ja hakkas hoolega ringi vahtima ja kilpkonnasid ette näitama. Raiko ja Elis sulistasid mõnuga ja vaatasid ringi. Raiko filmis ka. Mina proovisin mitte ära uppuda selle laenusnorkliga, pidevalt olin suu soolane. Nägin ka vilksti kilpkonna ära, põiklesin osavalt ühe meduusi eest ja nägin veepõhjas kollase siksakilise seljaga madu, seda kõike ühe käega paadist kinni hoides. Siis ronisin paati tagasi, pole ikka minu hein. Varasemad snorgeldamised muudel reisidel on olnud mõnusamad, siis on olnud ruumi rahulikult solberdada ja tingi vaadata. Seekord olid kõik paadid üksteise otsas puntras ja inimesed nende vahel pilla-palla. Suur hirm oli paadikaikaga vastu pead korralik kolakas saada. Kilpkonn(ad) nähtud, läksime snorgeldama umbes rinnuni vette ranna lähedale. Seal oli ära tallutud korallide ja vetikate vahel isegi meritähti ja kalu näha. Raiko filmis usinasti.

Seekord jäin mina paati ja Raiko haaras Rometi ka vette. Romet vahtis oma ujumisprillidega vee alla ja käis vahepeal siis pinnal õhku hingamas. Elis sulistas ka pisut ringi ja ronis tagasi paati. Kui Romet paati tagasi sai, siis lõdises ja oli näost sinine. Mitte, et oleks ilm külm olnud, ta ongi lihtsalt nauke külmavares. Paadipoiss viis meid tagasi kaldale. Istusime seal, kuivatasime ja soojendasime ennast pisut. Romet oskas kuhugi kivikamaka otsa koperdada ja nuttis natuke. Lohutasime teda (ja Elist) banaanikokteiliga.

Sealt läksime jälle lärmaka mootoriga paati ja meid viidi liivaluitele nimega Virgin Island. Muudmoodi seda nimetada ei saa, vees kasvas paar beebi-mangroovi ja “saar” ulatus merest hädapärast pool meetrit välja ning oli üleni liivaga kaetud. Jalutasime ringi, tegime fotoshuuti ja põiklesime osavalt turistidele nänni müüvate kohalike vahel. Peale seda saarekest viidi meid tagasi hotelli juurde. Delfiinide vaatamisega õnne polnud, nood olevat mujal kuskil parasjagu.

Tagasi jõudsime kella 13 paiku. Romet jäi paadis magama ja Raikol jäi kõrv täiesti lukku. Viisime asjad tuppa ära ja siirdusime basseini äärde puhkama.

Mulistasime 5 mintsa basseinis ja ma istusin mingi 10-15 minutit lamamistoolis ja kirjutasin blogi. Päike oli enamjaolt pilve taga aga sellegipoolest põlesin ära nii et polnud asigi. Lapsed ja Raiko käisid veel ka teises basseinis suplemas ja siis võttis Raiko omakorda sutsuke päikest ja põles ka nigu nipsti ära. Elisel põles peamiselt turi ja käed ning nägu, Rometil said ainult nägu ja kõrvaääred punaseks. Läksime tuppa jahtuma ja kreemitasime ennast sisse. Hommikuse varajase äratuse tagajärjed said meid kätte - jäime täiesti planeerimatult magama kella 15 paiku. Magasime kokku pisut üle poole tunni. Siis ärkasime ja läksime söögikohta otsima. See oli eriti keeruline ettevõtmine. Läksime algul ühte kohta, mida paar päeva tagasi nägime aga ei külastanud. Tuli  välja, et neil pole menüüs olevatest asjadest suht midagi pakkuda. Läksime seal lähedal asuvasse teise restorani. Neil oli valik pisut kehvem aga leidsime ikka üht-teist söödavat. Kui aga ettekandja polnud meile juba 10 minutit vähematki tähelepanu pööranud, otsustasime minna sinna kus eilegi käisime. Nii tegimegi. Sõin sama mis eile, lapsed sõid ka sama aga seekord võtsime targu juba ühe portsu riisi neile kahepeale. Raiko sõi hautatud sealiha ja kiitis. See oli ka suurepärane. 

Peale sööki läksime ja võtsime magustoiduks lastele hotelli kõrvalt banaanikokteilid ja mulle mango-arbuusikokteili. Läksime neid ranna äärde jooma ja päikeseloojangu eel jalgu leotama.

Rannast läksime jälle basseini ja sealt tuppa tagasi. Lapsed eelistasid jääda tuppa intenetti nautima, me Raikoga läksime veel jalutama. Tōime lastele banaani ja nutellaga pannkooke ja läksime ise päevitusjärgset kreemi ostma ning randa istuma. Istusime ja mõnulesime soojas rannas. Siis läksime tagasi tuppa, mina jäin asju kokku pakkima ja Raiko läks massaazi. 

Kui tagasi tuli, läksime kõik ilusti magama. Homme check-out ja jälle vara äratus.