Soojamaareis 2020/Päev 8 - Moalboal

Korralikud kardinad, öise liikluse ja ööklubi puudumine, mis nii viga magada, eks? Ei! Ei ole nii! Mis kuradi kukk kireb kell 1.45? Ja kell  3? Ja kell 5? Ja kell 6.30? Ja miks mingi kass kräunub kell 4 ukse taga nagu keegi viilutaks teda? Päriselt nagu? Mis toimub? Peale sellist puhkust tuleb ravile minna kuskile sanatooriumisse ja ennast välja magada!

 

Kell 6.45 andsime loobumisvõidu, lapsed ka ei saanud enam magada. Tõusime üles, tegime omale lahustuvad kohvid. Kell 7 hakati hommikusöögile laskma aga me ei trüginud sinna enne kui peale kella 8. Eelmisel päeval tuli meiega samal ajal hotelli umbes kümnepealine aasia grupp (ma ei ütle, et Hiinast, sest pole kindel, aga kuskilt sealtkandist äkki). Olles varasematel reisidel pidanud hiinlastega hommikusöögilauas toidu pärast võitlema, ootasime parem kuni nad tagasi tulevad.

 

Hommikusöök osutus fikseeritud menüüks. Iga osa sellest sisaldas muna (oma soovitud viisil küpsetatuna) ja saia. Palusime omale omletid ja saia asemele küsisime peekonit. Meie toidu lisandiks oli kohustuslik tassitäis keedetud riisi, mis minust puutumata jäi. Lapsed sõid omletti koos röstisaiaga, millele määrimiseks oli nii võid kui moosi. Rometi peekoni sain omale. See oli okei, saime küll kõhud täis.

 

Peale hommikusööki läksime tuppa, haarasime ujumis- ja snorgeldamisvarustuse ja läksime lähimasse liivaranda. Ilm oli mõnusalt pilves. Raiko ja Elis läksid snorgedama ja me Rometiga hoidsime kalda lähedale vette, liivasemate kohtade peale, sest Romet oli värskelt hakanud vetikaid kartma. 

 

Nende terve näo maskidega on muidu väga mõnus snorgeldada, vaade on avar, saad läbi nina hingata ja ei pea toru hammustama. Ainuke jama, et mingi hetk jääb nagu õhust puudu ja kui pole parasjagu jalgu kuskile toetada, siis ei saa maski vahelt õhku ka võtta lisaks. 

 

Elisel sai villand ja ma proovisin siis ka. Tõepoolest, on ilus aga keeruline. Muidu oli merepõhi vetikane, kivine ja koralline, laiguti esines liivasemaid lapikesi. Solberdasin ühe liivasema lapikese juurest teise juurde, siis tõusin püsti ja hingasin natuke. Hakkasin juba tagasi rannapoole ujuma, kui üks merikilpkonn minust nagu postist mööda ujus. Kargasin püsti ja vehkisin Raikole nagu tumm leilis, et siin on kilpkonn. Läbi maski ei saa muideks hüüda (ega rääkida), sest midagi pole eriti kuulda. Sai vist aru ja hakkas kiiremini minu poole tulema. Samal ajal kiirustasin mina ranna poole, et Elisele mask anda ja ta merre kupatada. Raiko senikaua siis jälitas kilpkonna kuni Elis ka temani jõudis. 

 

Õues hakkas juba liiga soojaks kiskuma. See kilbu lasi vist jalga. Raiko tuli ka vahepeal joogivett lonksama ja pildistamisvahendit vahetama. Me istusime lastega madalas vees liiva peal ja mõnulesime. Kui Raiko tagasi jälle tuli, rääkis, et sinna oli teine kilbu veel tulnud sööma, suurem kui eelmine. Vahva! Palju parem on kilpkonnasid jälgida madalas vees, kus nad vetikaid söömas käivad ja kus on vähem röökivaid turiste kui “korraldatud” paadimatkal, kus on merepõhi sügav ja must ja pead ette vaatama, et kellegi koivaga või mõne paadiosaga vastu pead ei saaks. Aa, ja täitsa tasuta oma hotelli juures meres! 😁

Mere äärest läksime tagasi hotelli ja avastasime, et kell on alles poisike. Olime mõne aja toas ja toa ees terassil, jõime kohvi ja arutasime tähtsaid asju. Siis mõtlesime, et peaks vist seekord Moalboali linna keskusesse sööma minema ja äkki leiab mõne suurema poe kust puuvilju saab. 

Kauplesime omale mobotakso transpordi 150PHP (umbes 3€) eest linna keskusesse. Onu viis meid mingi suure kaubamaja juurde. Mõtlesime, et enne sööme kuskil kõhu täis ja siis läheme poodlema. Kui raske siis ikka kesklinnast saab olla söögikohta leida, eks? Aga ei. Kõndisime kõrvetava kuumusega lauspäikese käes mööda sõiduteed tagasipoole, arvatavasti mingi pool kilomeetrit enne kui ühe söögikoha leidsime. Kõnniteed ei olnud, seepärast siis sõiduteel.

 

Sättisime ennast Three Crowns-nimelisse söögikohta istuma. Lastele tellisime praetud riisi kanaga. Küsisime kui suur ports on, ettekandja arvas et ühele paras. Mõtlesime, et eks võtame magustoidu ka, saavad ikka ühe riisi kahepeale. Mina mõtlesin, et ei jaksa seda Adobot süüa päris iga päev, rikun dieediplaani pisut ja söön ühe pad thai, mitte väga terava. Raiko võttis omale roa nimega Black and White ehk tume ja hele lihakäntsakas - veisesteik ja seasteik. Kartulipüreemäega. 

 

Lapsed said esimesena oma riisi. Ports oli üüratu. Jagasime selle kaheks ja kummagile sai väga korralik taldrikutäis. 

 

Pad thai toodi kohale, see oli siis nii terav, et mul veel tund aega hiljem suu põles peas peale esimest ampsu. Säh sulle siis. Raiko sõi ise mu makaronid ära ja ma sain pool tema lihadest endale. Need olid väga head! Ja dieet jäi ka terveks ;)

 

Magustoiduks võtsime lastele banaanipannkooke. Tädi veel küsis et ühe kahepeale? Ei, ei, ikka kummagile oma. Püha püss, kui öeldakse pannkook, siis tuleb välja, et tegemist on 24cm läbimõõduga pannil küpsetatud 2,5cm paksu pannkoogimaitselise biskviidi moodi saiaga, kuhu on ka banaanitükid sisse pandud. Kõrval vahtrasiirup. See naljalt ei mahtunud enam kuhugile :D Aga söödud ta sai.

 

Peale sööki kõndisime tagasi suure poe juurde. Palavus oli õige pisut järgi andnud, sest kell oli juba palju. 

 

Ostsime Raikole ujumissärgi, pikkade varrukatega. Lisaks päevitusjärgset aaloespreid ja eukalüpti-mentooli-kampfori vedelikku (selline jahutav). Kui need kaks omavahel kokku panna, ongi jahutav päevitusjärgne vahend. Etteruttavalt mainin, et töötas väga hästi. Toidupoest haarasime kaks pakki küpsiseid ja pulgakomme (mõeldes järgmise päeva potensiaalsele bussireisile Kawasan kose juurde) ja juua - Raikole õlut, Elisele jääteed ja Rometile õunamahla. 

 

Siis tõttasime mobotaksoga tagasi oma rannakülla, et jõuaks äkki veel snorgeldada. Lapse eelistasid basseini. Raiko vaatas merre aga juba oli hämar ja enam polnud midagi eriti näha. 

 

Lapsed hullasid Raikoga basseinis (minu jaoks on pisut liiga kloorine see vesi) ning seejärel läksime tuppa ära. Lapsed panime “laadimisasendisse” ehk nutitelefoni külge, Elisel oli natuke vaja õppida ka. Ise käisime Raikoga veel natuke jalutamas ja mere ääres istumas.

 

Siis juba tuppa tagasi, lapsed olid vahepeal magama jäänud. Käisime dushi all ja ka magama ära.

 

Kenasid unesid!