Soojamaareis 2020/Päev 10 - Moalboal

Uued jaapanlased, kes eelmisel õhtul kahe bussi ja terve koorma kohvritega saabusid, ei oska ka kohe kuidagi kasvõi kella 7ni magada. 6.30 sättisid ennast juba kuhugi minema, selleks oli vaja kokkusaamine korraldada enne meie ukse taga. 

 Vaatasin, et öösel oli minu ratsutamise broneering ära kinnitatud, läheme kella 9.00 sinna. Enne seda veel sööma, ikka sama toitu nagu teistelgi päevadel. Ja aega läks sellega ka mehiselt. 

 

Siis võtsime salaja vahetusjalanõud kaasa ja leidsime meile mobotransa. Salaja sellepärast, et tahtsime Elisele üllatust teha.

Võtsime omale kohe hotelli värava juurest mobotakso, sama mehe, kes meid mõni päev tagasi linna poodi viis. Näitasime talle telefonist kaardi pealt kuhu minna tahame (umbes 15km). Ütles hinnaks edasi-tagasi mingi 300PHP. Sõitsime linnani, siis tüüp keeras täitsa valele poole ja hakkas kohalike käest uurima kuhu see jääb. Elis muidugi laksas ära kuhu minek, sest tüüp küsis teiste käest “horse riding” kohta. No siis sai suuna kätte lõpuks ja hädaldas natuke et see on nii kaugel ja hind on hoopis 500PHP. Olime nõus muidugi, sest mismoodi me ikka sinna jala läheme, seda enam, et kell oli juba 8.45. Nii ta siis viis meid kohale. Mobosõiduk andis endast viimast, see rantšo oli kuskil mäeküngastest üles-alla ja lõpuks mäe otsas. 

 

Üks hobune oli juba saduldatud, vähekese aja pärast toodi teine ka, suurem ja kurjema väljanägemisega. Kolmas tuli koos ratsanikuga, meile teejuhiks. Ma sain selle suurema selga ronida, Elis väiksema. 

 

Jalutasime tunnikese hanerivis mäest alla ja üles, põlluservas, külavahel ja lõpuks tagasi sinna kust alustasime. 

 

Tagasi jõudes oli hakanud paduvihma sadama. Teel mobotaksoni saime oma jalanõude küljes tohutult paksu kihi savist pinnast kaasa tassida. Sõitsime tagasi hotelli juurde. 

 

Istusime vihmavangis, õigemini küll mitte päriselt. Romet leidis kapist vihmavarju ja nautis sellega paduvihmas mängimist, Raiko käis ka vihma käes mõnulemas. Istusime terassil ja mängisime UNOt. 

 

Vihm jäi vähemaks, lapsed jäid tuppa ja me läksime Raikoga rolleriga sõitma. Mõtlesime, et käime vaatame seda White Beachi, mis mingi 15km eemal on. Sõitsime sinna. Küla servas putka, kust küsiti 5PHP/inimene sissesõidumaksu. Maksime. Sõitsime edasi rannani, ranna ääres parkimisplatsi ees jälle putka, küsiti randa minemise maksu 10PHP/inimene. Maksime jälle. Rannaäär oli nii tihedalt putkasid ja sarasid täis ehitatud, et vahelt ei paistnud midagi läbi. Parkisime rolleri ja otsisime tee rannani. Rand oli valge korallipuruga, mitte liivaga. Peab tõele au andma, kuskil polnud kirjas, et tegemist on White SAND Beachiga, vaid ikka ainult White Beachiga, mida ta ka oli. Vesi läks üsna ranna ääres kohe sügavaks, Rometil poleks seal midagi teha olnud. Sügavuses paistis ainult seesama valge põhi, ei mingeid vetikaid ega kive, ehk et ka Elisel ega Raikol poleks seal huvitav olnud. Lisaks piirasid meid igast küljes müügimehed, kes kohalikku käsitööd ja kookospähkleid müüsid.  Rannas oli kokku maksimaalselt 20 inimest, tõenäoliselt vihmase ilma tõttu. Lugesime ranna nähtuks ja läksime tagasi rolleri juurde. Mõtlesime sõita otse linna, osta puuvilju ja snäkke homseks bussisõiduks. Pisut maad peale sõitma hakkamist leidsime, et tagumine rehv on täitsa tühi. Keerasime siis hoopis oma küla poole tagasi, sõitsime põhimõtteliselt velje peal kohale, ma mõtlesin samal ajal kergeid mõtteid. Raiko viis rolleri tagasi renti ja laiutas käsi. Roller viidi remontimiseks  kuhugi eemale. Hetked hiljem selgus, et sisekummil on ventiil küljest tulnud (oma osa selles oli kindlasti ~10 km sõitmisel tühja rehviga). Nad andsid meile asenduseks teise rolleri ja palusid purunenud rehvi eest lahkelt 200 PHP, et saaksid uue sisekummi linnast tuua. Läksime siis uue rolleriga linna poodi. Ostsime puuvilju, snäkke ja juua. Viisime need tagasi hotelli ka Raiko läks koos Elisega rollerit tagastama. 

 

Peale seda mõtlesime, et tegelikult saab vihmaga ju merre minna, seal pole lugu kui märjaks saab. Läksimegi. Raiko ja Elis snorglivarustusega, meie Rometiga niisama jalutama. Jalutasime oma hotelli juurest liivarannani merepiiril. See oli tore. Sulistasime Rometiga soojas merevees mingi aja, siis läksime tagasi sama teed pidi nagu tulime. Vahepeal jälgisime ka Raiko ja Elise toimetusi, nad paistsid hästi silma, Elis oranzi vestiga, Raiko kollase õhutoru otsaga näomaskis. 

 

Edasi olime jälle toas mõne aja. Siis nägime ära äikesevihma. Ühel hetkel läks elekter ära, kella 15 paiku umbes vist. Raiko arvas, et kasutab aega otstarbekalt ja käib massaažis. Tuli sama targalt tagasi. Kuna terves külas oli elekter ära, siis ei pakutud ka massaaži, sest konditsioneer ei tööta ja toas läheb liiga palavaks. 

 

Läksime siis hoopis kõndima ja vaatama kas kuskil süüa äkki pakutakse. Meie uues lemmiksööklas, seal kus eelmisel õhtul Letchon Kawalit pakuti, oli õnneks töötav köök täiesti olemas. Istusime ja sõime jälle sedasama head sealiha (Raiko tellis) ning praetud riisi kana ja köögiviljadega (lastele). mina võtsin Chicken Adobo. Seda viimast hakkan tõenäoliselt tihti kodus tegema, sest see on liiga hea.

 

Peale sööki läksime hotelli tagasi, elektrit ikka veel polnud. Mängisime siis veel UNOt terassil ja vaatasime vihmasadu kuni läks nii hämaraks, et silm ei eristanud enam rohelist ja sinist värvi. Hotelli turvamees käis meile vahepeal küünalt ja tuld toomas, öeldes, et elektrit oodatakse tagasi kella 19 paiku. Tegime küünlavalguses kaardimängu. Omamoodi tore kogemus. 

 

Romet tahtis veel basseini ujuma minna. Läksime vaatama, et kas seal on täitsa kottpime - ei olnud. Tundub, et elekter käib siinkandis tihti ära. Igal pool poodides ja restoranides olid tagavaratuled seintel mingi generaatori toitel, mis andsid täiesti piisavalt valgust.

 

Romet saigi basseini ujuma. Elis ja Raiko ka. Sulistasid oma pool tunnikest vist. Tegid basseini sügavamas otsas vettehüpped. Seal võis olla umbes 2,5m sügavust, Raikol jäid sõemeotsad veest välja, kui jalad põhjas. Romet on meil uus vettehüppekunn, tema jaoks polnud mingi probleem sisse hüpata, nii sügavale kui sai ja siis tagasi pinnale siputada. Raiko muidugi valvas teda kogu aeg. Elis sai täitsa ise hakkama, tema ujubki rohkem vee all kui peal.

 

Peale ujumist läksime tagasi tuppa. Polnud ikka veel elektrit. Istusime siis täitsa niisama küünlavalgel, lapsed vaatasid ipadis ja telefonis olevaid multikaid, mina blogisin. 

Kell 19.25 tuli elekter tagasi. Raiko läks uuesti massaaži, seekord sai kaubale. 

 

Sel ajal kui Raiko mõnules massaažis, jõudis Delfisse uudis, et Kristiine gümnaasiumis tuvastati ühel lapsel koroonaviirus ja kool läheb kaheks nädalaks karantiini. Ei noh, miks mitte, eks. Elis tõmbas üle interneti oma draamaklubiga saed käima kohe. Muust pole ju ometi rääkida.

 

Kui Raiko tagasi jõudis, sadas endiselt padukat ja kell oli juba palju. Pidasime paremaks jätta jalutamata ja minna hoopis magama. 

Hommikul pakime ja lahkume.

Head ööd!