Soojamaareis 2019 / 03.03 Mui Ne

Ärkasime kella 7 paiku. Läksime hommikusöögile.

Hommikusöögist oleme suutnud rutiini kujundada. Lapsed söövad kumbki ühe omleti, kausi krõbinaid piimaga ja paar viilu puuvilja. Romet sööb lisaks muffini. Siis lähevad tuppa. Me Raikoga sööme ka omletti, kõrvale erinevaid lisandeid, need muutuvad igapäevaselt. Siis kui lapsed tuppa lähevad, joome meie kohvi ja sööme puuvilju või koogikesi või küpsiseid. Mõnus! Kiiret ju pole. 

Läksime peale sööki randa, lained olid kehvakesed, ei saanud eriti hüpata ega hullata seal. Olime mõne aja, siis läksime basseini. Basseinis on selline vahva mäng, et Romet viskab kive basseini äärelt vette ja Elis sukeldub neile järele. Proovisin ühendada salaja lõbutsemise õppetööga, lasin lugeda kokku mitu kivi visati ja mitu üles toodi.. aga ei võta need lapsed vedu, kord unustab üks lugeda, siis jälle teine. Ah, las jääda. Rometil hakkas juba igav vaikselt, mulle meenus, et siin resortis on ka laste liivakast-aedik. Käisime võtsime sealt omale ämbrikese ja kühvli ning läksime jälle randa liiva kaevama. Tegin Rometile augu. Selleks ajaks tulid ka Raiko ja Elis veel ühe ämbrikesega meile järgi ja usaldasin augu kaevamise töö Raikole. Auk kippus muudkui sisse varisema. Vett tuli ka alt üles. Saime sedasi päris piraka augu. Raiko rohkem ei viitsinud kaevata, läksid Rometiga merre. Mina tegin Rometile liivast kindluse koos valvetornidega. Elis ehitas ka midagi ja tassis merest vett kaldale. Kui sellest sai kõrini ja isud täis kaevatud, käisime ka meres ja liikusime jälle tagasi basseini äärde. 

Siis oli aeg süüa kiiresti kerge lõuna. Raiko käis pesumajas pesu järgi ja tõi poest paar topsi nuudleid ja muud nosimist. Sõime ära ja panime end riidesse. Kell 14 oli kokku lepitud ekskursioon siinsamas linnas asuvaid allikaid vaatama ja liivadüüne külastama. Ekskursiooni ostis Raiko hotelli vastuvõtust ja see maksis 600000 VND (24€). 

Meile tuli järgi meesterahvas vana maasturiga Виллис. Aknad pärani, turvavöösid polnud, ükski näidik armatuuril midagi ei näidanud.. aga edasi liikus. Sõitsime kõigepealt teise linna serva Fairy Springs-nimeliste allikate juurde, mis voolavad välja vahvat värvi liivakivist pinnavormidest. Aega anti 35 minutit ja näidati suund kätte. Jalutuskäik läks paljajalu mööda voolavat oja, ülesvoolu. Oja põhi oli liivane ja pehme. Väga ilus oli ja kahju et meile nii vähe aega anti, seal oleks võinud rohkemgi veeta. Lapsed said kumbki jäätise ka. Palav aeg oli.

Läksime tagasi auto juurde, mis viis meid paarsada meetrit (vist) edasi nn. kalurikülaga tutvuma. Tegelikult oli see nii, et auto pidas kinni lagunenud parkla servas, autojuht näitas käega mere poole ja ütles: “fishing village, go go, 5 minutes, same same”. Vaatasime merd, merel paadid. Nojah. Ju on siis. Nõustume, et igal pool on kalurikülad samasugused.

Palav oli ka.

Ronisime tagasi autosse. Seekord oli pikem sõit, meid viidi ~30km linnast välja valge liiva düünile. Seal samuti äri käis. Kes tahtsid, võisid jala liivadüünile ronida. Silmaga hinnates mingi 1-1,5km liivaväljal ülesmäge lauspäikese käes.. pole päris minu hein.. ja lastega kindlasti mitte. Tagasi oleks ka pidanud tulema. Aega anti 45 minutit. Teine variant oli osta omale ATV või džiibisõit üles mäkke. See maksis sama palju kui kogu see eksursioon hotellist ostes kokku maksis. Muidugi maksime ju, ninad vingus. 

Sõit mäkke oli kiire aga lahe. Düüni harjal vahtisime ringi, nagu ka ülejäänud sadakond turisti, klõpsisime pilte siia- ja sinnapoole. Isu täis, sõitsime alla tagasi. Ronisime jälle oma udupeende sõidukisse ja sõitsime tagasi Mui Ne-sse. Linna jõudnud, oli meil vaja ära näha veel ekskursiooni viimane punkt - punase liiva düünid. Juba auto juurde jooksis meile üks kohalik naisterahvas, kes pakkus mingi raha eest “kelgu” laenutamise võimalust. “Kelguks” nimetame tükki õhukest plastikut, mille ühte otsa on kinnitatud nöörist aas, kust liu laskmise ajal kinni saab hoida. Me ise polekski huvitatud olnud aga Romet teatas, et tal on seda vaja. Läksid siis issiga muudkui edasi ja edasi, kõrgemale ja kõrgemale, proovides muudkui liugu lasta. Ega see s*tt eriti ei libisenud, oleme ausad. Mõttetu käkk ja raha raiskamine. Aga lapsele meeldis. Kutsus muudkui issit, et “tule, lähme hullu panema!!!” :D

Saime sealt lõpuks tulema umbes pool tundi enne päikese loojumist. Vaatemängu (loojumise) ootuses oli end luite servale rivistanud terve armaada kolmjalgadel fotoaparaatidega varustatud Hiina turiste. Jätsime nad sinna kõõluma ja sõitsime tagasi hotelli. 

Hotellis ajasime ujumisriided selga ja ruttu randa :) Saime seal hämaras natuke mulistada ja peale randa jälle basseini. Sel õhtul oli Romet esikest ja ainukest korda basseinis nagu kala vees. Ei tahtnud kuidagi välja tulla. Panime talle kollased täispuhutud kätised käte ümber ja nendega ta siis sulistas usinasti ringi. Peale basseinitamist läksime jälle söögikohta otsima. Kuna Romet oli päris väsinud, pidi tema kaasa võtmiseks järeleandmisi tegema, lubasime, et saab friikartulit. Selleks läksime sinna restorani kus olime Mui Nes esimesel õhtul. Isegi friikarulid olid neil korralikud ja  maitsvad, mitte sellised kribud ja kõvad nagu nii mõneski teises kohas näha oli. Mina võtsin riisi mereandidega ja naljaka nimega mokteili - Pussy Foot. Raiko võttis tiigerkrevette ja ühe Mojito. Peale sööki haarasime lastele tänavalt plaadijäätised ja jalutasime tagasi hotelli. 

Lapsed läksid magama ka meie ka kohe peale neid.