Päev 1
Hommik. Õuekraad näitas -6C. Väljas oli talvevõlumaa.
Bolt viis lennujaama.
Ainuke inimene, kes polnud oma pardakaarte välja printinud või Walletisse salvestanud oli ikka see, kes 17+ aastat reisbüroos töötanud.
Õnneks tunneb aparaat tänapäeval ära ka uduse QR koodi ja lubas mind edasi turvakontrolli. Püüdlik noormees ulatas minu minigrip-kotikesest 3cm lühema minigrip-kotikese ja palus vedelikud ümber pakkida. Tütarlaps teisel pool turvakaart sooritas juba tavaks saanud pistelise lõhkeainetesti. Uskumatul kombel ei tahtnud keegi seekord näha mida põnevat ma omale kaasa pakkinud olen. Leidsin tütarlapsed kohvikust kohvitamast. Hankisin endale ka joogivee ja kohvikakao. Natuke saime istuda ja juba lastigi pardale.
Kuna Jaanika oli meile exit-kohad broneerinud, vastasime väravas noogutusega täpsustavale küsimusele, et kas inglise keelt ikka oskame.
Lennukitäis inimesi turvaliselt meie kolme keeleoskaja hoolde usaldanud, alustasid pardateenindajad turvareeglite seletamist ja nii me lendu tõusimegi.
Riias saabusime väravasse B9. Lend Barcelonasse väljus samuti väravast B9. Isegi lennuk oli sama. Oleks võinud ju lihtsalt üks rida ettepoole ja teisele poole vahekäiku istuda aga ei. Ikka aeti lennukist välja terminali. Saime seal oma pool tundi oodata ja oligi jälle lendamise aeg käes. Mis nii viga.
Lennureis möödus sündmustevaeselt. Nosisime kaasa võetud snäkke ja tukkusime.
Lennukist astusime välja, otse mõnusalt värskesse, meeldivalt jahedasse Barcelonasse. Õhutemperatuur 15 kraadi, taevas pilvine. Läksime tiksusime pagasilindi juures kuni kohvrid käes. Terminalist väljudes hakkasime testima Bolti tellimise võimalikkust. Selgus, et kellegi suurepärane idee on panna inimestele ühekordne ooteaeg 15 minutit otsustamaks kas ta ikka soovib autot tellida või otsustab jala linna poole kaapima hakata. Seisime nagu vaesed sugulased parkimisplatsi ääres ja ootasime kuni kohustuslik 15min täis tiksus. Seejärel läks järgmine 10 minutit kuni kes teab mitmes juht sõidu ära kinnitas ja oli nõus meid sõidutama. Kohale tulemine lennujaama territooriumile on ilmselt täiesti teise leveli challenge. Ka seda oli huvitab äpist jälgida kuidas routing kogu aeg oma elu elab ja on pidevas muutumises. Lõpuks silmasime õige värvi, kuju ja numbrikombinatsiooniga sõidukit tulemas ja hüppasime talle lihtsalt sõiduteele ette.
Taksosõit oli rahulik ja aeganõudev kuna jäime kitsal tänaval prügiauto taha. See kallutas iga 20 meetri taga omale prügitünni külje pealt kõhtu. Naljakas mõte.. CSI seriaalidest teame, et prügikastidest leiab laipasid. Kui prügi aga mehhaniseeritud tõstukiga autosse loobitakse, siis mismoodi sa pärast aru saad kust prügikastist mis laip tuli..
Taksojuht teatas ühel hetkel, et oleme kohal. Vaatasime nõutult autoaknast välja, mitte miski ümbruskonnas ei meenutanud vähimalgi määral hotelli. Kitsas tänav, slummilaadne, igas küljes kõrguvad kiviseinad ja rõduäärtel kuivavad vuplid ei tekitanud soovi turvalisest taksost lahkuda. Keerutasime hotellivoucherit ühte- ja teistpidi käes, taksojuht nägi aadressi vist esimest korda elus. Google maps leidis hotelli üles küll.. Bolti äpp oli meid hotelli taga asuvasse tänavasse juhatanud. Todo bien, võtsime pagassist oma kotid ja lohistasime need teise tänavasse, kust ka hotelli lõpuks leidsime.
Check-in käis kähku ja pääsesime oma tubadesse lahti pakkima. Leppisime kokku kellaaja, mil all kokku saame, et sööma minna.
Lennukis söödud snäkivorstid ja suitsujuust olid juba unustusse vajunud ja kõhud korralikult tühjad. Astusime esimesse kebabisööklasse ja tellisime omale süüa. Seda oli väga palju? Kõigil meil jäi pisut järele.
Kirikust väljudes hakkas silma nurgapealne jäätisepood, kust võtsime kaasa kumbki jäätisetopsi kahe palliga. Melonijäätis osutus üliheaks! Jalutasime Plaça de Cataluña juurde, nentisime, et on nähtud ja jalutasime tagasi. Seejärel mõtlesime, et vaja ikkagi see Barcelona Catedral üle vaadata.
Sealt edasi võtsime suuna mere poole. Kõndisime kuni tuli vastu jahisadam, siis keerasime paremale ning jalutasime mööda rannapromenaadi tagasi La Ramblale. Kirjutasime Jaanikale, et tundub nagu võiks tahta miskit põske pista. Jaanikaga leppisime kokku kohtumise Placa Reialil.
Head ööd!
Päev 2
Hommikul kogunesime hommikusöögiks kell 9, arvestades, et jõuame ilusti süüa, toas kohenduda ning tellida Bolti ja siis veel õige paneeli ajaks kohale jõuda.
Senikaua oli plaan korras, kuni tuli aeg tellida hotelli juurde Bolt. Siiani kõige rohkem juhipoolseid tühistamisi on mul vist olnud viis. Nüüd läks paarikümne juures lugemine sassi. Proovisime nii Fixed Price Taxi, Metered Taxi kui ka erinevaid soodsama hinnaga Bolti versioone. Lõpuks näkkas Van-tüüpi sõidukiga, mis ka õnneks jäi normaalse hinna piiridesse. Kokku õngitsesime Bolti pea 25 minutit.
Huvitaval kombel selgus, et Bolt ei oskagi meie tänavasse tulla. Jäi tänavanurgale seisma. Kuna tänav oli kitsas ja kõnnitee turvaliste postidega ääristatud, moodustus meie Bolti taha väike tuututav järjekord, mis tingis olukorra, kus Bolt tasahilju edasi liikus ja meie talle reipal sammul järgi tõttasime. Õnneks oli ülekäigurajal võimalik Boltil korraks seisma jääda nii, et me ta kätte saime ja sisse ronisime. Sõit ise möödus rahulikult ja võrdlemisi kiiresti - umbes 20 minutit. Saime otse messihalli ukse ette.
Läksime sisse, piiksutasime oma kaasa prinditud kaelakaardid, saime kaardiümbrised koos kaelapaelaga ning suhkruroost valmistatud veepudeli koos veega.
Tõttasime seejärel kiiresti esimest paneeli kuulama, kus kaks briti naisterahvast rääkisid oma karjäärist, üks restoraniäris ning teine üritusi korraldades juba 16-aastasest saadik. Palju oli juttu enda tõestamisest, ahistamisest töökohal, ebavõrdsest palgatasemest võrreldes meestega samades ülesannetest. Kui küsisin, mismoodi nad oma vaimse tervise korras hoiavad selle kõige juures, kiideti oma kommuuni, töökaaslasi, sõpru jne. Ma ise oleks oodanud rohkem sellist - maga korralikult ja liigu värskes õhus - õppetundi aga ei, välismaalastele on tugigrupp kõige tähtsam. Meie, eestlased, ei saa ilmselt sellest väga hästi aru. Küll aga jõudsin arusaamisele, et töökohal toimuvaid asju tõepoolest pole mõtet kurta inimestele, kes ei saa aru, millest sa räägid. Seda ventileerid ikka töökaaslastele, kui sul sellised on, kes kuulata kannatavad või kaasa ventileerivad. Meil on selles osas kõik suurepärane! :)
Peale esimest paneeli otsisime üles Eesti messiboksi. Kohtusime Ahtoga Hiltonist ja Jaanika leidis veel mõned vanad tuttavad.
Meie Krislyniga läksime omasoodu uitama. Kellele huvitav need söögikohad seal mõeldud on, kui messiboksides täiesti tasuta igasugu head-paremat jagatakse? Proovisime Kasahstani juustu, Pretzelit (ülihea!), leidsime lehmakommi ja jõime nii Poola kui mingi aasia riigi Clay Pot-kohvi, mis, nagu hiljem selgus, oli tehtud tavalise kohvimasinaga, sest oh sa imelugu, messialal ei tohigi lahtist tuld kasutada kohvi keetmiseks :D
Edasi kuulasime AMEXi ülevaadet järgmise aasta trendidest reisimise ning ürituskorralduse maastikul. Tulevik on tugevalt AI poole kaldu, nagu selgub. Soovitatakse vooluga kaasa minna ning tekkivaid võimalusi enda jaoks ära kasutada, samas hoida ikkagi kõik võimalikult lihtsana, harida inimesi ning olla eestkõneleja uuele ajastule.
Sellele paneelile järgnes teises messihalli otsas väga põnev vestlus The Big Re-Think, mis keskendus generatsioonidevahelisele suhtlusele ja generatsioonide tugevatele ning nõrkadele külgedele. Lubati, et reedeks panevad oma kodulehele üles ühe põhjaliku uurimustöö, mida paari sõnaga tutvustati ning mis kindlasti väga huvitav on lugeda. Kui mõne lausega kokku võtta, siis ärgitati mõtlema kastist väljapoole. Kolm kohvipausi ja 9-17 üritused võiks jääda minevikku ning selle asemel tuleks võtta kasutusele midagi, mis täidab sama funktsiooni aga ahistab vähem. Gen X (kuhu kuulun ka mina) oskab näost näkku suhelda, Gen Z ja Generation Alpha (sünd. peale 2010) on aga tehniliselt taibukamad, orienteeruvad hästi internetimaailmas, teavad kuidas kiirelt informatsiooni saada. Hea oskus oleks need kaks omavahel koos töötama panna, kumbki täiendab ja harib teineteist.
Casa Batllo oli absoluutselt väga kena väljast vaadata. Sisse minemise eest taheti minimaalselt 31€/nägu saada. Vaatasime maja sisemuse pilte ja nentisime, et selle raha eest saaks palju igasugu muid asju teha, millest rohkem rõõmu tõuseks.
Jätkasime jalutamist samas suunas, Casa Mila poole. Casa Milasse pääsemiseks sooviti 25€, tundus samuti natuke paljuvõitu. Selle asemel külastasime seal maja all olevat poodi, kus müüdi igasuguseid vahvaid kunstipäraseid vidinaid, tarvikuid ja raamatuid. Ostsin ühe nunnu motivatsiooniraamatu lapsele (tegelikult küll endale aga vabandust on ju vaja). Teisest poest sealsamas võtsime kodustele viimiseks šokolaadi.
Leidsime lõhnapoe üles, uksel oli kiri, et kui soovid midagi osta, lase uksekella. Kui tahad niisama lõhnasid nuusutada või ringi uudistada, tule E-R kell 19-20. Eriti veider igatahes. Lasin sirge näoga uksekella. Tagatoast väljus skeptiline meesterahvas ja avas ukse. Teatasin, et mul on missioon ja ma tulin ostma. Järgmise pooltunni veetsime Krislyniga kohapeal ja Heleniga telefonis lõhnasid valides. Nii võib päris targaks saada. Valisime välja kolm väga head ja erilist lõhna, mille ära ostsime ja poest vehkat tegime. Minule suureks üllatuseks teatas mees poes, et nad saadavad oma kaupa igale poole maailmas. Kõlab nagu meil oleks asja temaga kirjavahetusse astuda mingil ajahetkel.
Sealt kõndisime tagasi hotelli ja viisime väärtusliku kauba tuppa hoiule. Sirutasime toas pisut selga ja kogunesime taas all, et minna sööma. Jaanika oli suure ringi teinud ja ei viitsinud kaugele otsima minna. Läksime siis seekord oma hotelli juurest teisele poole, et näha mis söögikohti seal olla võiks. Kaks paralleeltänavat edasi leidsime ühe vahva india söögikoha, kus sees oli võrdlemisi palju inimesi. Tehtud, mõeldud. Istusime sisse ja tellisime väikese mäe riisi köögiviljadega, spinatit juustuga ning kana punases kastmes. Toit toodi ette ja see oli nii hea et ise ka ei usu. Saime kõhud täis, läksime veel puuviljapoest läbi, kust ostsin järgmiseks päevaks messile kaasa tassimiseks banaani ja ühe Cherimoya, mille nimi mul meelde ei tulnud enne kui järgmisel hommikul.
Kell oligi juba palju ka, läksime laiali tubadesse, et siis hommikul varem ärgata ja taksopüüki mängida.
Head ööd!
Päev 3
Ärkasime ja kobisime sööma. Hotelli hommikusöök oli jälle väga maitsev. Telefoni ilmateade polnud poole sõnagagi vihma maininud, seepärast vaatasime õues märga asfalti ja kõnniteed nagu viie jalga vasikat. Õnneks vihma ei ladistanud ja nentisime, et peab meeldima. Peale hommikusööki käisime toast läbi ja läksime fuajeesse taksopüüki mängima. Alustuseks panime asukohatäpikese kõrvaltänavasse. Kui peale umbes viite kuni seitset autojuhti meid peale võtta ei tahtnud, tõstsime täpikese sinna tänavasse, kus eelmisel õhtul söömas käisime. See tundus olevat parem mõte, sinna saime juba neljanda tüübi vist. Kõndisime rahulikus tempos sinna ja jäime taksot ootama ühe bussipeatuse lähedale. Krislyn märkas bussiootepaviljoni seinal Harry Potter Exhibition reklaami, mis pidavat hetkel Barcelonas olema. Avastasime, et meil on Krislyniga mõlemal Harry Potteri vastu huvi ning taksos, teel messikeskusesse, said ostetud juba ka õhtuks piletid.
Jõudsime messile ning juba tuttavat rada pidi läksime kohe selle päeva esimest paneeli kuulama, milleks oli "The Future of Events: Neuro Inclusion as a Channel to Cultivating Belonging". Laval toimus tõeliselt huvitav vestlus koos kogemuslugudega mitte-neurotüüpiliste inimeste hakkama saamisest tänapäeva maailmas ning sellest, mismoodi oma üritust või miks mitte ka töökohta muuta mitte-neurotüüpilise inimese jaoks kergemini talutavaks.
Järgmiseks olime ennast sättinud kohe kõrvale Workplace Revolution-saali, kus algas workshop "Identifying Our Unique Strenghts". Energiline briti kommunikatsiooniekspert korraldas kohe käed-külge eksperimendi, kus pidime igaüks kõigepealt valima kõrval asuvalt laualt omale foto, mis meid kõnetab. Siis oli vaja seda fotot analüüsida, mõelda miks sa selle valisid, kuidas see iseloomustab sinu tugevaid külgi. Seejärel leiad omale paarilise, mitte selle, kellega tulid, ning räägid talle sellest, mida sina enda kohta välja mõtlesid ja tema räägib enda kohta seda sama. Mina leidsin omale ühe Ukraina tütarlapse, kes õpib prantsusmaal ürituste korraldajaks ning teenib raha tõlkimisega ukraina-vene-inglise-prantsuse keelte vahel. Tema hindas endas kõrgelt seda, et on nii multifunktsionaalne, oskab keeli ning see aitab teda tema töös. Mina olin omale pildiks valinud ühe suure isalõvi pildi. Esiteks oli see nii kollane, et hakkas kaugelt silma. See polnud muidugi piisav argument. Isalõvid on võrdlemisi laisad ja territoriaalsed, emalõvid aga teevad karja toitmisel suurepärast koostööd, on julged ja tugevad. See sobis küll minu seekordseks tugevaks küljeks. Workshopi teine osa oli enda tugevate külgede ära kasutamise kohta oma töös. Siis arutasime seda, mismoodi oma sedasama tugevat külge rakendada. Mul tuli paar mõtet, mille koju kaasa võtan.
Kui see workshop ka läbi sai, oli kell juba nii palju, et vaja oli hakata hotelli poole liikuma. Tellisime maja eest takso, juba targalt täpike õiges kohas ja ise ka sealsamas juures. Auto tuli.. ja sõitis meist sirge näoga tühjalt mööda. Vaatasin äpis, oma silmi uskumata, kuidas tüüp oli sõidu ära kinnitanud ja liikus järjekindlalt meie hotelli poole. Kirjutasin talle äpis sõnumi, et "Where are you going?". Vastust ei tulnud, härra jätkas sõitmist. Tühistasin siis sõidu ära, põjusega "ma ei ole autos". Jah, seal on selline olemas. Ebanormaalne!. Tellisime uuesti takso. Seekord läks paremini, meid võeti lausa auto peale ja viidi isegi kohale sinna hotelli taha tänavasse jälle. Jaanika jäi mingit poodi vaatama, me võtsime Krislyniga jalad selga, käisime hotellitoast läbi ja tõttasime siis HP poole.
Google mapsi pakutud 30-minutise tee läbisime kiirel sammul 20 minutiga. Kuna me ei teadnud ette, mis täpselt meid ees ootamas on, oli iga asi tore üllatus. Hakatuseks saime kiibiga käepaelad, millega registreerisime vastavas aparaadis ära oma nime, valisime oma "maja" ja patronuse. Mina valisin, nagu ikka, Slytherini ja patronuseks seekord saarma.. sest nad on nunnud ;)
Edasi juhatati meid pimedasse suure ekraaniga tuppa, kus näidati sissejuhatust näitusele. Sealt edasi järgmisesse tuppa, mis natuke tutvustas kogu HP maailma. Peale seda olid vabad käed ringi jalutada, kõike näppida ja lugeda. Käepaelal oleva kiibiga sai igasugu interaktiivseid asju tehtud/loetud/ekraanile manatud. Erilist muljet avaldas suur lohe kuju ühes toas, mille taustal mitmeid pilte tegime. Kõige lõpuks viis tee läbi HP-teemalise poe, kus hinnad algasid 10€/vidin ning kõik oli väga temaatiline.
Ostsime sealt paar maiustust kaasa ja läksime ära välja. Nentisime, et oli tore viis oma kolmapäeva õhtut veeta. Edasi jalutasime läbi gooti kvartali ilusate tänavate vaikselt hotelli poole. Teele jäi ette väike nunnu pelmeenisöökla, kust võtsime kummagile kuus pelmeenikest, mis olid väga maitsvad ja kahepeale ühe väikse joogi.
Sealt edasi jalutades sattusime justkui poolkogemata churrosid pakkuvasse kohvikusse, kust võtsime kahepeale ühed churrod (6tk) ning šokolaadijoogi.
Edasi kõndisime hotelli juurde, kus kohtusime Jaanikaga ja sättisime ennast välja sööma. Seekord oli vaja süüa kohustuslik paella. Läksime seda sööma sinna samasse Placa Reialil asuvasse söögikohta. Tahtsime küll ühe suure paella kolme peale aga valmistati ikkagi kolmene ports st. see vaagen toitu oli muljetavaldavalt suur. Sellest hoolimata suutsime selle kõik peaaegu tervenisti ära süüa.
Peale sööki läksime tagasi hotelli ja keerasime ära magama. Head ööd!
Päev 4
Ärkasime ja kogunesime hommikusöögiks. Peale hommikusööki kohendusime tubades ja sättisime end taas fuajees taksot õngitsema.
Nagu juba tavaks saanud, ei olnud fikseeritud hinnaga võimalik taksot saada. Mis seal ikka. Võtsime hinna poolest järgmise ning juba teisel katsel näkkas!
Kulgesime jälle kaugemal paralleeltänaval asuva bussipeatuse poole, et seal taksosse hüpata. Noormees saabus nii, nagu äpis lubatud. Sõitsime messikeskusesse. Neljandaks päevaks hakkas juba käppa saama see Boltimine.
Messil kõndisime Krislyniga hakatuseks Poola boksi kohvi järele. Sealsamas pakuti ka Poola alkhoolset jooki, mis põgusalt guugeldades osutus kohalikuks mõduks st. valmistatud meest ja veest fermenteerimise teel. Maitse poolest oli see piirtuseleotis.. aga kes olen mina vaidlema, eks?
Maitsesime ning "unustasime" selle söögialale laua peale. Seejärel läksime kuulama siiani kõige põnevamat vestlust teemal "Burnout, before and after", kus kolm inimest rääkisid oma kogemusi läbipõlemisest ning sellest, kuidas nad enda jaoks olukorra lahendasid ja teiselt poolt tervetena välja tulid. Sealt koos palju huvitavaid mõtteterasid, mida ka oma igapäevaelus tasuks rakendama hakata.
Peale Burnouti oli väike paus, kus käisime jälle Eesti boksil külas. Lobisesime maast ja ilmast Hiltoni Ahtoga. Siis seadsime sammud suurde saali, kus kaks ürituskorraldajat vestlesid teemal "The World's Best Business Events (And The People Who Create Them)". Sealt jäi mulle meelde see, kui oluline on oskus ülesandeid jagada ja delegeerida. Ei pea tegema ise kõike ära, tark inimene koondab enda ümber tugeva tiimi, kelle puhul saad olla kindel, et igaühele usaldatud tööjupp saab tehtud korralikult ja tähtajal. Peale seda teemat jäi üks veel kuulata, mis paiknes messihalli teises otsas.
Võtsime taas Müncheni boksist pretzeli, ning tõttasime oma viimast paneeli kuulama sellest, kuidas edukalt lepinguid sõlmida. Seal mingeid imelisi võlunippe ei jagatud, pigem rõhutati avatud suhtlemist. Ära karda oma eelarvet mainida, ära karda öelda ei, ära ütle niisama ei vaid põhjenda ka miks see või teine ei sobi, võib juhtuda, et sulle tullakse vastu. Jne.
Tarkus kogutud, läks Jaanika oma teed, kohtuma vana kolleegiga ning meie Krislyniga läksime tutvuma Barcelona metroovõrgustikuga. Vähese abiga maja ees seisnud noormehelt leidsime üles lähima metroojaama. Ostsime masinast omale ühekorrapiletid ning laskusime metroo sügavustesse. Esimese otsa sõitsime neli peatust, seejärel oli vaja leida teine liin, maa alt väljumata. Sõitsime kaheksa eskalaatorit kõrgemale, siis vasakule ning leidsime ennast lifti juurest, mis viis taas alla. Siis oli jälle tükk maad kõndimist. Mingil hetkel kaotasime õiget värvi viidad silmist. Siis leidsime end järgmise lifti juurest, kus ei suutnud otsustada kas on vaja minna alla või üles. Liftiga läksime üles ja siis eskalaatoriga jälle alla.. kompromiss!
Saime lõpuks ka teise sutsaka metrooga sõidetud ning väljusime urust tagasi maa peale otse Sagrada Familia kõrval. Selleks hetkeks oli meie ostetud piletiga sisenemiseni aega veel üks tund. Proovisime küll sisse saada aga turvaonu osutas kellaajale meie piletil ja soovitas tunnikese pärast uuesti proovida. Läksime siis hoopis jäätist sööma. Ostsime kaks palli gelatot topsi ning istusime parki seda sööma. Sama soojaga tegima ka kohustusliku fotoshooti. Jäätisega, ilma, koos, eraldi jne jne. Tegime ka pargis tiiru, kui jäätised söödud ja jätkasime pildistamist erinevate nurkade alt.
15 min enne õiget kellaaega proovisime uuesti õnne, äkki nüüd saab sisse. Teine onu oli lahkem ja lubaski. Väga hea! Läksime siis kogu seda ilu kaema. Päike paistis suures saalis sobivasti läbi värvilise mosaiigi sisse ja värvis terve toa punakas-kollaseks. Ühel hetkel, kui seisime täpselt kahe ukse vahel keset kirikut, avastasime, et ühel pool maja sajab vihma, teisel pool aga mitte. See oli tore avastus. Klõpsisime pilte ning läksime siis liftisappa, kus seisime umbes 15 minutit ning kust meid üles torni sõidutati.
Torn ise oli pisut pettumust valmistav, kuna seal oli kitsas, pime ja reklaampiltidel paistnud laiad sillakaared olid ilmselt lainurkobjektiiviga pildistatud, päris elus oli ikka üsna tilluke see seal. Korra suutsime ka ära eksida st. tegime mingi veidra ringi ja olime tagasi sealsamas kust tornis ringkäiku alustasime. Samas, oli väärt ära vaatamist. Naljakas oli näha alt paistnud skulptuure ja tornikesi teise nurga alt.. st tagantpoolt. Tornist alla pääses täpselt ühe inimese laiusest keerdtrepist. Kui alla tulles tahtsid mõnest aknakesest pilti teha, siis moodustus selja taha trepile järjekord. Kokkuvõttes on see maja väljastpoolt väga äge, seest samuti imeilus ja tornist okei ära käia. All jätkasime ringkäiku väikeses muuseumis, kust saime muuhulgas teada, et Gaudi (see arhitekt) sai surma trammiõnnetuses.
Kell oli kenasti vähe veel, võtsime ette järgmise ülesande oma viimase päeva nimekirjas - sõita funikulööriga mäe otsa ja tagasi. Selleks sukeldusime taas metroovõrgustikku, ostsime piletid ning sõitsime taas kahe erineva sõiduvahendiga sinna, kust köisraudtee üles mäkke läheb. Viimase jupi sõitsime maa all sellise naljaka viltu ehitatud metroolaadse tootega, mille eksistentsi eesmärk on sõita mööda mäekülge üles ja siis alla tagasi. Põrandad ja kõik olid mäe suunas viltu. Hüppasime köisraudteevagunisse nii, et saime teel üles isegi päikeseloojangut pildistada, mis oli imeilus. Loojuv päike maalis linna kõik kuldsed kuplid ja peegeldavad pinnad kuldselt oranziks. Kahju, et seda pole võimalik jäädvustada muidu kui oma mälupildina.
Mäe otsas tegime kiire ringkäigu, ilma muuseumi külastamata, et jõuda viimasele köisraudteevagunile, mis meid taas alla viiks. Vastasel juhul tuleks seiklus pimedas Barcelonas. Ülevalt oli natuke nadi pilte teha kuna keegi kuri inimene oli iga vaateplatvormi ette puud paigutanud ning need kasvasid omasoodu ja ei lasnud üldse linna pildistada.
Seiklus pimedas Barcelonas muidugi tulemata ei jäänud. Kui alla tagasi jõudsime, oli muidugi juba pime. Google Maps teatas, et meil on hotelli juurde jõudmiseks paar valikut. Esimene - ühistransport st. mingi buss, teine - takso/Bolt vms, kolmas - jala ~35min. No see jala tundus kõige mõnusam. Läksime tipa-tapa täpikeste järgi ja avastasime ennast ühel hetkel pimedast trepist alla minemas veel pimedamasse parki. Tegelikult oli natuke hirmus ka. Samas, kui palju neid sarimõrvareid seal Barcelonas ikka olla saab, eks? Treppidest alla kõndides möödusime avalikust basseinist, kus ääres toimetasid mingid öö-töölised. Ei hakanud neid segama ja läksime edasi kuigi tundus, et sealt basseini servast oleks saanud ilusa linnavaatega pilte teha. Jõudsime lõpuks tagasi tsivilisatsiooni ning jätkasime kõndimist linnatänavatel kuni Carrefouri poeni. Sealt otsime koju kaasa natuke erinevat vorsti.
Viisime vorstikraami hotellituppa ära, tegelesime töömeilidega jms ning siis kogunesime taas all, et minna sööma. Otsustasime jälle sellesama pakistani/india söögikoha kasuks, kus me korra juba käinud olime. Toit oli endiselt täpselt sama hea nagu enne. Seekord võtsime lisaks veel ühe kausikese liha (tahtsime lammast aga toodi kana.. yolo) ning saiaratta, mis menüüs oli küüslaugusaia nime all aga millele ohtralt värsket koriandrit oli peale raputatud. Ju siis oli küüslauk otsas vms. No ja maitse asi, eks.
Sõime kõhud täis ja mõtlesime, et viimast õhtut linnas oleks vahva tähistada ühe sangriaga. Selles söögikohas alkholi ei pakutud. Läksime siis sutsuke La Rambla poole jälle kuni leidsime mingi koha, kus tundus olevat Sangriat. Astusime sisse, onu tahtis meile kohe menüüd sokutada ja meid lauda juhatada. Ütlesime, et tahame ainult juua. Siis onu heitis joogikaardi esimese ettejuhtuva laua peale ja jättis meid valima. Sealt saime siis tõesti maitsvat sangriat - Jaanika punase veiniga ning Krislyn ja mina cavaga (see on mingi kohalik valge mullivein). Jõime oma ühed klaasikesed ära aga juttu jätkus kauemaks seega võtsime teised veel.. ja oliive ka.
Teenindajaonul hakkas meist vist hale ja tõi meile lisaks ka ühe paki kartulikrõpse. No nii kena temast. Saime sealt minema alles peale 23.30. Läksime hotelli. Hotelli uksel oli silt, et nad läksid viieks mintsaks pausile, palun oodake. Mis mõttes? Loomulikult lasime uksekella ja orgunnisime ennast sisse.
Tegime respa poisile tööd ka ja tellisime hommikuks omale takso ette, lennujaama minekuks selles linnas Boltile lootma jääda ei saa. Siis läksime tuppa ära.. pakkima jms.. mida mina ei jaksanud teha ja läksin parem ära magama. Head ööd.
Päev 5
Ärkasin enne äratust, mille olin omale pannud kell 08.00. Nüüd oli siis see koht, kus oli vaja pakkima hakata. Kui seljakott oli juba tulles võrdlemisi viimase piirini täis, siis üht-teist sai ka juurde ostetud. Ära sai visata ainult ühe paari sukkpükse, mis polnud vastu pidanud. Siiski, kõik mahtus sisse ära, just nagu pidigi ning Vaude seljakott oli end taas õigustanud.
Käisime hommikusöögil, peale seda veel viimane kohvri peal hüppamine ning check-out mille järel rivistusime alla fuajeesse. Et elu huvitavam oleks, tuli juba ka Air Balticult teade, et meie lend on pisut edasi lükatud. Taksojuht oli 10 mintsa varem kohal ja viis meid viperusteta lennujaama. Lennujaamas selgus, et baggage drop avatakse alles kaks tundi enne väljalendu. Sättisime ennast siis istuma ja kerisime telefoniekraane kuni saabus aeg kohvrid loovutada. Läbisime turvakontrolli ja läksime lennuterminali. Värava kohta oli teada ainult niipalju, et esimene täht on U. Väravanumbri teatamiseni oli aega pisut üle poole tunni. Otsisime omale istekohad kohvikus, tegime ühed kohvid ja ka väikesed lennujaamashoppingud ühe- ning kahekaupa. Siis juba saigi
lennukisse ja lendama hakata. Krislyniga olime omale ostnud lennujaamast kaasa kahepeale suure hispaania omleti ja singiga võiku ja kaks banaani, mille umbes poole lennu peal ära sõime.
Ootasime põnevusega, milline lennuvärav jätkulennuks välja kuulutatakse ning kas peab väga kiiresti jooksma kuna originaalis oli kahe lennu vahel kõigest 55 minutit.
Selgus, et järgmine värav oli väga lähedal ning jõudsime sinna juba enne kui boarding algas, seega ideaalne lahendus. Viimane lend väljus üsna õigel ajal ning oli lühike ja kiire. Maandusime Tallinnas ja tegime väljudes veel viimase pildi.
Edasi oli vaja veel ainult koju minna :).
